Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 9

MUL ON OMA TUBA all, töölisbarakkide kitsukestes, halvasti valgustatud ruumides, kus orjad magavad kuuekordsetel riiulitel. See pole teab mis, aga põhiline on seal olemas: toitepesad, õhkvoodi, hoolduskomplekt, rõivakapp. See on koht, kus magada ja und näha, ehkki viimast püüan mitte liiga palju teha – kipun unes korduvaid painajaid nägema. Maksan selle rentimise eest suure tüki oma palgast ja hoian seda nii mööblita kui võimalik – massimaks on koletu ja ma olen avastanud, et ühiskondlikud mugavused on eraviisilistest odavamad –, aga see on siiski kõige kodu sarnasem asi, mis mul on. Neid asju pole palju, mida ma kaasa tahan võtta, ent siiski, seal hoian ma oma kalmistut. Ja ilma selleta ei lähe ma kuhugi.

Liigun tagasi läbi kangastunnelite, mis kõiguvad tuultest pühitud tühjuse kohal, mööda redeleid ja voolulatte üles ja rööpaid mööda alla. On must ja räpane, atmosfääri reguleeritakse suurte ballisaalide ja kasiinodega võrreldes halvasti. Siin elavad hooldusmeeskonnad, kes vaatavad, et see õhus hõljuv naudingute palee püsiks promenaaditeki kajutites elutsevate aristode jaoks meeldiv. Siin elavad vähemad vennad, teki võrra kõrgemal kui orjakiibiga töölised.

Minu tuba on üks endistest kaubakonteineritest, mille mõni ammu unustatud ehitusritsikas on virna ladunud, kokku keevitanud ja korteriteks voolinud. Osa korteritest on kahe minu rusika suurused, teised võtavad enda alla mitu konteinerit. Need kõiguvad kergelt, kui linn oma tüüriturbiinid aktiveerib, et tormipilvedest kõrvale hoida: Roolikomitee aristod nimetavad meid ballastiks ja heidavad jämedat nalja meie väljaviskamise üle, kui linn peaks marutuule kätte sattuma.

Kui mööda redelit oma välisukse poole ronin, kuulen nõrka krabinat, polümeerjalgade kitiinset kraapimist vastu metallplaate. Tõmbun pingule, hetkega valvel. See tuleb minu toast! Kas mõni Stone’i vendadest on juba mulle kannule jõudnud? Keeran kuulatades pead, püüdes helipilti saada. Miski liigub sees ringi. Miski pisike ja sibav, väga paljude jalgadega. Mitte Stone, taipan ma. Ronin edasi, vaikselt ja kärmelt, ning sean end ukse kõrval asuvale kitsale rõdule valmis. Siin on mehaaniline tabalukk – sulgesin selle ise – ja tõepoolest, keegi on sanga läbi söövitanud. Ukseriivi küljes kõlkuv lukukorpus on kaetud valge pulbrikihiga. Sissetungija liigub ikka veel minu toas ringi, ilmselt kartmata, et teda segatakse. Kuulatan korraks, ja kui mu „külaline” printeri kandis sahistab, rapsan ukse lahti ning hüppan sisse.

Mu toas valitseb segadus: voodipesu on laiali kistud, printer kummuli pööratud ja lekib töövedelikku, tallele pandud rõivad maha pillutud. Süüdlane kükitab kaose keskel. Ma pole temasuguseid varem näinud: kuus kõhna käsivart, põlvekõrgune keha, kaetud jämeda turris karvaga, kolm suurt fotoretseptorit paigutatud keeruka alalõuakoostu ümber. Minu kalmistu on tal peos, kaas lahti, ta ise lappab mu surnud õdede hingekiipe. „Kuule! Sina!” röögatan ma.

Sissetungija pöörab pea minu poole ja kargab jalule ning kõik ta karvad tõusevad turri, kui ta elektrokisa mulle pahvaka juhuslikku mikrolainemüra näkku paiskab. Ta sööstab kalmistust kinni hoides mu jalge vahelt läbi. Istun kähku maha ja kraban ta kinni, surun vastu põrandat. Ta on umbes nii suur nagu üks keskmist mõõtu koerlane, keda mu Eluarmastuse sugu kaaslasena kasutas, enne kui nad meid valmistasid, ja ta üha kriiskab, nagu kardaks, et ma kavatsen ta ära tappa. Mida ma võingi teha, kui ta on kalmistut kahjustanud. „Viska maha!” käsutan asjandust. „Viska kohe maha!” Mu sõrmeotstes torgib, kui ta karva puudutan, ja ma taipan, et see annab sädet. Võib-olla pole tal kõrvu? Ta näeb küllalt veider välja, et olla vaakumielanik, oh jaa.

Asjandus vingerdab korraks ja latsatab mu käe all lõdvaks. Haaran kalmistu ja torkan selle kähku selja taha. „Kes sa oled ja mida sa siin teed?” nõuan ma.

Ta ei vasta. Ta isegi ei liigu. Mu sõrmeotste vahelt kerkib hõre kibekas suits. „Oih,” pomisen ma. Kas mina tegin ta katki? Võtan käe ta seljalt ja jõllitan. Karv on jäme ja sulgede moodi ja seda uurides näen dipolaarset rekursiooni. Okei, see on vaakumielanik – ja valjuhäälne. Tal pole kopse, vaid kompaktne gaasiballoon ja toitejuhtmete võrgustik, mis näitab, et ta on end kohandanud ajutiseks ekskursiooniks kaevupõhja. See on lihtsalt ülearu kummaline. Võtan kalmistu kätte ja vaatan üle. Pole näha, et see oleks kahjustada saanud, aga ma ei või kindel olla, kui ma just kõiki selle asukaid sisse ei laadi, kiip kiibi haaval. Hiljem, otsustan ma karpi oma päevinäinud õlakotti libistades. „Vaata, et sa seda rikkunud pole,” hoiatan liikumatut murdvarast ja virutan ta kättemaksuhimulise vimma ajel jalaga üle toa. Ta jääb lõdvaks, kuni tabab vastasseina, ent paiskab siis välja pimestavalt valju mikrolaineimpulsi, voldib käed-jalad kokku ja tuiskab otse mu näo suunas.

„Persse!” Kummardun, kui ta üle vihiseb, ülimalt ebaseadusliku heitgaasipahvaku toel otse lahtisest uksest välja. Paistab, et gaasiballoon polnud respiratsiooni jaoks. Keeran igaks juhuks kähku ringi, aga tema tagasitulekust pole märkigi. Selle asemel – kas vastasseinas on rebend? Oi-oi. Jah, on küll. Pisike sissemurdja lõi just linna väliskesta augu. Meeskond selle üle ei rõõmusta, kujutan ette. Parem siit kaduda. Ronin redelist alla, kõigi surnud õdede hingekiibid õlakotis kaasas, ja lähen järele uurima, millise kauba Victor on minu jaoks valmis vaadanud.