Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 15

1911. aasta septembri lõpul, ainult mõni kuu pärast ühenduse Ujedinjenje ili smrt! asutamist algas Itaalia sissetung Liibüasse. See provotseerimata kallaletung ühele Osmanite riigi provintsile algatas terve rea olukorda ära kasutavaid rünnakuid Balkanil Osmanite valduses olevatel aladel. Balkani riikide – Serbia, Montenegro, Bulgaaria ja Kreeka – üsnagi lõtv koalitsioon alustas üheaegselt rünnakuid Osmanite riigi vastu, millega algas Esimene Balkani sõda (oktoober 1912 – mai 1913). Balkani liitlased saavutasid kaaluka võidu, tõrjudes Osmanite väed välja Albaaniast, Makedooniast ja Traakiast. Teises Balkani sõjas (juuni-juuli 1913^[9.]) võitlesid sõdivad pooled omavahel esimese sõja saagijagamise pärast: Serbia, Kreeka, Montenegro ja Rumeenia^[10.] sõdisid Bulgaariaga Makedoonia, Traakia ja Dobrudža alade pärast.

Nimetatud kahe sõja mõjust on üksikasjalisemalt juttu 5. peatükis. Siinkohal on küllalt, kui märkida, et kõige selgemini sai sellest kasu Serbia, mis omandas keskosa Vardari jõe orust, sealhulgas Ohridi, Bitola, Štipi ja Kočani linnad ning Kosovo, lisaks veel idapoolse osa Novi Pazari piirkonnast (lääneosa läks Montenegrole). Kuningriigi pindala suurenes 40 304 ruutkilomeetrilt 87 778 ruutkilomeetrile ja selle rahvaarv kasvas rohkem kui poolteise miljoni võrra. Et omandati ka Serbia rahvusliku poeesia lemmiklaps Kosovo, tähendas see suurt rõõmu, ja kuna kuningriigil oli nüüd läänes ühine piir Montenegroga, võis loota, et tänu poliitilisele liidule uue naabriga võib Serbia saada endale püsiühenduse Aadria mere rannikuga. Pealegi tundus Serbia panus sõtta näitavat, et tänu Prantsuse laenudele (septembris 1913 saadi veel üks suur laen Prantsuse pankadest moodustatud konsortsiumilt) tehtud sõjalised investeeringud polnud asjatud. Kolme nädala jooksul pärast esimese mobilisatsiooni väljakuulutamist toodi lippude alla kolmsada tuhat sõdurit. Serbia armee oli nüüd, nagu märkis üks välismaa vaatleja, „tegur, millega tuleb arvestada”, ja Serbia ise suur regionaalne jõud.^(110.) Briti saadik Belgradis Dayrell Crackanthorpe annab teada avalikkuse ülevast meeleolust: „Serbia tunneb, et on saavutanud, kui nii võib öelda, teistega võrreldes ülekaalu ja […] võib ajada oma rahvuspoliitikat.” Kuningriigi poliitiline eliit oli parajasti „jõudnud äärmise enesega rahulolu faasi”; kõikjal nii ajakirjanduses kui ka avalikes aruteludes vastandati Serbia edusamme lahinguväljal „Austria diplomaatia läbikukkumistele”.^(111.)

Paljudele Belgradi äsjaste vallutuste hulka kuuluvatel aladel elavatele inimestele tõi Serbia võim kaasa vaeva ja viletsust. Õigust kuuluda ühingutesse ning koosolekute ja ajakirjanduse vabadust, mille tagas Serbia 1903. aasta põhiseadus (paragrahvid 24, 25 ja 22), uutel aladel ei kehtestatud, nagu ka paragrahvi 13, millega kaotati surmanuhtlus poliitiliste kuritegude eest. Samuti jäeti uute alade elanikud ilma nii aktiivsest kui ka passiivsest valimisõigusest. Teisiti öeldes, juurde võidetud alad kujunesid antud hetkel kolooniaks. Valitsus õigustas niisuguseid otsuseid põhjendusega, et uute alade kultuuritase on nii madal, et neile kõikide õiguste andmine seaks riigi ohtu. Tegelikult seisnes peamine mure hoopis selles, kuidas hoida mitteserblasi, kes moodustasid paljudes piirkondades enamuse, kuidagi riigi poliitikast eemal. Opositsiooni ajalehed, näiteks Radičke Novine ja Pravda, olid kiired tähelepanu juhtima, et „uutel serblastel” oli türklaste ajal tegelikult rohkem poliitilisi õigusi kui Serbia valitsuse all.^(112.)

