Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 13

„Kokkulepped ja üksmeel Austriaga on Serbiale poliitiliselt võimatud,” kirjutas Garašanin 1844. aastal.^(58.) Kuni 1903. aastani olid võimalused Belgradi ja Viini avalikuks konfliktiks piiratud. Kahel riigil oli pikk omavaheline piir, mis Belgradi seisukohast polnud eriti kaitstav. Kenasti Doonau ja Sava ühinemiskohas paiknev Serbia pealinn oli kõigest lühikese sõiduteekonna kaugusel Austria-Ungari piirist. Serbia eksport läks peamiselt Austria-Ungarisse ja suur osa impordist tuli sealtsamast. Geograafilised tegurid tõusid uuesti päevakorda Venemaa tegevuse tõttu Balkanil. Berliini kongressil 1878. aastal oli Venemaa aidanud eraldada Osmanite riigi valdustest Euroopas Bulgaaria näol suure tüki, lähtudes eeldusest, et Bulgaaria jääb Venemaa leeri. Kuna võis ette näha, et Bulgaaria ja Serbia hakkavad mõlemad ühel päeval Makedoonia alasid endale taotlema, püüdis vürst (hilisem kuningas) Milan seda ohtu tasakaalustada ja asus otsima võimalusi tihedamateks suheteks Viiniga. Seega tõukas Venemaa toetus Sofiale Serbia Viini embusse. Nii kaua kui Venemaa kasutab oma Balkani-poliitikas Bulgaaria kaarti, oli tõenäoline, et Viini ja Belgradi suhted jäävad harmooniliseks.

Juunis 1881 jõudsid Austria-Ungari ja Serbia üksmeelele kaubandusleppe sõlmimise asjus. Kolm nädalat hiljem lisandus sellele salalepe (eelnenud läbirääkimisi pidas ja andis ka allkirja vürst Milan ise), mis nägi ette, et Austria-Ungari ei piirdu toetusega Serbia taotlustele saada kuningriigiks, vaid toetab ka Serbia territoriaalseid nõudmisi Makedoonias. Serbia omalt pool kohustus mitte õõnestama monarhia positsioone Bosnias ja Hertsegoviinas. Leppe teine punkt ütleb, et Serbia „ei luba oma territooriumil mingeid Austria-Ungari monarhia võimu vastu Bosnias, Hertsegoviinas ja Novi Pazari piirkonnas suunatud poliitilisi, usulisi või muud laadi intriige”. Milan kinnitas need kokkulepped veel isiklikult, andes kirjaliku lubaduse mitte sõlmida Viiniga eelnevalt konsulteerimata „mingeid lepinguid” kolmandate riikidega.^(59.)

Need kokkulepped moodustasid Austria-Serbia headele suhetele tegelikult kõigest nõrga vundamendi: need ei saanud mingit emotsionaalset toetust Serbia avalikkuselt – mis oli täiesti Austria-vastane; õigupoolest peegeldasid need suhted majanduslikku sõltuvust, see aga oli Serbia rahvuslastele täiesti vastuvõetamatu – ja olenesid eeskätt ettearvamatu ja järjest ebapopulaarsema Serbia monarhi koostöövalmidusest. Aga niikaua kui Milan Obrenović jäi troonile, olid need lepped tagatiseks, et Serbia ei asu Venemaa poolele Austria vastu ja et Belgradi välispoliitika teravik jääb suunatuks Makedoonia ja Bulgaaria poole, mitte aga Bosnia ja Hertsegoviina poole.^(60.) Uuele kaubandusleppele kirjutati alla 1892. aastal ja salalepet uuendati kümneks aastaks 1889. aastal; seejärel pidi see kehtivuse kaotama, ehkki jäi toimima Serbia ja Viini suhete platvormina.

