Читать книгу Saturnuse lapsed - Charles Stross - Страница 15

AGA MIKS PEAKS keegi tahtma Maalt ära minna?

Mina tahtsin. Kunagi.

Mul oli paljugi eest ära joosta. Liiga palju halbu mälestusi, liiga palju õdesid enne mind teise ilma läinud… Mina olen üks viimastest, lähtestatud siis, kui olime juba iganenud, mingil hetkel rohkem kui kuuekümneks aastaks külmutatud, oma mudeli piire kaugelt ületanud. Viimase sajandi jooksul on kosmosereisi vajadused andnud kehamoele suuna, mida mina ei saa järgida. Mu Ainsa Eluarmastuse (lahkunud) kaaslaseks looduna on minu identiteeditaju tugevalt seotud mu füüsilise kujuga. Ma ei saa end hõlpsalt ümber modelleerida chibi-saniks, väikeseks, suuresilmseks ja -pealiseks, sest see salgaks maha kogu mu otstarbe, armsa ja iganenu. Kui mul poleks sedagi tühist olemasolu õigustust, võiksin samahästi surra. Ja niisiis, degradeerituna jumalannast pisikeste lähestikku asetsevate silmadega jõletiseks, otsustasin põgeneda.

Me kõik eksime, kas pole?