Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 10

1903. aasta 11. juuni öösel veidi pärast kella kaht ilmus Belgradi kuningapalee peasissepääsu juurde kakskümmend kaheksa Serbia armee ohvitseri.^[1.] Pärast tulevahetust tehti relvituks ja arreteeriti hoonet valvanud tunnimehed. Valvekorras olnud kaptenilt võetud võtmetega pääsesid vandenõulased vastuvõtusaali ning ruttasid mööda treppe ja koridore kuninga magamistoa poole. Leidnud, et pääsu kuninga eluruumidesse takistab raske kahe poolega tammine uks, purustasid vandenõulased selle dünamiidilaenguga. Laeng oli nii tugev, et uks rebiti hingedelt maha ja lendas eestuppa, tappes selle taga seisnud kuninga adjutandi. Plahvatus rikkus ka palee elektrivarustuse, nii et kogu hoone mähkus pimedusse. Laskmata end häirida, leidsid sissetungijad kõrvaltoast paar küünalt ja läksid kuninga eluruumidesse. Selleks ajaks, kui nad jõudsid magamistuppa, ei olnud kuningas Aleksandar I ja kuninganna Draga enam seal. Aga kuninganna prantsuskeelne romaan oli avatult tagurpidi voodi kõrval laual. Keegi katsus linu ja tundis, et voodi on veel soe: nähtavasti olid nad alles äsja lahkunud. Otsinud magamistoa tulemusteta läbi, asusid sissetungijad, käes küünlad ja revolvrid, paleed läbi kammima.

Sel ajal, kui ohvitserid käisid toast tuppa ja tulistasid kappe, gobelääne, sohvasid ja muid võimalikke peidupaiku, varjasid kuningas Aleksandar ja kuninganna Draga end korrus kõrgemal, magamistoaga ühenduses olevas väikeses kambris, kus kuninganna toatüdrukud harilikult kuninganna riideid triikisid ja parandasid. Otsingud kestsid peaaegu kaks tundi. Kuningas kasutas seda aega, et tõmmata vaikselt jalga püksid ja selga punane siidsärk; ta ei tahtnud, et vaenlased leiaksid ta alasti. Kuningannal läks korda saada selga alusseelik, valge siidkorsett ja jalga üks kollane sukk.

Belgradis saadi kätte ja tapeti teisigi ohvreid: kuninganna kaks venda, keda üleüldiselt kahtlustati ihuvat hammast Serbia troonile, meelitati välja nende õe kodumajast Belgradis ja „viidi palee juurde valvemeeskonna majja, kus neid alandati ja nad barbaarselt surnuks pussitati”.^(1.) Mõrtsukad tungisid ka peaminister Dimitrije Cincar-Markovići ja sõjaminister Milovan Pavlovići korterisse. Mõlemad tapeti, Pavlovići, kes oli peitnud end puukirstu, tulistati kakskümmend viis korda. Siseministrit Belimir Theodorovići tulistati ja teda peeti ekslikult surnuks, aga ta paranes saadud haavadest. Ülejäänud ministrid võeti vahi alla.

