Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 12

Ideed kõikide serblaste ühendamisest toetas mõtteline kujutlus Serbiast, millel oli väga vähe ühist Balkani poolsaare poliitilise kaardiga sajandivahetusel. Selle kõige mõjukam poliitiline väljendus oli salajane märgukiri, mille koostas 1844. aastal kuningas Aleksandar Karađorđevićile Serbia siseminister Ilija Garašanin. Pärast avaldamist 1906. aastal pealkirja all „Načertanije” (vanaserbia sõnast náčrt ehk „visand”) tuntuks saanud Garašanini ettepanek visandab Serbia rahvusliku ja välispoliitika programmi. Oleks raske üle hinnata selle dokumendi mõju tervetele Serbia poliitikute ja patriootide põlvkondadele; ajapikku kujunes sellest Serbia natsionalismi Magna Charta.^[4.] Garašanin alustab oma märgukirja tõdemusega, et Serbia on „väike, aga ei pea jääma niisuguseks”.^(36.) Serbia poliitika esimene käsk peab tema väitel olema „rahvusliku ühtsuse printsiip”, mille all ta pidas silmas kõikide serblaste koondamist ühe riigi piiridesse: „Kus elab serblane, seal on Serbia.” Nii avameelse Serbia riiklust käsitleva nägemuse ajalooline eeskuju oli Stefan Dušani suur keskaegne riik, mis hõlmas suure osa tänapäeva Serbiast koos praeguse Albaaniaga, suurema osaga Makedooniast ning Kreeka kesk- ja põhjaosast, aga kuhu huvitaval kombel ei kuulunud Bosnia.

Tsaar Stefan Dušani riik varises kokku pärast kaotust türklastele Kosovo lahingus 28. juunil 1389. Garašanini väitel aga ei vähendanud see Serbia riigi legitiimsust, see lihtsalt katkestas selle ajaloolise eksistentsi. Kõiki serblasi ühendava Suur-Serbia restauratsioon polnud seega mitte mingi uuendus, vaid iidse ajaloolise tõe väljendus. „Nad ei saa süüdistada [meid], et otsime midagi uut, põhjendamatut, mis tähendaks revolutsiooni või täielikku pööret, sest igaüks peab tunnistama, et see on poliitiliselt hädavajalik, et sellele pandi alus väga ammusel ajal ja selle juured ulatuvad serblaste varasemasse poliitilisse ja rahvuslikku ellu.”^(37.) Niisiis väljendavad Garašanini väited seda dramaatilist vaatenurka ajaloole, mida mõnikord võib täheldada marurahvuslust puudutavates mõttevahetustes. Pealegi rajanes see väljamõeldisel, nagu saaks tsaar Stefan Dušani keskaegset suurt ja paljurahvuselist liitriiki võrrelda moodsa aja ideega kultuuriliselt ja keeleliselt homogeensest rahvusriigist. Serbia patrioodid ei näinud siin mingit vastuolu, sest nende väitel olid samahästi kui kõik nende maade asukad sisuliselt serblased. Nüüdisaegse serbohorvaadi kirjakeele rajaja ja kuulsa natsionalistliku essee Srbi svi i svuda („Serblased kõik ja kõikjal”, avaldatud 1836) autor Vuk Karadžić rääkis viiest miljonist serblasest, kes räägivad serbia keelt ja on laiali pillatud alale Bosniast ja Hertsegoviinast kuni Temesvári Banati provintsini (Ungari idaosas, tänapäeval Rumeenia lääneosas), Bačkasse (Serbia põhjaosast Ungari lõunaossa ulatuv ala), Horvaatiasse, Dalmaatsiasse ja Aadria mere rannikule Triestest Albaania põhjaosani. Muidugi leidub nimetatud aladel ka neid, möönab Karadžić (iseäranis peab ta silmas horvaate), „kellel ikka veel on raske nimetada end serblaseks, aga tundub olevat tõenäoline, et nad harjuvad sellega järk-järgult”.^(38.)Nagu Garašanin hästi mõistis, tähendas see ühendamisprogramm Serbiale pikka võitlust kahe suure impeeriumiga, Osmanite riigi ja Austria-Ungariga, kelle valdused ulatusid aladele, mis rahvuslaste ettekujutuse kohaselt moodustasid Suur-Serbia. 1844. aastal oli suur osa Balkani poolsaarest ikka veel Osmanite riigi kontrolli all. „Serbia peab lakkamatult püüdma murda Türgi riigi fassaadist välja kivi kivi järel ja liitma need endaga, nii et selle väärt materjaliga saaks taastada vana hea Serbia riigi vundamendi ning rajada sellele uue suure Serbia riigi.”^(39.) Ka Austria saatus oli olla vaenlane.^(40.) Ungaris, Horvaatias-Slavoonias ja Istrias-Dalmaatsias leidus serblasi (rääkimata paljudest horvaatidest, kes polnud veel tunnistanud end serblasteks), kes eelduse kohaselt ootasid vabanemist Habsburgide võimu alt, et liituda Belgradi juhitava riigi kaitsva vihmavarju alla.

