Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 4

TÄNA ON Minu Eluarmastuse lõpliku väljasuremise kahesajas aastapäev, nii täpselt, kui ma dateerida oskan. Olen akuhappest purjus ja mul on seljas mu parim peokleit, istun rõdul Veenuse stratosfääris hõljuva naudingupalee all. Mu jalad kõlguvad silelibeda katuserenni kohal, kui üle serva kiikan: kolmkümmend kilomeetrit mu kandadest allpool hõõgub tulipunaselt Maxwell Montese metall-lumine eelmäestik. Mõtlen hüppamise peale. Vähemasti saab minust ilus laip, ütlen iseenestele. Kuni ära sulan.