Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 16

Pole kerge taastada ertshertsog Franz Ferdinandi tapmist Sarajevos kavandanud vandenõu üksikasju. Salamõrtsukad ise tegid kõikvõimaliku, et varjata jälgi, mis võimaldaks neid seostada Belgradiga. Paljud ellujäänud vandenõulased polnud üldse nõus rääkima oma osalusest, teised jälle näitasid oma osa väiksemana või siis segasid jälgi keeruliste selgitustega, tekitades niiviisi vasturääkivate tunnistuste kaose. Vandenõust endast pole järele jäänud mingeid dokumente: samahästi kui kõik selles osalejad olid omaks võtnud kõikehõlmava salastatuse põhimõtte. Serbia riigi ja vandenõus osalenud ringkondade kokkumäng oli täiesti salastatud ja mitteametlik: selle kohta pole mingeid kirjalikke andmeid. Vandenõu ajaloo kirjutajad peavad seetõttu läbi ajama kahtlase väärtusega seguga sõjajärgsetest mälestustest, surve all antud tunnistustest, hiljem hävitatud allikatele väidetavalt toetuvatest ütlustest ja väga vähestest dokumentaalsetest tõenditest, millest enamik puudutab atentaadi kavandamist ja täideviimist üksnes kaudselt. Siiski sõltub selle vandenõu taustast nii palju, et ajaloolased on uurinud lausa kriminalisti põhjalikkusega peaaegu iga üksikasja. Nii on võimalik läbi allikate ja sageli otseselt asjasse mittepuutuva kirjanduse tendentslike moonutuste kaose tõmmata mingi „maksimaalse tõenäosuse kursijoon”.

Apis oli peamine vandenõu taga seisev tegelane, aga idee ise pärines tõenäoliselt tema mõttekaaslaselt Rade Malobabićilt, Austria-Ungaris sündinud serblaselt, kes oli tegutsenud aastaid Narodna Odbrana spioonina, kogunud infot Austria kindlustuste ja vägede liikumise kohta ning toimetanud selle Serbia piirivalveohvitseride kätte, kusjuures viimased omakorda olid seotud Musta Käe agentidega ja nende kaudu ka Serbia sõjaväeluurega.^(127.) Malobabić oli oma üritusele erakordselt pühendunud ja kaval superagent, kes tundis piiriala väga hästi ja oskas korduvalt Austria võimude käest pääseda. Ühe raporti andmetel ujus ta kord üle samahästi kui kinni külmunud Drina jõe, kust ta olevat välja roninud kaetuna jääsoomustega, et minna oma ülemustele Serbia poolel ette kandma.^(128.) Arvatavasti oli just Malobabić see, kes esimesena teavitas Apist Austria troonipärija Franz Ferdinandi eelseisvast külaskäigust Sarajevosse 1914. aasta juunis.^(129.)

Mispärast täpselt nõudis Apis atentaati ertshertsogile, on raske öelda, sest ta pole jätnud oma motiivide kohta maha mingit otsest selgitust. 1914. aasta alguses oli kohalike aktivistide vaen Bosnias peamiselt suunatud seal Austriat esindanud asehalduri Oskar Potioreki vastu, kes oli sellesse ametisse astunud pärast Varešaninit, kelle tapmisega Žerajić 1910. aasta juunis hakkama ei saanud. Valides oma jõupingutuste sihtmärgiks ertshertsog Franz Ferdinandi, tõstis Apis poliitiliste panuste väärtust. Atentaat asehaldurile oleks muidugi pinevust suurendanud, aga seda võis kergesti seletada kui kohaliku tähtsusega juhtumit, mille motiiv on seotud antud piirkonna haldamisega. Seevastu kallaletungi Habsburgide troonipärija elule ajal, kui valitsev keiser oli juba 83-aastane, sai tõlgendada rünnakuna kogu impeeriumi olemasolu vastu.