Kuni 1918. aastani, kui paljud selle eesmärgid oli saavutatud, jäi Garašanini memorandum Serbia valitsejate poliitika peamiseks alusdokumendiks, mille õpetust levitas rahva hulgas natsionalistlik propaganda, mida osaliselt juhiti Belgradist, osaliselt aga suunasid patriootlikud jõud ajakirjanduses.^(41.) Nägemus Suur-Serbiast polnud kõigest valitsuse poliitika küsimus ega isegi mitte propaganda. See oli sügavalt põimunud serblaste kultuuri ja eneseteadvusse. Mälestused Stefan Dušani suurest riigist kajastuvad ka erakordselt elujõulises serbia eepiliste rahvalaulude traditsioonis. Need olid pikad ballaadid, mida sageli lauldi ühekeelelise gusli melanhoolsete helide saatel ja millega nii lauljad kui ka kuulajad võisid elada uuesti läbi Serbia ajaloo suuri hetki. Külades ja turuplatsidel kõikjal serblaste aladel sidusid need laulud luule, ajaloo ja identiteedi tähelepanuväärselt ühtseks tervikuks. Ühena esimestest täheldas seda Saksa ajaloolane Leopold von Ranke, kes märgib oma 1829. aastal avaldatud Serbia ajaloos, et „luules jäädvustatud rahvuse ajalugu on tänu sellele saanud rahvuslikuks omandiks ja niiviisi säilinud rahva mälus”.^(42.)

Eelkõige säilitas see traditsioon mälestuse serblaste võitlusest võõra võimu vastu. Ikka ja jälle tullakse tagasi serblaste kaotuse juurde türklastele Kosovo lahingus 28. juunil 1389. Sajandite jooksul sai sellest pigem vähetähtsast keskaegsest lahingust serblaste ja nende uskmatutest vaenlaste võitluse sümbol. Selle ümber põimus kroonikalugu, kus leidus nii säravaid kangelasi, kes serblasi raskel ajal liitsid, kui ka reetlikke kaabakaid, kes ei toetanud ühist üritust või reetsid serblased vaenlasele. Sellesse müütilisse panteoni arvati ka kuulus salamõrvar Miloš Obilić, kellest laul räägib, et ta tungis lahingupäeval türklaste laagrisse ja lõikas sultani kõri läbi, enne kui Osmanitest valvurid ta tabasid ja tema pea maha raiusid. Atentaadid, märtrid, ohvrid ja soov langenute eest kätte maksta olidki kesksed teemad.^(43.)

Müütilisel minevikualusel tekkinud kujutletav Serbia ärkas niisuguses laulukultuuris säravana ellu. Näinud Bosnia serblasi neid eepilisi laule esitamas Türgi-vastase 1875. aasta ülestõusu ajal, imetles Briti arheoloog Sir Arthur Evans nende võimet „panna Bosnia serblast nendes hiilgavates legendides unustama oma […] riigi hoopis kitsamaid traditsioone”, liita tema kogemused tema „vendade” kogemustega kõikidel serblaste aladel ja seeläbi kõrvale heita geograafide ja diplomaatide silmakirjalikud seisukohad”.^(44.) Tõsi, see suuliste eeposte kultuur hakkas 19. sajandil järk-järgult hääbuma, kui selle asemele tungisid populaarsed trükiväljaanded. Aga Briti diplomaat Sir Charles Eliot kuulis oma retkel läbi Serbia 1897. aastal, kuidas neid eeposeid esitavad rändnäitlejad Drina oru külade turuplatsidel. „Neid rapsoodiaid,” märgib ta, „esitatakse monotoonselt leelutades ühekeelelise kitarri saatel, aga tõeliselt ehtsa tunde- ja väljendusjõuga, nii et kokku pole see sugugi ebameeldiv.”^(45.) Igal juhul tagasid ääretult suurt mõju avaldanud Vuk Karadžići koostatud ja üllitatud Serbia eepilise luule kogumikud selle, et need laulud jäid käibele ka kasvava kirjandusliku eliidi hulgas. Pealegi suurenes nende eepiliste lugude hulk. Oma 1847. aastal avaldatud selle žanri klassikalises teoses „Mägipärg” ülistab Montenegro valitseja ja piiskop Petar II Petrović Njegoš müütilist mõrtsuktüranni ja rahvuslikku märtrit Miloš Obilićit ning kutsub uuesti alustama võitlust võõramaalaste võimu vastu. „Mägipärg” tunnistati kohe Serbia rahvusliku pühakirja osaks ja on jäänud selleks tänapäevani.^(46.)

