Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 7

SEE POLE minusuguste jaoks õige koht. Ma pole mängur ja naudingud, mida siin pakutakse, pole suunatud sellistele nagu mina: ma olen endisaegne artefakt, kohatu ja vales ajas, üksildane ja üksinda. Suundun palee oksüdeerimistuuma poole, vihane ja hirmul. Leian hooldusõhulüüsi, mis on küllalt suur, et sealt läbi mahuksin, ja seda läbides lasen end üle vedela vee dušiga, loputan esindushilbud vahutava joaga maha. Sädelevad küüned ja tikk-kontsad tõmbuvad sisse, nibud ja häbemekarvad muutuvad jälle tavaliseks. Pikad punased juuksed ja näo jätan alles, sest mõne osata identiteedist on raske toime tulla, olgu see nii kallis kui tahes; aga õhulüüsi taga printeris ootab mind mõistlikum kehakate, mis sobib minu alandliku vabakutselise töötaja staatusega. Rääkisin tõtt, kui ütlesin Dominale, et olen vaba naine, aga vaid hädavaevu. Mu suguvõsa ja õed on vabad, aga sellepärast, et vabad oleme, oleme ühtlasi vaesed. Üks elu suurim iroonia.

Mul pole praegu vahetus, aga juhutöid on saadaval, kui tahan. Siin elamise kulu kurnab mu ressursse, aga see on parem, kui olla pinnal, plindris mõnes kupliagulis, rentides oma närvisüsteemi välja süsiniku-sekvestratsioonijaama analüütikale. Peaksin tõesti leidma mõne rikša, mida vedada, aga olen ikka veel närvis kohtumisest Domina ja tema kõrilõikajaga. Niisiis suundun ühele Keskkonna alltasandile ja lähen Victorit otsima.

Victor on džässklaver, ksenomorf, kellel on rasked ajad – südame, pea ja kätega keelpill ajast, mil autentsus oli suurmood. Tänapäeval on impro moest läinud, hakkab eputava eliidi maitsele vastu. Vale sorti meloodiat võib võtta kriitikana, aristod on kiired vihastama ja veel kiiremad oma au kaitsma. Niisiis töötab Victor päevase vahetuse ajal atmosfäärihoolduses ja öösiti korraldab hooldustunnelites liikuvaid helipidusid. Niisugused paigad on ikka meiega olnud, sellest ajast peale, kui mu Eluarmastuse sugu vana Maa peal kõndis, ja meie, kes me neid mäletame, hoiame traditsioone elus. (Me joome koguni etanooli vesilahuseid, ehkki mitte samal põhjusel.)

Leian Victori sõlme rippuvast aurulukust ühe suure ekstraktorikontuuri all, mis oksüdeerimistsooni siseatmosfäärist sulfaate välja nõrutab. Ta on värvinud seinad süsimustaks, kasvatanud rea värvilisi tulesid ja pannud põranda pressima välja vahtpatju, mis jagavad selle pehme jalgealusega latriteks. Urgas on täna õhtul vaikne ja Milton – Victori puhutine kelner ja kuritöökaaslane – nühib loiult baariletti. „Kus boss on?” küsin ma tema kõrval seisma jäädes.

„Boss on taga, tissivilgutaja.” Milton kõneleb rikkis häälel, kähisevalt ja katkendlikult. „Mes ma soole tuua võiks?”

„Liitrine kann eripruuli. PEG jäta panemata.” Paljudele tõsistele joomaritele meeldib lisada rüüpesse sutsu polüetüleenglükooli, aga minu maitse jaoks teeb see joogi liiga magusaks.

„Sinu mürk.” Milt kehitab ühte õlapaari ja toob kannu ette. „See teeb viis santiimi.”

Panen ta arvele allkirja ja tassin kannu bossi juurde, kes istub ühes õdusas seinaäärses nišis ja toksib ühe käega oma klahve, ümber lugupidav publik, mis koosneb alakoormatud käsitolmuimejatest. „On hetk aega, Vic?” Istun tema vastas maha.

Ta noogutab ja mängib rütmi rikkumata edasi. Käsitolmuimejad on lummatud; nad painutavad jalgu, nii et kõiguvad kohapeal küljelt küljele. Mõni neist kannab sillerdavat vormikesta, aga suurem osa vähenõudlikest koristajatest on paljad nagu päeval, mil nad paljundati ja kiibiti, mustad mitmejalgsed torud peaga, mis pole palju enamat kui narmalised voolikud, igaühel tipus paar väikest nööpsilma. „Ma ei oodanud sind täna õhtul,” möönab ta. „Mõtlesin, et pidutsed üleval koos chibi-sanidega. Tahad jämmida?”

„Oleks tore, aga mitte praegu, Vic.” Vakatan viivuks, kuulates oma sisehääli. „Ma arvan, et pean jalga laskma.”

„Aa. Oota korra.” Ta alustab pikka keerulist lõpusekventsi ja lõpetab oma viisi. Käsitolmuimejad ootavad pärast viimase noodi vaibumist mõne sekundi ja hakkavad siis innukalt üles-alla põrklema. „Pidage väheke vahet,” teatab ta neile. „Te olete suurepärane publik, aga ma pean end laadima.” Ta välgutab Miltonile märgutuld ja baari vastasseinas hakkavad varjatud kõlarid kordama üht varasemat improvisatsiooni. Jääme mõne hetkega omaette. Tolmuimejad tahavad kiiret stimuleerimist. „Kas asi on tõsine?” küsib ta. „Kui kaugele sa minna tahad?”

Kaalun oma võimalusi. „Vist planeedilt ära.” Mu õed on peamiselt Maal; võimalik, et Veenusel olen ainus omasugune. „Ma solvasin aristot.”

„Sa solvasid… kuidas?” nõuab ta. Ta kehakeel väljendab üllatust: ta toob klahvidel kuuldavale jada tõusvaid akorde.

„Ma olin valel ajal vales kohas.” Võtan kannust pika sõõmu. Eripruulil on tugev väävlise ja siirupise alatooniga kreosoodimaitse, kange nätsuaroom, mille kohta keel väidab, et see oleks täiesti jälk, kui ma poleks oma haistmiselundeid Veenuse normide järgi sättinud. „Hmm, see on mõnus.” Üleval kasiinos oli suupisteid, puhastatud segusid rikastele gurmaanidele, aga Victori rüüp pakub lohutust.

„See pole hea,” sõnab ta leebelt. „Kas sul on maailmaväliseks sõiduks raha?”

Võtan veel ühe sõõmu. „See ongi probleem. Siin elamine on olnud kallim, kui ootasin. Ma ei taha oma õdede kaela peale minna, kui… nojah. Ainult hädaolukorras. Ja ma olen küll säästnud, aga selle tempoga kulub veel kuus aastat, enne kui jaksan osta välistekipileti tagasi Lunale.” Vähemalt kakssada reaali – Veenuse gravitatsioonikaevust pääsemine on kallis. „Ma lootsin, et ehk sa tunned kedagi?”

„Ehk tunnen.” Ta mängib kiire akordirea. „Saad sa mõneks tunniks ära kaduda?”

Joon kannu põhjani ja tunnen raskust oma seedekulglas. „Kui kauaks sul vaja on?”

„Teeme kolm: ma pean järelepärimisi tegema.” Ta võtab mu tühja kannu ja viskab selle üle baari, otse Miltoni kolmandasse kätte. „Ma hakkan sust puudust tundma, tüdruk.”

Kehitan õlgu. „See on etem kui teine variant.”

„Kindel see. Lase jalga!”

Ma lasen jalga.