Palees sundisid vandenõulased kuninga ustavat esimest adjutanti Lazar Petrovićit, kellelt pärast tulevahetust olid relvad ära võetud ja ta siis vahistatud, käima läbi pimedate ruumide ja hüüdma kuningat iga ukse taga. Otsingute käigus jõuti uuesti kuninga magamistuppa ja siis avastasid vandenõulased eesriide tagant viimaks varjatud ukse. Kui üks kallaletungija tegi ettepaneku uks kirvega maha murda, mõistis Petrović, et mäng on läbi, ja nõustus kuningat välja kutsuma. Kuningas küsis ukse tagant, kes teda hüüab, millele adjutant vastas: „Mina, teie Laza. Avage oma ohvitseridele uks!” Kuningas nõudis: „Kas ma võin oma ohvitseride truudusvandele loota?” Vandenõulased vastasid jaatavalt. Ühe kirjelduse kohaselt tuli kühmus, prillidega ja mõttetult mõjuvas punases siidsärgis kuningas välja, hoides oma käte vahel kuningannat. Abielupaar tapeti sealsamas tiheda kuulirahega. Petrović, kes tõmbas lootusetult oma isandat kaitsta püüdes välja kuhugi peidetud revolvri (või nii hiljem vähemalt väideti), tapeti samuti. Järgnes täiesti asjatu vägivallaorgia. Surnukehi torgiti mõõkade ja tääkidega ning hakiti kirvega, kuni need olid tundmatuseni moonutatud, nagu tunnistas hiljem kuninga vapustatud itaallasest habemeajaja, kellele anti käsk surnukehad kokku korjata ja matusteks riidesse panna. Kuninganna surnukeha lohistati üle magamistoa aknarinnatise ja visati samahästi kui alasti ja üleni verisena alla aeda. Räägiti, et kui mõrtsukad üritasid teha sedasama kuningas Aleksandariga, takerdus tema üks käsi hetkeks rinnatise külge. Keegi ohvitser virutas mõõgaga käe pihta ja surnukeha langes koos maharaiutud sõrmedega maapinnale. Selleks ajaks, kui mõrvarid kogunesid aeda suitsetama ja oma kätetöö tulemusi uurima, oli hakanud vihma sadama.^(2.)

1903. aasta 11. juuni sündmused tähistasid järjekordset pööret Serbia poliitika ajaloos. Obrenovićide dünastiat, mis oli valitsenud Serbiat suurema osa selle kui iseseisva riigi põgusast eluajast, polnud enam olemas. Mõni tund pärast atentaati teatasid vandenõulased Obrenovićide kukutamisest ja kuulutasid troonipärijaks Petar Karađorđevići, kes parajasti elas Šveitsis paguluses.

Petar I Karađorđević

Miks Obrenovićidega nii jõhkralt arveid õiendati? Monarhia polnud kunagi suutnud kehtestada Serbias stabiilset riigivõimu. Osaliselt olid probleemi juured kahe rivaalitseva dünastia olemasolus. Kaks suurt suguvõsa, Obrenovićid ja Karađorđevićid, olid esile tõusnud serblaste vabadusvõitluse käigus Osmanite võimu vastu. Kunagine tõmmunahaline loomakarjus Must Georg (serbia keeles Karađorđe) Petrović, kes oligi Karađorđevićide dünastia rajaja, juhtis 1804. aasta ülestõusu, mille tulemusena õnnestus Osmanid mõneks aastaks Serbiast välja tõrjuda, aga põgenes 1813. aastal, kui Osmanid alustasid vastupealetungi, Austriasse pagulusse. Kaks aastat hiljem puhkes uus ülestõus, mille eesotsas oli paindlik poliitik Miloš Obrenović, kellel läks korda läbirääkimistel saavutada, et Osmanite võimumehed tunnustasid Serbia vürstiriiki. Kui Karađorđević tuli maapaost Serbiasse tagasi, mõrvati ta Obrenovići käsul, Osmanid aga vaatasid sellele läbi sõrmede. Kui peamine rivaal sai kõrvaldatud, oli Serbia vürsti tiitel Obrenovići päralt. Obrenovići suguvõsa valitseski Serbiat suurema osa ajast, mil see oli vürstiriik Osmanite riigi koosseisus (1817–1878).