Panustamine „kaotatud” Serbia alade väljalunastamisele koos ebameeldivalt kaitsetu asukohaga kahe suure impeeriumi vahel andis Serbia välispoliitikale mitu eriomast joont. Esimene neist oli geograafilise fookuse ebamäärasus. Panustada Suur-Serbia põhimõttele oli üks asi, aga kus täpselt peaks see väljalunastamise protsess algama? Kas Ungari kuningriiki kuuluvast Vojvodinast? Või Osmanite valduses olevast Kosovost, mida teati kui Vana-Serbiat? Või Bosniast, mis ei kuulunud küll kunagi Stefan Dušani riiki, aga kus elas märkimisväärne hulk serblasi? Või koguni lõunas asuvast Makedooniast, mis oli ikka veel Osmanite võimu all? Teostamatu ühendamiseesmärk ning Serbia riigi käsutuses olevad tagasihoidlikud rahalised ja sõjalised ressursid olid nii suures vastuolus, et Belgradi poliitika kujundajatel polnud mingit muud valikut, kui tegutseda olupoliitikutena vastavalt Balkani poolsaarel kiiresti muutuvale olukorrale. Selle tagajärjel kõikus Serbia poliitika aastail 1844–1914 otsekui kompassinõel ühest äärmusest teise. Nende kõikumiste loogika oli tihtipeale reageering olukorrale. 1848. aastal, kui Vojvodina serblased tõusid üles Ungari revolutsioonilise valitsuse madjariseerimise poliitika vastu, saatis Garašanin neile Serbia vürstiriigist relvi ja vabatahtlikke appi. 1875. aastal pöördusid kõikide pilgud Hertsegoviinale, kus serblased olid tõstnud mässu Osmanite vastu – appirutanute hulgas olid ka Pašić ja tulevane kuningas Petar Karađorđević, kes võitles seal valenime all. Pärast 1903. aastat, kui Makedoonias nurjus ülestõus türklaste vastu, räägiti kõige rohkem Osmanitele alluva Makedoonia serblaste vabastamisest. 1908. aastal, kui austerlased annekteerisid ametlikult Bosnia ja Hertsegoviina (mis olid küll olnud nende sõjalise okupatsiooni all 1878. aastast alates), tõusid need okupeeritud alad päevakorra eesotsa. 1912. ja 1913. aastal aga oli tähelepanu keskmes jälle Makedoonia.

Serbia välispoliitikas olid vastuolus teostamatu natsionalism, mis oli maa poliitilisele kultuurile ränk koorem, ja Balkani poolsaare keerulised rahvastevahelised suhted. Kosovo oli serblaste rahvusmütoloogias kesksel kohal, aga rahvuslikku koosseisu vaadates polnud see sugugi ühemõtteliselt serblaste territoorium. Albaania keelt kõnelevad muslimid olid seal enamuses juba hiljemalt 18. sajandist alates.^(47.) Paljud serblased, keda Vuk Karadžić Dalmaatsias ja Istrias üles luges, olid tegelikult horvaadid, kellel polnud mingit soovi liituda Suur-Serbiaga. Bosnias, mis polnud ajaloos kunagi olnud Serbia osa, elas palju serblasi (1878. aastal, kui sealsed provintsid olid Austria-Ungari okupatsiooni all, moodustasid nad 43 protsenti Bosnia ja Hertsegoviina rahvastikust), aga ka katoliiklastest horvaate (umbes 20 protsenti) ja islamiusulisi bosnialasi (umbes 33 protsenti). (Olulise muslimitest vähemuse säilimine oli üks Bosnia iseloomulikke külgi: Serbias olid muslimid pika võitluse käigus iseseisvuse eest enamasti kas sunnitud maalt pagema, välja saadetud või tapetud.)^(48.)