Dünastia vahetus 1903. aastal andis märku suurtest muutustest. Austria tunnustas kiiresti Karađorđevići korraldatud riigipööret, osalt seetõttu, et Petar oli kinnitanud austerlastele juba ette, et kavatseb hoida Serbia Austriale sõbralikul kursil.^(61.) Varsti oli aga selge, et Serbia uued juhid kavatsevad võtta suuna suuremale majanduslikule ja poliitilisele sõltumatusele. Aastail 1905–1906 puhkes kriis, mille käigus põimusid tihedalt kokku kaubanduspoliitika, relvastuse tellimused, rahandusringkondade huvid ja geopoliitika. Viin pidas silmas kolme eesmärki: jätkata kaubanduslepingut Serbiaga, kindlustada Serbia relvatellimused jätkuvalt Austria firmadele ja leppida kokku suures laenus Belgradile.^(62.) Läbikukkumine kõikides nendes punktides tõi kaasa kahe naabri suhete drastilise jahenemise ja tähendas Viinile ilmselget katastroofi. Serbia relvatellimused läksid Prantsuse firmale Schneider-Creusot, mitte aga selle Austria rivaalile Škodale Böömimaal. Austria reaktsioon oli sulgeda oma piir Serbia sealihale, see käivitas tollikonflikti, mis sai tuntuks kui seasõda (1906–1909). Paraku andis see soovitule vastupidise tulemuse, sest Serbia leidis kiiresti teised eksporditurud (eriti Saksamaal, Prantsusmaal ja Belgias) ja hakkas viimaks ehitama suurel hulgal tapamajasid, vabanedes sellega pikka aega kestnud sõltuvusest Austria-Ungari lihatööstusest. Ja viimaks sai Belgrad endale suure laenu mitte Viinist, vaid Pariisist (vastutasuks selle eest, et relvatellimuse said Prantsuse firmad).

Tasub teha hetkeks paus, et arutleda selle Prantsusmaalt saadud laenu üldisema tähenduse üle. Nagu kõik äsja esile kerkinud Balkani riigid, oli Serbia paadunud laenaja ja sõltus täielikult rahvusvahelistest laenudest, millest enamikku kasutati sõjalise ekspansiooni rahastamiseks ning infrastruktuuriga seotud projektideks. Kogu kuningas Milani valitsusaja olid austerlased meelsasti valmis Belgradile raha laenama. Aga kuna need laenud ületasid võlgnikriigi rahalisi võimalusi, pidi nende tagamiseks seadma mitmesuguseid hüpoteeke: iga laenu eest panditi mingi kindel riigitulu või hüpoteegiti mingi osa raudtee varadest. Lepiti kokku, et panditud tulud raudteelt, lõivudelt ja alkoholimaksudelt tuleb paigutada erikassasse, mida kontrollivad ühiselt Serbia valitsuse ja võlakirjade omanike esindajad. Niisugune asjade korraldus hoidis Serbia valitsuse 1880. ja 1890. aastatel vee peal, aga ei teinud midagi, et ohjeldada Belgradi valitsuse priiskamist, sest 1895. aastaks oli õnnestunud paisutada võlgnevus 350 miljoni frangini. Kui pankrot oli silmaga näha, alustas Belgrad läbirääkimisi uue laenu üle, millega peaaegu kõik vanad võlad oleks koondatud madalama intressiga ühtsesse paketti. Panditud tulu paigutati eraldi administreerimise alla, mida osaliselt haldasid võlausaldajate esindajad.

Teiste sõnadega võisid niisugused kahtlased laenajad nagu Serbia (sama kehtis teistegi Balkani riikide ja Osmanite impeeriumi kohta) saada mõistlikel tingimustel laenu üksnes siis, kui nõustusid tegema järeleandmisi ja leppisid teatud rahandusliku kontrolliga, mis tähendas suveräänse riigi funktsioonide osalist hüpoteekimist. Teiste hulgas ka sellel põhjusel kuulusid rahvusvahelised laenud toona kõige tähtsamate poliitiliste probleemide hulka ja olid lahutamatult läbi põimunud diplomaatia ning võimupoliitikaga. Prantsusmaa tegevus rahvusvaheliste laenude andmisel oli eriti politiseeritud. Pariis keelas laenud valitsustele, kelle poliitikat hinnati Prantsusmaa huvidele vaenulikuks; laenu anti vastutasuks majanduslike või poliitiliste järeleandmiste eest, mõnikord nõustuti vastutahtsi andma laenu ka väheusaldusväärsetele, aga strateegiliselt olulistele klientidele, et nad ei otsiks abi kusagilt mujalt. Võimalikke kliente koheldi agressiivselt: Serbia puhul anti valitsusele 1905. aasta suvel mõista, et kui nad ei anna Prantsusmaale laenupakkumise eelisõigust, võidakse Pariisi rahaturud Serbiale täielikult sulgeda.^(63.) Tunnistades niisugust strateegia ja rahanduse seost, liitis Prantsuse välisministeerium 1907. aastal oma kaubandus- ja poliitikaosakonna üheks osakonnaks.^(64.)