Kaks rivaalitsevat dünastiat, kaitsetu asend Osmanite riigi ja Austria-Ungari vahel ning silmatorkavalt hoolimatu poliitika, kus tooni andsid väikemaaomanikud, tähendasid seda, et monarhia pidi olema kogu aeg võitlusvalmis. Väärib tähelepanu, kui vähesed Serbia 19. sajandi valitsejatest surid troonil olles loomulikku surma. Vürstiriigi rajaja, vürst Miloš Obrenović oli jõhker autokraat, kelle valitsemisaega tähistasid sagedased mässud. 1839. aasta suvel loobus Miloš troonist oma vanema poja Milani kasuks, kes aga oli haigestunud nii raskesti leetritesse, et ei saanudki oma ülendamisest teada ja suri kolmteist päeva hiljem.^[2.] Noorema poja Mihailo valitsemisaeg katkes, kui ta 1842. aasta ülestõusu tagajärjel võimult kukutati, ja Karađorđevićidel – ei kellelgi muul, kui Musta Georgi pojal Aleksandaril – avanes tee võimule. Aga 1858. aastal oli ka Aleksandar sunnitud võimust loobuma, tema asemele astus jälle Mihailo, kes tõusis troonile 1860. aastal. Mihailo polnud oma teisel valitsemisajal põrmugi populaarsem kui esimesel, kaheksa aastat hiljem mõrvasid ta koos onutütrega järgmised vandenõulased, keda võis toetada Karađorđevićide klann.

Mihailo järeltulija, vürst Milan Obrenovići pikk valitsemisaeg (1868–1889) tõi kaasa mõningase poliitilise järjepidevuse. 1882. aastal, neli aastat pärast seda, kui Berliini kongress oli tunnistanud Serbia iseseisvaks riigiks, kuulutas Milan selle kuningriigiks ja ennast kuningaks. Paraku jäi endiselt probleemiks rahutu poliitiline olukord. 1883. aastal põhjustasid valitsuse püüdlused võtta tulirelvad ära Serbia kirdeosa talurahva maakaitseväelastelt provintsis suure ülestõusu ehk Timočka mässu. Milan reageeris mässule jõhkrate repressioonidega, Belgradis aga algas nõiajaht tähtsatele poliitikutele, keda kahtlustati rahutuste tagantässitamises.

Serbia poliitiline kultuur hakkas muutuma 1880. aastate alguses, kui tekkisid moodsale ajale iseloomulikud parteid oma ajalehtede, kandidaate ülesseadvate koosolekute, manifestide, kampaaniastrateegiate ja kohalike komiteedega. Niisuguste hirmuäratavate jõudude ilmumisele avalikku ellu reageeris kuningas autokraatlike meetmetega. Kui 1883. aasta üldvalimised tõid Serbia parlamenti (Skupštšina) talle vaenuliku enamuse, keeldus kuningas ülekaalu saanud radikaalse partei esindajatest koostatud valitsust ametisse määramast, koostades selle asemel ametnike valitsuskabineti. Skupštšina istungjärk avati kuninga määrusega ja lõpetati teise määrusega kümme minutit hiljem. Katastroofiliselt lõppenud sõda Bulgaariaga 1885. aastal – kui kuningas langetas otsuseid, konsulteerimata nii ministrite kui ka parlamendiga – ja tormiline ning skandaalne lahutus kuninganna Natalijast õõnestasid valitseja jalgealust veelgi. Kui Milan 1889. aastal troonist loobus (lootes muuhulgas ka abielluda oma erasekretäri, kauni ja noore naisega), tundus see samm lootusetult hilinenuna.

Regentnõukogu, kes pandi Serbia asju ajama, kuni Milani poeg, kroonprints Aleksandar on alaealine, pidas vastu neli aastat. 1893. aastal, kui ta oli kõigest 16-aastane, kukutas Aleksandar pentsiku riigipöördega regentnõukogu: ministrite kabinet kutsuti lõunasöögile ja toosti käigus teatati neile viisakalt, et nad on arreteeritud; noor kuningas kuulutas, et võtab endale „kogu kuningliku võimu”, kusjuures võtmetähtsusega ministeeriumihooned ja telegraafi haldamine olid juba sõjaväelaste käes.^(3.) Hommikul ärgates leidsid Belgradi elanikud, et linn on täis kleebitud plakateid, mille teatel oli Aleksandar haaranud võimu.