Veelgi keerulisem lugu oli Makedooniaga. Balkani poolsaare tänapäevasele poliitilisele kaardile ilmunud Makedoonia hõlmab geograafilise mõistena lisaks endise Jugoslaavia samanimelisele vabariigile ka Serbia lõunapoolseid ja Albaania idapoolseid alasid, siis suure tüki Bulgaaria edelaosast ja väga suure osa Põhja-Kreekast.^(49.) Makedoonia täpsed ajaloolised piirid jäävad vastuoluliseks tänapäevalgi (võtame või ikka veel hõõguva Ateena ja Skopje konflikti nime Makedoonia kasutamise pärast Skopje vabariigi kohta), nagu jääb lahtiseks ka küsimus, kas ja missuguses ulatuses on sellel piirkonnal oma eristatav kultuuriline, keeleline ja rahvuslik identiteet (tänapäevalgi tunnistavad makedoonia keele olemasolu kogu maailma, välja arvatud Serbia, Bulgaaria ja Kreeka keeleteadlased).^(50.) 1897. aastal, kui Sir Charles Eliot rändas Serbias ringi, üllatas teda avastus, et tema serblastest kaaslased „polnud nõus möönma, et Makedoonias leidub kasvõi mõni bulgaarlane”, vaid nad „kinnitasid, et kõik sealsed slaavlastest elanikud on serblased”.^(51.) Kuusteist aastat hiljem, kui Carnegie sihtasutus saatis sinna komisjoni uurima Teise Balkani sõja ajal toime pandud metsikusi, selgus, et on täiesti võimatu leida kohalike elanike hulgas üksmeelt Makedoonias elavate inimeste rahvuse kohta, sest õhkkond, kus neid asju arutati, oli niivõrd erimeelne ja seda koguni ülikoolides. Samal aastal avaldatud komisjoni ettekandes oli piirkonna kohta mitte üks, vaid kaks rahvastiku kaarti, mis peegeldasid vastavalt Belgia ja Sofia seisukohta. Neist ühe kohaselt on Makedoonia lääne- ja põhjaosa tulvil allutatud serblasi, kes ootavad ühinemist emamaaga, teisel aga on sama piirkond näidatud kui bulgaarlastega asustatud keskne ala.^(52.) 19. sajandi viimaste kümnendite jooksul tegid serblased, kreeklased ja bulgaarlased kõik Makedoonias ülimalt aktiivset propagandat, mille eesmärk oli rakendada kohalikud slaavlased oma rahvuslike huvide teenistusse.

Rahvuslike eesmärkide ja tegeliku olukorra vastuolulisuse tõttu oli ülimalt tõenäoline, et Serbia katsed neid eesmärke saavutada kujunevad vägivaldseks protsessiks ja seda mitte üksnes regionaalsel tasemel, kus olid mängus suuremate ja väiksemate jõudude huvid, vaid ka vaidlusaluste alade linnades ja külades. Mõned riigimehed reageerisid sellele katsega pakkida serblaste rahvuslikud huvid näiliselt rahumeelsemasse „serbohorvaadi” poliitilisse nägemusse, mis kätkes mitme rahvuse koostööd. Niisuguste poliitikute hulgas oli ka Nikola Pašić, kes kirjutas 1890. aastatel pikalt-laialt sellest, et maailmas, kus väikesed rahvad on hukule määratud, peavad serblased ja horvaadid liituma. Niisuguse retoorika aluseks olid järgmised eeldused: esiteks see, et serblased ja horvaadid on sisuliselt üks ja sama rahvus, ning teiseks see, et seda protsessi peavad vedama serblased, sest nemad on autentsemad slaavlased kui katoliiklastest horvaadid, kes on väga pikka aega „olnud mõjutatud väliskultuurist”.^(53.)