Serbia pool pidas sõda kahel viisil, sest võitlustes ei osalenud üksnes regulaararmee üksused, vaid nagu sageli minevikuski ka partisanisalgad (comitatjis) ja muud vabatahtlikud. Äsja Serbia koosseisu läinud aladel tõi ametlike võimuesindajate ja mitteametlike rühmitiste kokkumäng kaasa kohutavaid tagajärgi. Omaalgatuslikult hävitati palju türklaste ehitisi, näiteks koole, saunu ja mošeesid. Briti konsulitel õnnestus mõnikord kahju ära hoida, veendes kohalikke Serbia vägede juhte, et see või too ehitis pärineb juba Stefan Dušani riigi ajast ja on seega osa Serbia rahvuslikust pärandist, nii juhtus näiteks 16. sajandil Makedooniasse Skopjesse türklaste ehitatud kauni sillaga (Üsküb).^(113.)

Oktoobris ja novembris 1913 teatasid Briti asekonsulid Skopjes ja Monastiris serblaste korraldatud süstemaatilistest hirmutamistest, omavolilistest arreteerimistest, peksmistest, vägistamistest, külade mahapõletamistest ja tapatalgutest annekteeritud aladel.^(114.) „On juba täiesti selge,” kannab ette asekonsul Greig Monastirist, „et muslimitel pole Serbia võimu ajal oodata midagi peale korduvate tapatalgute, rõhumise ja lõpuks hävingu.” Üksteist päeva hiljem koostas ta järgmise ettekande, hoiatades, et „bulgaarlasi, aga eriti Prilepi, Kičevo ja Kruševo ümbruse muslimeid ähvardab serblaste jõukude korraldatud väga sagedaste ja barbaarsete tapatalgute ning rüüstamiste tõttu häving”.^(115.) Kuu lõpuks olid Serbia comitatjis’te ja nendega koos tegutsenud isikute sooritatud röövid, mõrvad ja muud hirmuteod tekitanud peaaegu anarhialaadse olukorra.^(116.) Albaanlased ja teised muslimid, bulgaarlased, valahhid ja juudid, teatas asekonsul detsembris, kardavad väljavaadet olla allutatud „vaesele riigile”, mis näis püüdvat „imeda kõik kogukonnad elatusvahenditest tühjaks niisuguses ulatuses, mida pole nähtud isegi Türgi režiimi kõige süngematel päevadel”.^(117.) Riigi lõunaosas Kreeka piiri lähedal asuvast Bitolast teatas Briti asekonsul, et vanad linnavalitsuse ametimehed on asendatud uute, korrumpeerunud „serblastest endiste propagandistidega”, kelle ninamehed olid „1) endine habemeajaja, spioon ja Serbia agent […] ja 2) kohalik mainimata elukutsega serblane Maxim”. „Miski,” teeb järelduse Greig, „ei saa olla Serbia vaenlastele rohkem meeltmööda kui selle kliki kehtestatud terrorivõim.”^(118.)