Tegelikult juhtis kulisside tagant sündmuste käiku endiselt ekskuningas Milan. Just Milan oli see, kes pani ametisse regentnõukogu, ja Milan oli ka see, kes korraldas poja nimel võimupöörde. Groteskse perekondliku manöövriga, millele nüüdisaja Euroopast on raske võrdset leida, määrati troonist loobunud isa oma kuningast poja peamiseks nõuandjaks. Aastail 1897–1900 kehtiski riigis niisugune Milani-Aleksandari kaksikvõim. Kuninga isa Milan määrati kõigi aegade esimese tsiviilisikuna Serbia sõjaväe ülemjuhatajaks.

Aleksandar I valitsemisajal jõudis Obrenovićide dünastia oma viimasesse etappi. Isa toel hajutas Aleksandar kiiresti needki lootused, mis tihtipeale käivad uue võimu ametisseastumisega kaasas. Ta ignoreeris Serbia suhteliselt liberaalset põhiseadust, kehtestades omamoodi uusabsolutistliku võimu: salajane hääletamine kaotati, ajakirjandusvabadus tühistati, ajalehti suleti. Kui radikaalide partei juhid avaldasid protesti, leidsid nad end peagi täiesti võimult kõrvale tõrjutuna. Aleksandar tühistas, kehtestas ja peatas ajutiselt põhiseadusi nagu kõige vääritum diktaator. Ta ei pidanud kohtunike sõltumatust millekski ja koguni algatas salasepitsusi tähtsamate poliitikute eluküünla kustutamiseks. See, kui hoolimatult kuningas ja kuninga isa Milan koos riigi võimuhoobasid kasutasid – ei saa märkimata jätta ka kuninga ema Natalijat, kes jäi tähtsaks kulissidetaguseks tegelaseks, ehkki tema abielu Milaniga purunes –, mõjus dünastia autoriteedile ruineerivalt.

Aleksandari otsus abielluda ühe tundmatu inseneri kahtlase kuulsusega lesega ei aidanud kuidagi olukorda parandada. Aleksandar oli kohtunud Draga Mašiniga 1897. aastal, kui too oli tema ema teenistuses. Draga oli kuningast üle kümne aasta vanem ja Belgradi seltskonnas ebapopulaarne, sest teda peeti sigimatuks ja räägiti tema väidetavalt arvukatest seksuaalsuhetest. Krooninõukogu tulisel koosolekul, kui ministrid püüdsid asjatult veenda kuningat mitte abielluma Mašiniga, tuli siseminister Đorđe Genčić välja väga mõjuka argumendiga: „Majesteet, te ei tohi temaga abielluda. Ta on olnud kõikide – sealhulgas minu – armuke.” Tasuks niisuguse avameelsuse eest sai minister vägeva kõrvakiilu: hiljem liitus Genčić kuningavastase vandenõuga.^(4.) Samasuguseid kokkupõrkeid oli ka teiste kõrgete ametimeestega.^(5.) Ühel pikaks veninud valitsuse istungil tegi parajasti ametis olev peaminister isegi ettepaneku panna kuningas palees koduaresti või saata kiiresti vägisi kodumaalt välja, et takistada selle abieluliidu pühitsemist.^(6.) Poliitiliste ringkondade vastuseis Mašinile oli nii tugev, et kuningas ei leidnud enam tähtsatele ametipostidele sobilikke kandidaate; üksnes uudisest Aleksandari ja Draga kihluse kohta oli küllalt, et kogu valitsus astuks tagasi ja kuningas oli sunnitud läbi ajama vähetuntud tegelastest koostatud suvalise nn pulmakabinetiga.