Serbia ei saanud enesele eriti lubada neid eesmärke kogu maailma silme all propageerida. Nii oligi ikka veel naaberriikide alluvuses elavate serblaste vabastamise üritusse algusest peale programmeeritud teatud salatsemine. Garašanin sõnastas selle vajaduse 1848. aastal Vojvodina ülestõusu ajal. „Vojvodina serblased,” kirjutab ta, „ootavad kõikide teiste serblaste abistavat kätt, et saavutada oma traditsioonilise vaenlase üle triumfaalne võit. […] Poliitiliste tegurite tõttu ei saa me neid aga avalikult abistada. Jääb ainult üle võimalus aidata neid salaja.”^(54.) Samuti eelistati varjatult tegutseda Makedoonias. Pärast ebaõnnestunud Makedoonia ülestõusu türklaste vastu augustis 1903 hakkas uus Karađorđevići valitsus ajama seal aktiivset poliitikat. Moodustati komiteesid, et õhutada serblaste partisanivõitlust Makedoonias, Belgradis aga toimusid koosolekud, kus värvati toetusjõudusid võitlejatele. Vastates Osmanite riigi saadikule Belgradis, eitas Serbia välisminister Kaljević oma valitsuse seotust koosolekutega ja kinnitas, et need pole mingil juhul ebaseaduslikud, kuna kutsuti kokku „mitte võitlejate värbamiseks, vaid kõigest raha kogumiseks ja piiri taga elavate samausuliste toetuseks”.^(55.)

Kuningatapjad lõid selles üle piiride ulatuvas tegevuses aktiivselt kaasa. Vandenõus osalenud ohvitserid ja nende poolehoidjad sõjaväes moodustasid Belgradis mitteametliku rahvuskomitee, koordineerisid selle tegevust ja juhtisid paljusid vabatahtlike üksusi. Rangelt võttes polnud need küll otseselt Serbia armee üksused, aga asjaolu, et vabatahtlikest ohvitserid said otsekohe loa teenistusest lahkuda, näitas ametivõimude täielikku toetust.^(56.) Relvarühmitiste tegevus laienes piirkonnas kogu aeg ja nii olidki serblastest tšetnikute (partisanide) ja bulgaarlastest vabatahtlike jõukude relvakokkupõrked sagedased. Veebruaris 1907 nõudis Briti valitsus, et Belgrad niisuguse tegevuse lõpetaks, sest see võis põhjustada Serbia-Bulgaaria sõja. Jällegi ei tunnistanud Belgrad oma vastutust, eitades tšetnikute tegevuse rahastamist ja kuulutades, et „ei saa takistada [sealseid inimesi] kaitsmast ennast võõrjõukude eest”. Niisuguse hoiaku usutavust aga ei kinnitanud sugugi valitsuse jätkuv toetus võitlejatele: 1906. aasta novembris oli Skupštšina juba otsustanud eraldada 300 000 dinaari Vana-Serbia ja Makedoonia kannatavate serblaste toetuseks, millele järgnes veel „salajane krediit erakorralisteks kuludeks ja rahvuslike huvide kaitseks”.^(57.)

Niisugune irredentism tähendas riski. Oli küll lihtne saata lahinguväljale partisanidele juhte, aga kui nad seal juba tegutsesid, oli neid raske kontrolli all hoida. 1907. aasta talveks oli selge, et hulk tšetnikute jõuke tegutseb Makedoonias täiesti sõltumatult igasugusest kõrgemast organist ja ainult raskustega läks Belgradi emissaril korda nad uuesti kontrollile allutada. Nii andis see nn Makedoonia segadus kahemõttelise õppetunni, mis mõjutas saatuslikul kombel 1914. aasta sündmusi. Juhtimisõiguse üleandmine aktivistide rühmadele, kus andsid tooni vandenõulaste võrgustiku liikmed, tähendas ühelt poolt ohtu, et Serbia rahvuspoliitika võib minna poliitilise keskuse käest üle provintsis tegutsevate vastutustundetute jõudude kätte. Teisalt näitas 1906.–1907. aastal kasutatud diplomaatia, et Serbia valitsuse ja irredentistlike rühmitiste ähmaseid ja mitteametlikke suhteid ära kasutades saab poliitilise vastutuse Belgradilt kõrvale veeretada ning suurendada valitsuse käsutuses olevat manööverdamisruumi. Belgradi poliitiline eliit hakkaski harjuma omamoodi kahepalgelise mõtteviisiga, mis tähendas, et aeg-ajalt tehti nägu, nagu oleks Serbia ametlik välispoliitika ja rahvuslik vabastusliikumine piiri taga kaks täiesti eri asja.