Seda tausta silmas pidades oli Serbia 1906. aasta laen tähtis pöördepunkt. Prantsusmaa rahandussuhted Serbiaga kujunesid ühe sõjaeelset rahanduselu uurinud Ameerika analüütiku sõnul „üha lähedasemaks ja tooniandvamaks”.^(65.) Prantslaste kätte läks rohkem kui kolmveerand kõikidest Serbia laenudest.^(66.) Serbia riigile tähendasid need tohutuid kohustusi: võlgade tagasimaksete graafikud ulatusid 1967. aastasse (tegelikult jättis Belgrad suurema osa oma kohustustest pärast 1918. aastat täitmata). Lõviosa sellest rahast läks sõjalisteks ostudeks (eriti osteti kiirlaskesuurtükke), millest suurem osa tehti Prantsusmaalt, seda paljuski mitte üksnes austerlaste, vaid ka Briti diplomaatide ja relvatarnijate pahameeleks. Samuti võimaldas 1906. aasta laen Serbial vastu seista Viini majanduslikule survele ja alustada pikaajalist tollisõda. „Pašići kahtlemata edukas vastupanu [Austria] nõudmistele,” teatab Briti esindaja Belgradis 1906. aastal, „tähistab selgesti märgatavat sammu Serbia majandusliku ja poliitilise vabanemise poole.”^(67.)

Niisugune edu suurte rahandustehingute puhul ei tohi aga juhtida meie tähelepanu kõrvale Serbia majanduse kui terviku täbaralt seisult. See oli palju vähem seotud Austria tollipoliitikaga kui majanduslangusega, mille juured olid sügaval riigi ajaloos ja põllumajanduslikus struktuuris. Serbia esilekerkimise ja edaspidise laienemisega kaasnes drastiline linnaelanikkonna vähenemine, kui peamiselt muslimitest elanikega linnad jäid aastakümneid kestnud tagakiusamise ja küüditamiste tagajärjel inimestest tühjaks.^(68.) Osmanite riigi suhteliselt linlike ja kosmopoliitsete impeeriumistruktuuride asemele tekkisid ühiskond ja majandus, kus andsid täielikult tooni kristlastest väikemaaomanikud, sest puudus koduskasvanud Serbia aristokraatia, kusjuures selles oli oma osa ka valitseva dünastia püüdlustel takistada niisuguse valitseva klassi sündi, blokeerides igati suurte mõisate moodustamist.^(69.) Kui linnad kuivasid kokku, siis rahvastik kasvas hirmuäratava kiirusega; noored pered võtsid kasutusele sadu tuhandeid hektareid uut põllumaad, mis peegeldas sotsiaalsete piirangute lõdvenemist abiellumisele ja sigimisele. Niisugune ohjeldamatu rahvastiku kasv ei aidanud aga kuidagi vähendada viletsat tootlikkust ja üldist langust, mis tabasid Serbia majandust 19. sajandi keskpaigast kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni 1914. aastal.^(70.) Põllumajanduse kogutoodang ühe inimese kohta langes ajavahemikus 1870. aastate algusest 1910.–1912. aastani 27,5 protsenti. Osalt põhjustas seda haritava maa pindala suurenemine, mis tähendas metsade hävitamist ja see omakorda karjamaana kasutatava maa vähenemist, karjamaid aga vajas seakasvatus, mis oli traditsiooniliselt Serbia kõige tulutoovam ja tõhusam põllumajandusharu. 1880. aastateks olid maalilised Šumadija metsad – parim karjamaa sigadele – sama-hästi kui kadunud.^(71.)

Kõik see poleks ehk olnud nii oluline, kui oleks täheldatud tõusu kaubanduse ja tööstuse sektoris, aga siingi oli pilt Balkani standardeid silmas pidades rõõmutu. Maarahval oli raske turgudele pääseda ja polnud kuigi palju alustavaid tööstusettevõtteid, näiteks ketrusvabrikuid, mis aitasid tööstuse arengule kaasa naaberriigis Bulgaarias.^(72.) Niisugustes oludes sõltus Serbia majandusareng siseinvesteeringutest: esimesena tegid katse ploomikeedist pakendada ja välja vedada ühe Budapesti puuviljakonserve valmistava ettevõtte töötajad, 19. sajandi lõpul alanud siidi- ja venibuumi algatasid samuti välisettevõtjad. Siseinvesteeringud jäid aga napiks, sest võõraviha, korrumpeerunud ametnikud ja alaarenenud ärieetika tõrjus eemale ka välisfirmad, mis püüdsid Serbias tegevust alustada. Isegi nendes piirkondades, kus valitsuse poliitika püüdis investeeringuid soodustada, jäi kohalike võimude tõrjuv suhtumine välisfirmadesse tõsiseks probleemiks.^(73.)