Eriarvamused seoses abieluga pingestasid ka kuninga ja tema isa suhteid. Milanit vihastas hingepõhjani väljavaade, et Dragast saab tema minia, ning ta astus sõjaväe ülemjuhataja kohalt tagasi. Juunis 1900 pojale saadetud kirjas kuulutab ta, et Aleksandar „tõukab Serbia kuristikku”, ja lõpetab otsese hoiatusega: „Mina olen esimene, kes tervitab valitsust, mis su niisuguse rumaluse pärast maalt välja saadab.”^(7.) Aleksandar aga jäi oma plaanidele truuks (ta abiellus Dragaga 23. juulil^[3.] 1900 Belgradis) ja kasutas isa tagasiastumisega avanenud võimaluse ära, et kindlustada oma võimu ohvitserkonna üle. Milani sõpru (ja Draga vaenlasi) asuti kõrgetelt kohtadelt sõjaväes ja tsiviilelus kõrvaldama, kuninga isa hakati pidevalt jälgima ja edaspidi anti talle vihjamisi märku, et ta lahkuks Serbiast, hiljem aga takistati teda tagasi tulemast. Kuningapaarile oli mõningane kergendus, kui Austriasse elama asunud Milan jaanuaris 1901 suri.

Valitseja populaarsus tegi 1900. aasta lõpus läbi lühiajalise tõusu, kui kuningakoja teade, et kuninganna ootab last, tõi kaasa muutuse avalikkuse suhtumises. Aga nördimus oli seda suurem, kui aprillis 1901 sai selgeks, et Draga rasedus oli lihtsalt riugas eesmärgiga lepitada avalikku arvamust (pealinnas levisid kuuldused kavast teha „võltslapsest” Serbia troonipärija). Nendest halbadest ennetest hoolimata alustas Aleksandar kuninganna kultuse õhutamiseks lausa kampaaniat, tähistades tema sünnipäeva suurejooneliste avalike üritustega ja andes tema nime rügementidele, koolidele ja koguni küladele. Samal ajal manipuleeris ta põhiseadusega üha jultunumalt. Ühel eriti kuulsal juhtumil 1903. aasta märtsis peatas kuningas Serbia põhiseaduse kehtivuse keset ööd, kui seadusteraamatusse võeti kiiruga sisse uus, repressiivne ajakirjandusseadus ja ühingute seadus, misjärel põhiseadus nelikümmend viis minutit hiljem uuesti jõustati.

Kuningas Aleksandar ja kuninganna Draga u aastal 1900

1903. aasta kevadeks oli Aleksandari ja Draga vastu meelestatud suur osa Serbia ühiskonnast. Radikaalne partei, mis oli juulis 1901 korraldatud valimistel võitnud Skupštšinas absoluutse häälteenamuse, suhtus kuninga autokraatlikesse manipulatsioonidesse suure halvakspanuga. Mõjuvõimsates kaubandus- ja pangandusringkondades (eriti kariloomade ja toiduainete väljaveoga tegelevates) leidus palju neid, kelle meelest Obrenovići Viini-meelne välispoliitika sidus Serbia majanduse Austria monopolidega ja ei taganud riigi kapitalistidele pääsu maailmaturule.^(8.) 6. aprillil 1903 ajasid politsei ja sandarmid Belgradis jõhkralt laiali meeleavalduse, millel mõisteti hukka kuninga manipulatsioonid põhiseadusega; surma sai 18 ja haavata umbes 50 inimest.^(9.) Üle saja inimese – sealhulgas hulk ohvitsere – arreteeriti ja pandi vangi, ehkki enamik neist vabastati paari päeva pärast.

