Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 17

Kui palju teadis Nikola Pašić vandenõust, mille eesmärk oli tappa Franz Ferdinand, ja mida ta võttis ette, et seda takistada? On samahästi kui kindel, et Pašić oli sellest kavatsusest mingil määral teadlik. Seda näitavad mitu vihjet, aga kõige ilmekam neist on Pašići valitsuse haridusministri Ljuba Jovanovići tunnistus. Jovanović meenutab (1924. aastal avaldatud, aga tõenäoliselt palju varem kirja pandud mälestuste katkendis), et Pašić oli „mai lõpul või juuni alguses” öelnud Serbia valitsuskabinetis, et „on inimesi, kes kavatsevad minna Sarajevosse ja tappa Franz Ferdinandi”. Kogu kabinet, kaasa arvatud Pašić, jõudis üksmeelele, et peaminister peaks andma piirivalvele korralduse rakendada piki Drina jõge meetmeid, et nende piirist ületulekut takistada.^(149.) Teised dokumendid ja muud infokillud, mis on tuletatud Pašići enda kummalisest ja arusaamatust käitumisest pärast 1918. aastat, kinnitavad veelgi, et Pašić oli vandenõust teadlik.^(150.) Aga kuidas sai ta sellest teada? Arvatavasti polnud tema informaator – ehkki see oletus rajaneb kaudsetel tõenditel – keegi muu, kui Serbia raudtee töötaja ja Musta Käe agent Milan Ciganović, kes tõenäoliselt oli peaministri enda isiklik agent, kelle ülesanne oli hoida silm peal salaühingute tegevusel. Kui see oli nii, siis olid Pašići käsutuses üksikasjalikud ja ajaliselt täpsed andmed mitte üksnes vandenõu, vaid ka selle taga olevate isikute ja organisatsiooni kohta.^(151.)

Kolmest Sarajevosse suundunud ja mai lõpul Bosniasse jõudnud salamõrvarist pole Serbia ametlikes dokumentides sõna otseses mõttes vähimatki jälge. Igal juhul polnud nemad ainsad, kes 1914. aasta suvel relvi salaja üle piiri toimetasid. Serbia piirivalvevõimude ettekanded juuni esimesest poolest annavad tunnistust aktiivsest salajasest liikumisest üle piiri. 4. juunil teavitab Podrinje ringkonnaülem Šabacist siseminister Protićit piirivalves teenivate ohvitseride kavast „toimetada üle piiri teatud kogus pomme ja relvi, kasutades selleks mõningaid meie inimesi Bosnias”. Ringkonna­ülem oli kavatsenud relvad konfiskeerida, aga kuna need olid juba Bosnia poolel kohvris, kartis ta, et katse seda tagasi saada võib tuua kaasa süüdistusi või kahjustada piirivalve teisi operatsioone. Edasine uurimine paljastas, et agent, kes pidi relvad Bosnias vastu võtma, polnud keegi muu kui Rade Malobabić.^(152.)

Kõige toimuva puhul polnud ärevusttekitav see, nagu kurtis üks kohalik ametimees, et kogu kõnealune tegevus käis asjakohaste tsiviilvõimude teadmata, vaid „avalikult ja päise päeva ajal”. Ja kuna kõike seda tegid riigiametnikud, võis kergesti jääda mulje, „et meie oleme niisuguse tegevusega nõus”. Pašić ja siseminister Protić mõistsid selle tähtsust. Kui Pašić oli tol ajal tõepoolest vandenõust teadlik, peab arvama, et ta tegi kõikvõimaliku välistamaks igasuguseid asjaolusid, mille tõttu võiks Belgradi valitsust süüdistada. 10. juunil said piiriäärsete ringkondade tsiviilvõimud tõepoolest sõnumi, et „igasugust niisugust tegevust tuleb takistada”.^(153.)

Kas asjasse puutuvate alade tsiviiljuhtidel oli mingeid võimalusi keelata piirivalvel kõnealune tegevus, on juba iseasi. Kui piirivalveseersant Raiko Stepanović, kes oli toimetanud salaja üle piiri relvi ja pomme täis kohvri, kutsuti ringkonnaülema juurde oma tegudest aru andma, ei läinud ta lihtsalt kohale.^(154.)