Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 13

ROPP TÕDE – tõde, mis tänapäeval on üldtuntud, aga mida ükski minu Eluarmastuse soost imelikul kombel ei tunnistanud – on see, et kosmosereisid on pask.

(Ma ütlen „pask” üleüldises mõttes jälgi ja ebameeldiva olluse kohta, millel pole ühtegi päästvat omadust. Lähtestatuna sel viisil ja ajal, nagu ma olin, puudub mul vahetu pasakogemus. Me pidime harjutama diatomeemuda ja pruuni värviga. Aga ma kaldun kõrvale…)

Kui oled rikas, võid rentida kajuti lastisaatja ruumides suurel võõral laeval, mis on varustatud kas magpurje või tuuma-elektriajamiga, sõltuvalt sellest, kuhupoole tahad suunduda. Siis saad nädalate või kuude või aastate kaupa koos mõnekuueteistkümne teisega suhelda ja intrigeerida ja tagaselja sigatseda ja tüdinud olla, ruumis, mis pole palju suurem kui minu rendiriiul Veenuse kohal hõljuvas pilvelinnas. Ribalaius on kallis ja selle üle peetakse arvestust – keegi peab hoidma ülekandeantenni su hosti ajule suunatuna ja sellele kilovatte söötma paljalt selleks, et su lobisemist toetada – ja tähed ning planeedid liiguvad nii hirmus aeglaselt.

Aga kui vaene oled, on palju hullem.

Kui oled vaene, mässitakse sind rumalasse kookonisse ja kinnitatakse rihmadega laeva väliskesta külge. Seal on külm või palav ja kiirituse tõttu nõuab su üditehnika pidevalt eneseremonti ja kui sul ei vea, rebib sind tükkideks mõni liivatera, millel on energiat sama palju kui juhitaval raketil. Kui sulle ei paku virgutavat seltskonda sinu kookon ja teised välisteki reisijad, kellega saad rääkida, lähed sensoorsest deprivatsioonist hulluks. Võid otsustada loidaja kasuks, aga sellega on oma probleemid – või siis minna täiesti väljalülitatuna hibernatsiooni ja võib-olla teel surra ja mitte iial enam ärgata. Ja ongi kõik. See kestab kuid või koguni aastaid.

Tahate teada, kuidas on rännata Saturni süsteemi? Kujutage ette, et veedate kuus aastat hullusärgis, seotuna pilvelõhkuja välisseina külge, seltsiks vaid paar tosinat samasugust kuutõbist. See tundub isegi loidajas kuudepikkusena. Sul on side silmil ja see on küllap asjakohane, sest iga paari päeva tagant tulistab mitte eriti täpne kosmosesnaiper hoone poole juhusliku lasu, lihtsalt selleks, et igav ei hakkaks. Ja teie imestate, miks mu õed eriti väljas ei käi?

(Muidugi on see tühiasi võrreldes tähtedevaheliste reisidega. Seal külmutatakse sind ära ja lõigatakse jäsemed otsast, et vähem massi oleks – teisel pool kasvatavad sulle uued, kui pärast kümneid ja sadu aastaid tohutus sügavikus piisavalt tervena kohale jõuad. Aga mul pole plaanis minna Pluutole või Erisele või Quaoarile, et püüda mõnele tähelaevale pääseda. Vähemalt mitte veel kohe praegu.)

Mu Ainsa Eluarmastuse liik unistas ikka kosmosereisidest. See on irooniline: nad olid nii viletsalt ehitatud, et paar minutit vaakumis oleks nad pöördumatult tapnud. Üles minek ja Maa atmosfäärist väljumine nõudis põhjalikke ettevalmistusi, keerukat teisaldatavat biosfääri – vähegi pikemaks reisiks oli vaja kohmakat ja rasket kiirguskaitset. Ja seda enne, kui hakkad kaaluma kõiki muid negatiivseid külgi.

Algul, kui nad uurimisorganid välja töötasid, polnud olemas sealset. Niisiis ehitati arglikud ja rumalad masinad ning heideti need õhuta tühjusesse, et nad sealt teateid saadaksid. Siis ehitati idiootidest telefonikeskjaamad ja paigutati orbiidile, et täita tühjus lobaga. Nende kinnismõtteks olid bioloogilised replikaatorid ja seega jätsid nad tähelepanuta Päikesesüsteemi kõige huvitavamad nurgad ning keskendusid igavale põuasele Marsile. Nad silkasid ikka ja jälle üles, atmosfäärist kõrgemale ja kükitasid Luna tunnelites või võtsid ette ekspeditsiooni Marsi kuplitesse ja surid enne lõppu hulgakaupa, lihtsalt sellepärast, et purki pistetud primaadid ei suuda vaakumis toime tulla ega Päikese loiteid üle elada.

Hiljem, kui neid polnud enam küllalt palju järele jäänud, saadeti minutaoline rahvas – arukad teenrid – kuppelbaase ja -laagreid käigus hoidma ja nende eest uurimistöid tegema ja viimaks ehitama linnu, mille tänavatel nemad kunagi kõndima ei hakanud. Osa saadetud rahvast oli tavalise kehaehitusega, aga suurem osa konstrueeriti vaakumi ja tugeva kiirgusega keskkondade ja korrodeerivate pilvemaastike ja mikrogravitatsiooni tarvis. Nad – meie – tegid orjatööd kaevanduslaagrites ja surid stardiõnnetustes ja ehitasid kohad, kus minu Eluarmastuse liik saaks elada, tegid eikuskist kusagil… ent ühel päeval neid enam polnud. Surnud, nad kõik olid surnud.

(Mis nad tappis? Ei oska öelda. Rhea, minutaoliste šabloonmatriarh ja prototüüp oleks võib-olla osanud meile rääkida, sest tema elas nende keskel nende loojangukümnenditel – aga tema suri enne minu lähtestamist, jättes vaid kolkunud kahetsuse meile viimastele vähestele, kelle olemasolu algas liiga hilja, et tunda Eluarmastust.)

Enne seda, kui meie surnud Loojad minu liigi valmis tegid, oli kosmos tühi nii kaugele, kui teleskoobid näha suudavad, ja niisugusena kõle. Aga meie täitsime tühjuse ja nüüd on seal kohti, kuhu minna. Päikese ümbrus on asustatud, tähelaevad on teel lähemate Päikesesüsteemi-väliste maailmade suunas, meeskonnaks vaprad ja hulljulged. Maa hiigellinnadega võrreldes on kolooniad barbaarsed ja seadusetud, tülpinud aristode mängumaa, kus steriilsete planeetide ja kuude hingematva ilu taustal tehakse ja kaotatakse varandusi ning ehitatakse üles ja lõhutakse impeeriume: ja viimaks ometi pole me tähtede keskel üksi.

Aga kosmosereisid on endiselt pask. Need on kallid ja ebameeldivad ja viivad su sõpradest kaugele – aga vaenlastest kahjuks mitte.