Kuningavõimu vastu suunatud üha ägeneva opositsiooni keskmes oli Serbia sõjavägi. 20. sajandi alguseks oli armee üks Serbia ühiskonna jõulisemaid institutsioone. Ikka veel suures ulatuses põllumajandusliku ja üsna nõrga majanduse oludes, kus oli raske karjääri teha, pakkus ohvitserikutse eriti häid võimalusi saavutada teatud seisund ja mõjuvõim. Seda olukorda oli veelgi süvendanud kuningas Milan, kes sõjaväele helde käega raha jagades suurendas ohvitseride korpust, vähendades samas riigi niigi tühiseid kulutusi kõrgharidusele. See külluslik elu sai aga järsu lõpu pärast kuninga isa lahkumist aastal 1900: Aleksandar kärpis sõjaväe eelarvet, ohvitseridele jäädi palk mitu kuud võlgu ja õukonna favoriite eelistav poliitika tagas selle, et kuninga ja tema abikaasa sõbrad või sugulased edutati võtmepositsioonidele üle kolleegide pea. Pahameelt suurendas veelgi rohkem laialt levinud arvamus – seda hoolimata ametlikest ümberlüketest –, et kuna kuningal ei õnnestunud saada bioloogilist järeltulijat, kavatseb ta Serbia troonipärijaks määrata kuninganna Draga venna Nikodije Lunjevica.^(10.)

1901. aasta suvel koondusid sõjaväelastest vandenõulased ümber ühe Serbia armee noore andeka leitnandi, kes etendaski 1914. aasta juulisündmustes tähtsat osa. Hiljem oma jässaka kehaehituse tõttu, mis meenutas imetlejatele iidse Egiptuse laiaõlgset härgjumalat, hüüdnime Apis saanud Dragutin Dimitrijević oli määratud tööle kindralstaapi kohe pärast Serbia sõjaväeakadeemia lõpetamist, mis oli kindel märk sellest, kui kõrgelt ülemused teda hindasid. Dimitrijević oli otsekui sündinud elama vandenõude maailmas. Salatsema kalduv ning täielikult pühendunud sõjaväelisele ja poliitilisele tööle, halastamatuid võtteid kasutav ja kriisihetkedel jäiselt rahulik Apis polnud mees, kes oleks võinud juhtida ulatuslikku rahvaliikumist. Aga ta oli rohkem kui küllalt võimekas, et väikeses rühmas või kitsamas ringis võita endale järgijaid, jätta neile oma tähtsusest sügav mulje, vaigistada kahtlusi ja motiveerida neid äärmuslikele tegudele.^(11.) Üks kaaslane kirjeldab teda kui „salajõudu, kelle käsutusse ma pean end andma, ehkki mõistus ei leia mingit põhjust niiviisi talitada”. Teine kuningatapja murdis pead Apise mõjuvõimu põhjuste üle: ei mehe arukus, kõneosavus ega tema ideede jõud tundunud küllaldane, et temaga arvestada, „aga ometi oli ta meie hulgas ainus, kes üksnes oma kohalolekuga suutis suunata minu mõtted samasse sängi tema omadega ja teha paari öeldud sõnaga minust tema tahte sõnakuuleliku täideviija”.^(12.) Keskkond, kus Dimitrijević neid andeid rakendas, oli rõhutatult maskuliinne. Naistel oli tema täiskasvanuelus marginaalne osa, ta ei ilmutanud nende vastu kunagi vähimatki seksuaalset huvi. Tema loomuliku keskkonna ja kõikide tema intriigide näitelava moodustasid täissuitsetatud, ainult mehi täis Belgradi kohvikud: paigad, mis ühtaegu olid nii privaatsed kui ka avalikud, kus jutuajamist võis küll jälgida, aga mitte tingimata kuulda. Tema kõige tuntumal säilinud fotol on kujutatud tursket vuntsidega intrigeerijat koos kahe kaaslasega vandenõulastele iseloomulikus poosis.