Nende ettekannete puhul pole huvipakkuv mitte üksnes nende rahutusttekitav sisu, vaid ka skepsis, millega neisse suhtus Briti saadik Crackanthorpe, kes oli tuntud oma Serbia-meelsuse poolest. Crackanthorpe, kelle tähtsaim allikas annekteeritud aladel toimuvatest sündmustest oli „üks talle tuttav Serbia ohvitser”,^(119.) võttis Belgradi valitsuse ametlikke eitusi puhta kullana ja püüdis summutada Monastirist saadud Greigi läkituste mõju, kinnitades välisministeeriumis, et asekonsul on lasknud end hüsteerilistest põgenikest ja nende luiskelugudest haneks tõmmata. Võiks väita, et Balkanil arenevaid sündmusi nähti juba läbi liitlassuhete süsteemi – kus Serbia oli kirjas sõbraliku riigina, mis peab kangelaslikku võitlust hirmuäratava naabri Austria-Ungariga – geopoliitilise prisma. Üksnes teistelt annekteeritud aladelt saadud ettekannetest lisandunud üksikasjad koos neid kinnitavate teadetega Rumeenia, Šveitsi ja Prantsuse ametiisikutelt veensid Briti välisministeeriumi, et uudiseid Makedoonias toimuvatest metsikustest ei tohi Austria propaganda pähe kõrvale heita.

Samal ajal ei ilmutanud Serbia valitsus vähimatki huvi selle vastu, kuidas ära hoida edaspidiseid vägivallategusid või alustada juurdlust juba toime pandud metsikuste asjus. Kui britid teavitasid Pašićit Bitolas toimunust, vastas too lihtsalt, et ei tunne sealset prefekti isiklikult ja ei saa seetõttu midagi kommenteerida. Tema ettepanek saata lõunasse erivolinik asjaolusid uurima jäigi ettepanekuks. Kui Serbia saadik Konstantinoopolis teatas kõrgete muhameedlike aukandjate delegatsiooni kaebusest, kuulutas Pašić, et neid lugusid räägivad emigrandid, kes liialdavad oma kannatusi, tagamaks endale uute kaasmaalaste soojemat vastuvõttu.^(120.) Kui Carnegie komisjon – hoolikalt koostatud rahvusvaheline meeskond eksperte, kes valiti välja oma erapooletuse tõttu – jõudis Balkanile korraldama kuulsat juurdlust vaidlusalustel aladel sooritatud metsikuste asjus, ei saanud see Belgradist sisuliselt mitte mingisugust abi.^(121.)

Sõjad näisid olevat lahendanud Belgradi täidesaatvates struktuurides valitsenud pinged. Lühikeseks ajaks koondusid põrandaalused võrgustikud, regulaararmee, partisanisalgad ja valitsuskabineti ministrid oma ürituse nimel ühtseks tervikuks. Apis saadeti Makedooniasse korraldama salaoperatsioone, enne kui Serbia sinna 1912. aastal sisse tungis; Albaania hõimupealikutega 1913. aastal läbirääkimisi pidades tegutses Must Käsi sisuliselt nagu Belgradi välisministeeriumi esindaja. Äsja oma valdusse saadud lõunapoolsete alade rahustamisel polnud tegevad üksnes regulaararmee üksused, vaid ka vabatahtlike jõugud eesotsas niisuguste Musta Käe tegelastega nagu kuningatapjate vandenõus osalenud Voja Tankosić, kes oli korraldanud kuninganna Draga kahe venna tapmise.^(122.) Märk Musta Käe veelgi tõusnud mainest oli seegi, et Apis ülendati jaanuaris 1913 kolonelleitnandiks ja määrati augustis kindralstaabi luureosakonna juhatajaks, mis andis talle kontrolli Austria-Ungaris tegutseva Serbia Narodna Odbrana ulatusliku võrgustiku üle.^(123.)

