Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 17

Tummfilm

PLANEETIDE SEAS AINULAADSELT ON MERKUURI pöörlemine ja tiirlemine Päikese loodete tõttu resonantsis. See pöörleb ümber oma telje ja seal on päevad ja ööd, kuid tiir ümber Päikese võtab tal kolm oma päeva. Keskpäeval läheb pinnal veidi palavaks – koguni palavamaks kui all Veenuse poolsulanud orgudes. Keskööl on seal sama külm kui Pluutol või Erisel. Seal ehitatakse jõujaamu, suuri päikeseelektrijaamu, mis lendavad Päikese orbiidil, eksportides infrapunaenergiat teisele poole Neptuuni, Kuiperi vöö kääbusplaneetidel asuvatesse laevatehastesse. Nende jõujaamade ehitamiseks ja käikulaskmiseks on vaja raskeid elemente – neid kaevandatakse kohapeal. Ja kas teate mis? Neid kaevandusi peab keegi töös hoidma.

Et vältida äärmuslikku temperatuuri, veereb Cinnabari linn pidevalt rööbastel mööda Merkuuri ekvaatorit, püüdes lõkendavat koitu. Rööbaste termopaarid imevad päevavalguse kuumuse talvise öö jäässe, eraldades energiat, et panna linn kiirkõnni tempos liikuma, üks aasta teise aasta järel. Merkuuril on teisigi rändlinnu, aga minu arvates on Cinnabar kõige suurem ja laiemalt võttes kogu päikesesüsteemi suurim raudteerong. Aga ekspress ta pole.

Kuusteist rööpapaari kulgevad piki süvikut, mis lõikab Sisyphose järjekindlusega üle kraatrite ja läbi mäestike – piki süvikut, mille põrand on üle sajakilomeetrise läbimõõduga orbitaalpeegli kuumussähvatusega sulatatud kivist. Linn, kakssada meetrit lai ja kakskümmend kilomeetrit pikk lüliline hiigeljõehobu väntab muudkui edasi mööda seda kunstlikku armi. Rikaste kuplid ja tornikiivrid läigivad hääbuva tähevalguse all, nende tipud haaravad leegitseva, murdmata valgusega päiksetõusu järele, mis peab jääma igaveseks kättesaamatuks. Liuglen vangina Lindy laipa õmmeldult mööda magnethõljukirööbast, lähenedes jalad ees linna varjudele, kuni sõidan vabajooksul mööda rampi üles ja jään viimase õrna põrkega paigale Cinnabari päratu vastuvõtusaali jääkirmetisega kaetud kaarja varju all. „Hüvasti, Lindy,” sosistan ma, kui pea kohalt pimedusest õõtsuvad välja kolmelülilised haarad ja lükkavad lahti terad, lõigates mind ta surelikust kestast vabaks.

Sisserändetoimingute läbimine võtab mul natuke aega. Suuremas osas tegeldakse roosa massi seirega – Veenuse hõljukitel on hiljuti olnud hulgaliselt puhanguid –, aga minu välistekireisija seisund rahustab neid. (Lindy pakkevaht on seedeparasüüme täis: kui mõni meie Loojatest üritaks sel viisil reisida, jõuaks ta kohale tugevasti söövitatud skeletina.) „Naudi siinviibimist,” soovitab läbipuistamisega tegelenud kapten mulle, kui ulatan talle ühe reaali oma hinnalisest varust. „Püüa pimepoolest eemale hoida, eks?”

Pimepool? Naeratan ja noogutan, astudes läbi ukse õhu ja valguse kätte. Uuriksin järele, aga ma pole veel kohalikus võrgus. Vaatan suures saalis ringi. Merkuur on metallirikkuse poolest kuulus, nii et ilmse rikkuse märgid on eksitavad: tänavaid sillutatakse kullaga selle soojusomaduste ja korrosioonikindluse pärast. Hooned on kinnise fassaadiga, akendeta ja ähvardavad. Pea kohal varjab osaliselt läbipaistev katus tähevalguse ja filtreerib tornide pikad varjud. Kehakujusid on näha külluses, aga nagu väljaspool Maad tavaline, olen ma ikka eriti suur ebard. Leian ühe väljapääsu juurest avaliku võrgu terminali ja kükitan selle juurde ning juhin ta kiulise imurotsa tühja pessa allpool mu juuksepiiri. „Kas sa ei saa end lühemaks teha?” kaebab ta pahuralt. „Sa teed mulle kahju, kui sirutad!”

„Ma üritan. Kas on mugav?”

Ta ei pane mu teravat tooni tähele. „Läks paremaks. Las ma vaatan. Palun kakskümmend santiimi.” Avan rahakoti ja vajun kallakile. Silme ees välgatab, siis tuleb nägemine tagasi. „Nüüd su võtmed.” Lasen rahakoti veel rohkem avali ja vahetan turvalise kanali kaudu terminaliga võtmeid. „Tore, oled nüüd konfigureeritud, isik Freya. Sinu post edastatakse. Võid end nüüd lahti ühendada.”

Tõusen püsti, tundes kergendust, et ei pea selle väikese fanatiga rohkem tegemist tegema. „Tšau,” ütlen ja tõmban sõrmedega läbi juuste, püüdes otsustada, mida edasi teha. Uus planeet, esimene külastus: olen seda ennegi teinud. Mu kaal on esimene vihje. Olen raskem kui Marsil, aga palju kergem kui Veenusel või Maal. See teeb kõnnaku vetruvaks veel enne, kui kontsad välja lükkan. „Hotell,” sosistab ühe mu õe kaja minu suu läbi. „Pead leidma hotelli ja installima õe, kes on varem siin olnud. Ja sa vajad süvaund.”

Tal on õigus. Ma vajan kohalikku giidi, olgu nii aegunud kui tahes. Pealegi kõlab hotell igal juhul hea mõttena. Ma tunnen end sitasti. See pole üllatav, arvestades, mis ma äsja läbi tegin – ioniseeriv kiirgus ei kahjusta meid samamoodi nagu vanamoodsaid bioloogilisi organisme, aga enamik minu mittejäiku kudesid on mehanotsüüdid ja suure energiaga osakesed võivad häirida nende sisemisi juhtsüsteeme. Mehanotsüüdid võivad olla bioloogilisest elust vastupidavamad, kuid neil puuduvad roosa massi maagilised kopeerimis- ja paranemisvõimed – kui küllalt suur osa neist liinilt kõrvaldada, tekib superorganismil probleem. Käputäie tõrkeid suudan ise parandada, aga praegu olen umbes neli protsenti alla normaalse – selle kordategemine võtab aega – ja kui lasen end alla 10 protsendi vajuda, pean arstiabi otsima. (Ja kas pole see lahe, minu ammendatud säästudega?)