Algselt kavatses Dimitrijević tappa kuningapaari 11. septembril (kuninganna sünnipäev) Belgradi kesklinnas ballil. Plaani kohaselt, mis näib otsekui võetud mõnest Ian Flemingi romaanist, pidid kaks ohvitseri ründama Doonau elektrijaama, mis varustas Belgradi elektriga, kolmas aga pidi rivist välja viima väiksema elektrijaama, mis andis voolu majja, kus käib ball. Kui valgus on kustunud, kavatsesid neli ballil viibivat salamõrvarit süüdata aknaeesriided, anda tulekahjuhäire ja tappa kuninga ning tema abikaasa, sundides neid võtma mürki (see võimalus valiti, et vältida võimalikku tulirelvade otsimise ohtu). Mürki katsetati edukalt ühe kassiga, aga kõiges muus kukkus plaan täielikult läbi. Selgus, et elektrijaam on liiga hästi valvatud ja kuninganna otsustas ballile mitte mingil juhul minna.^(13.)

Atentaat Obrenovićile (pilt väljaandest Le Petit Journal, 28. juuni 1903)

Laskmata end sellest ja teistestki ebaõnnestunud katsetest häirida, tegid vandenõulased järgmise kahe aasta jooksul palju tööd, et oma ringi veelgi laiendada. Värvati üle saja ohvitseri, kaasa arvatud palju madalama aukraadiga sõjaväelasi. 1901. aasta lõpuks oli loodud kontakte ka poliitiliste ringkondade juhtidega, kelle hulgas oli endine siseminister Đorđe Genčić, kellele kuningas oli andnud kõrvakiilu avaliku vastuseisu eest oma abiellumiskavatsusele. 1902. aasta sügisel anti vandenõule uus mõõde salajase vandetõotusega. Dimitrijević-Apise koostatud tekst oli kogu ettevõtmise eesmärgi sõnastamisel värskendavalt sirgjooneline: „Ette nähes riigi kokkuvarisemist […] ja süüdistades selles eeskätt kuningat ja tema armukest Draga Mašinit, tõotame nad tappa ja kinnitame seda oma allkirjaga.”^(14.)

1903. aasta kevadeks, kui salanõusse oli kaasatud juba 120 kuni 150 vandenõulast, oli küps ka kava tappa kuningapaar nende endi palees. Selle täideviimine nõudis aga ulatuslikke ettevalmistusi, sest kuningas koos oma abikaasaga, keda vaevas täiesti õigustatud paranoia, üha tugevdas oma julgestusmeetmeid. Kuningas ei läinud kunagi linna muidu kui ainult suure saatjaskonnaga, Draga aga kartis kallaletungi nii väga, et kord ei väljunud ta paleest kuus nädalat. Valvetoimkondi hoones ja selle ümber kahekordistati. Kuuldused eelseisvast riigipöördest levisid nii laialt, et Londoni Times võttis 27. aprillil 1903 tsiteerida „usaldusväärset” Belgradi allikat, kelle sõnul „on seal tegu nii ulatusliku sõjaväelaste vandenõuga kuningavõimu vastu, et ei kuningas ega valitsus söanda astuda samme selle mahasurumiseks”.^(15.)

Värvanud tähtsaid tegelasi palee siseringist, kelle hulgas oli palee valvemeeskonna ohvitsere ja kuninga enda adjutant, said salamõrtsukad võimaluse pääseda mööda kõikidest valvuritest ning minna kuninga eraruumidesse. Atentaadi kuupäev määrati kindlaks kõigest kolm päeva ette, kui oli teada, et kõik vandenõulased on valmis ja oma teenistuskohtadel. Lepiti kokku, et kõik tuleb teha võimalikult kiiresti ja anda sellest otsekohe teada, et ei politsei ega kuningale ustavaks jäänud rügemendid saaks sekkuda.^(16.) Soov kuulutada oma ettevõtmise edu niipea, kui see on teoks saanud, võib aidata seletada ka otsust heita kuninglikud laibad magamistoa rõdult alla. Apis läks paleesse tunginud mõrvameeskonnaga kaasa, aga draama finaal jäi tal nägemata, sest ta sai hoone peasissekäigu juures valvemeeskonnaga puhkenud tulevahetuses raskesti haavata. Mees varises kohapeal kokku, kaotas teadvuse ja oleks peaaegu verest tühjaks jooksnud.