Investeeringud Serbia inimkapitali olid täpselt sama väheütlevad: aastal 1900 oli kogu Serbias ikka veel ainult neli õpetajate seminari, pooltel kõikidest algkooliõpetajatest polnud mingit pedagoogikaalast väljaõpet, enamik koole tegutses mitte selleks otstarbeks ehitatud hoonetes ja kõigest umbes kolmandik lastest käis tegelikult koolis. Kõik see peegeldus ka maaelanikkonna kultuurilistes eelistustes; haridust ei hinnatud kuigi kõrgelt ja koolides nähti võõraid institutsioone, mida valitsus peale surub. 1905. aastal, kui oli vaja leida uusi sissetulekuallikaid, eelistas Skupštšina, kus andsid tooni talunikud, maksustada kooliraamatud, mitte aga kodust alkoholiajamist. Tagajärg oli silmatorkavalt madal kirjaoskuse tase, mis kuningriigi põhjaosas oli 27 protsenti, kaguosas aga ainult 12 protsenti.^(74.)

See sünge pilt „kasvust ilma arenguta” mõjutab meie lugu mitmeti. See tähendab, et Serbia ühiskond jäi ebatavaliselt homogeenseks nii sotsiaal-majanduslikus kui ka kultuurilises mõttes. Linnaelu ja maarahva tugevate müütiliste sugemetega suulise rahvakultuuri sidemed ei katkenud kunagi. Koguni Belgrad – kus kirjaoskuse tase 1900. aastal oli ainult 21 protsenti – jäi maarahva linnaks, mida mõjutasid kõige rohkem traditsioonilise maaühiskonna kultuur ja sugulussidemed.^(75.) Niisuguses keskkonnas ei tajutud tänapäevase mõttelaadi arengut mitte senise maailmakäsituse evolutsioonina, vaid pigem sobimatu katsena suruda moodsaid hoiakuid peale senistele hoiakutele, mis ikka veel vaimustusid traditsioonilistest uskumustest ja väärtushinnangutest.^(76.)

See äärmiselt iseäralik majanduslik ja kultuuriline olukord aitab selgitada mitut sõjaeelse Serbia silmatorkavat joont. Kuna majandus pakkus ambitsioonikatele ja andekatele noortele meestele nii vähe võimalusi, osutus sõjavägi kõige ligitõmbavamaks. Ja see omakorda aitab näha tsiviilvõimu nõrkust võrreldes sõjaväe juhtkonnaga, mis oligi otsustava tähtsusega tegur 1914. aasta suvel Serbia oma võimusesse haaranud kriisis. Aga samas oli tõsi ka see, et irregulaarse maakaitseväe ja sissijõukude partisanisõda, millel oli keskne osa Serbia kui iseseisva riigi esiletõusus, võlgnes oma edu eest tänu tugevale talupojakultuurile, mis suhtus regulaararmeesse väga umbusklikult. Järjest arrogantsema sõjaväelise kultuuriga silmitsi seisvale valitsusele, kes ei saanud toetuda teistele 19. sajandi parlamentaarsetele süsteemidele iseloomulikule suurele ja jõukale haritud kihile, tähendas natsionalism ainsat tõhusamat poliitilist instrumenti ja kultuurilist jõudu. Peaaegu üleüldine vaimustus mõttest hõivata veel tagasi võitmata serblaste maad ei tulenenud üksnes rahvakultuuris jäädvustatud müütilistest kirgedest, vaid ka talurahva näljast maa järele, sest nende maalapid jäid üha väiksemaks ja kandsid aina vähem vilja. Niisuguses olukorras pididki väited – ükskõik kui kahtlase väärtusega need ka olid –, et Serbia majanduse hädades on süüdi Viini karistava olemusega tollimaksud ning Austria ja Ungari kapitali lämmatav haare, paratamatult saama vaimustatud vastuvõtu osaliseks. Samuti toitsid needsamad piirangud Belgradi kinnismõtet vajadusest saada väljapääs merele, mis pidavat võimaldama mahajäämusest välja murda. Nii kaubandusliku kui ka tööstusliku arengu suhteline nõrkus tähendas seda, et Serbia valitsejad jäid aktiivse välispoliitika ajamiseks vajalike sõjaliste kulutuste tegemisel sõltuma rahvusvahelistest rahaeraldistest. See omakorda aga aitab seletada Serbia süvenevat integreerumist pärast 1905. aastat Prantsusmaa liitlaste hulka ning sellegi nähtuse juured ulatusid nii rahanduslike kui ka geopoliitiliste hädavajaduste juurde.