Üksmeel hakkas hajuma niipea, kui Balkani sõjad olid läbi, ja vaidlustes värskelt omandatud alade haldamise üle halvenesid tsiviilvõimu ja sõjaväelaste suhted katastroofiliselt. Ühele poole jäid sõjaministeerium, Serbia sõjavägi ja nende mõttekaaslased opositsioonis olevate sõltumatute radikaalide hulgast, teisele poole radikaalse partei juhid, kes moodustasid enamuse valitsusest.^(124.) Vaidluse keskmes oli see, kuidas tuleks uusi alasid asuda haldama. Pašići kabinet kavatses oma määrusega seada ametisse ajutise tsiviiladministratsiooni. Sõjavägi seevastu eelistas jätkata sõjaväevalitsusega. Julgustatuna viimase aja edust, keeldus sõjaväe juhtkond kontrolli annekteeritud aladel üle andmast. Küsimus polnud üksnes võimus, vaid ka poliitikas, sest karmima joone pooldajad olid seisukohal, et ainult vankumatult ja karmilt käitudes on võimalik etnilises mõttes segaelanikkonnaga aladel kindlustada Serbia võimu. Kui radikaalist siseminister Stojan Protić andis aprillis 1914 välja määruse, millega sõjavägi ametlikult allutati tsiviilvõimule, puhkes avalik kriis. Äsja hõivatud aladel keeldusid ohvitserid määrust täitmast, sõjaväelaste esindajad lõid Skupštšinas käed sõltumatutest radikaalidest opositsiooniga, nagu vandenõulased olid teinud pärast 1903. aastat. Räägiti koguni ähvardavast riigipöördest, mida juttude kohaselt koordineerivat Apis, kes viib Belgradi garnisoni sõdurid kuningapalee ette, sunnib kuningas Petari oma poja, prints Aleksandari kasuks troonist loobuma ja laseb tappa radikaalidest valitsuse liikmed.^(125.)

1914. aasta maikuuks oli jõudude tasakaal Belgradis nii ebakindel, et Pašići valitsuse kokkuvarisemise ärahoidmiseks pidid välisriigid sekkuma. Venemaa saadik Belgradis tegi äärmiselt ebahariliku käigu, teatades avalikult, et Pašić peab jääma ametisse, sest seda nõuab Venemaa Balkani-poliitika. Prantslased toetasid seda avaldust, andes mõista, et pärast Pašićit ametisse astuv sõltumatute radikaalide ja sõjaväelaste leeri valitsus ei tarvitse enam saada Prantsusmaalt seda rikkalikku rahaabi, millel rajanesid Serbia riiklikud investeeringud 1905. aastast saadik. See meenutas 1899. aasta sündmusi, kui radikaalide kaval juht pääses hukkamisest tänu Austria saadiku sekkumisele. Ületrumbatud Apis tõmbus tagasi.^(126.) Kuna vahetu riigipöörde oht oli ajutiselt kõrvaldatud, lootis Pašić juunis 1914 toimuvatel valimistel oma positsiooni tugevdada.

Niisuguse raskesti mõistetava poliitilise võitluse olukorras polnud midagi, mis võinuks kuidagi rahustada Serbia sündmuste jälgijaid Viinis. Nagu viitas Dayrell Crackanthorpe 1914. aasta märtsis, uskusid nii „mõõdukamat ja ettevaatlikumat arvamust” esindav radikaalide valitsuskabinet kui ka Mustast Käest tugevasti mõjutatud „sõjaväelaste partei” Austria-Ungari lagunemisse varem või hiljem, misjärel Serbia pärib ikka veel pan-serbialikku väljalunastamist ootavad suured endise impeeriumi alad. Erinevus oli üksnes selles, et kui sõjaväelased eelistasid „sobiva hetke saabumisel ja riigi valmisoleku korral pealetungisõda”, siis mõõdukamad asusid seisukohal, et „Austria-Ungari impeeriumi lagunemise signaal ei tule mitte väljastpoolt, vaid impeeriumist endast”, ja seega tuleb olla valmis igasugusteks võimalusteks. Pealegi jäid mõõdukam ametlik Serbia ja jäiga joone pooldajad institutsionaalsel tasemel tihedasti läbi põimunuks. Kõrgemate sõjaväelaste ja sõjaväe luuretalituste ning nende agentide hulgas Bosnias ja Hertsegoviinas, tolliametis, mitmel pool siseministeeriumis ja teistes riigiorganites oli palju eelmainitud võrgustike liikmeid, samas kui riik oli suutnud omakorda imbuda nendesse võrgustikesse.