Tuleb rõhutada, et ertshertsogit ei valitud sihtmärgiks mitte tema väidetavalt vaenuliku hoiaku pärast Austria-Ungari impeeriumi slaavi vähemuste suhtes, vaid vastupidi – kui laenata tema tapja Gavrilo Principi sõnu –, sest „tulevase valitsejana oleks ta teatud reforme tehes takistanud meie ühinemist”.^(130.) Princip vihjas ertshertsogi oletatavale toetusele monarhia reformile, mis oleks andnud slaavi aladele rohkem autonoomiat. Paljudele Serbia lahkulöömist pooldavates ringkondades tundus see mõte katastroofiga ähvardava ohuna nende ühinemisprojektile. Kui Habsburgide monarhia kujundaks end edukalt ümber kolmeosaliseks üksuseks, mida juhitakse Viinist, Zagreb näiteks oleks aga samasugune pealinn nagu Budapest, võib Serbia kaotada oma avangardse rolli lõunaslaavlaste Piemontena.^(131.) Ertshertsogi valimine sihtmärgiks on seega näide ühest läbivast joonest terroristlike liikumiste loogikas, nimelt sellest, et reformijaid ja mõõdukaid kardetakse koguni rohkem kui varjamatuid vaenlasi või karmi poliitika pooldajaid.

Atentaati ertshertsogile täide viima valitud mehed olid kõik isiksustena välja kujunenud irredentistlikes ringkondades. Omaaegne comitatji Voja Tankosić oli see mees, kes värbas kolm Bosnia serblasest noorukit, kellest kujunes Sarajevosse saadetud atentaadiüksus. Trifko Grabež, Nedeljko Čabrinović ja Gavrilo Princip olid kõik üheksateist aastat vanad, kui Tankosić nad vandenõusse kaasas. Grabež oli Sarajevost umbes kaheksateistkümne kilomeetri kaugusel Pales töötava õigeusu vaimuliku poeg, kes oli sõitnud Belgradi kõrgharidust jätkama. Čabrinović oli neljateistkümneselt koolist lahkunud ja sattunud hiljem Belgradi, kus leidis tööd anarhistlikule kirjandusele spetsialiseerunud firmas. Nagu Grabež, nii oli ka Princip lahkunud Sarajevost, et minna Belgradi õppima. Kõik kolm olid pärit vaestest ja õnnetutest peredest. Grabež ja Čabrinović olid varases nooruses kannatanud võimuka isa vägivalla all ja selle vastu mässu tõstnud. Protsessi ajal rääkis Čabrinović kohtule, et sai kodus isalt nuhelda, sest edusammud Sarajevo koolis olid viletsad; poiss visati lõpuks koolist välja, sest oli andnud ühele õpetajale kõrvakiilu. Koduseid pingeid teravdas veelgi asjaolu, et Čabrinović vanem töötas vihatud austerlaste juures politsei informaatorina: häbiplekk, mida nooruk lootis rahvusliku ürituse nimel sooritatud tegudega maha pesta. Grabež oli Tuzla gümnaasiumist õpetaja löömise pärast välja heidetud.^(132.) Raha oli neil vähe: üksnes Principil oli vanematelt saadava väga tagasihoidliku taskuraha näol korrapärane sissetulek, aga sedagi jagas ta harilikult sõpradega või laenas raha vaestele tuttavatele.^(133.) Čabrinović on hiljem meenutanud, et saabunud Belgradi, pidi ta kogu oma vara väikeses sumadanis endaga mitu päeva kaasas tassima, seda arvatavasti põhjusel, et tal polnud kusagil peavarju.^(134.) Pole muidugi mingi üllatus, et noorukite tervis polnud just kõige parem. Princip oli iseäranis kõhn ja haiglane ning põdes tõenäoliselt juba tuberkuloosi. Haigus oli sundinud teda Sarajevos juba varakult koolist lahkuma. Kohtuprotsessi protokollis kirjeldatakse teda kui „väikest habrast noorukit”.^(135.)

Nedeljko Čabrinović

Noor Gavrilo Princip

Neil poistel oli lihtne sattuda halvale teele. Nad kujutasid enesest seda olemuselt tumedat nooruslikku materjali, kellel oli küll mõtteid, aga vähe kogemusi ja kelle hulgast terroristlikud liikumised uusi liikmeid leiavad. Alkoholist nad ei hoolinud. Ehkki nad olid romantilise meelelaadiga heteroseksuaalid, ei otsinud nad noorte naiste seltskonda. Nad lugesid rahvusliku sisuga luuletusi ning irredentistlikke ajalehti ja brošüüre. Poisid arutlesid pikalt serbia rahva kannatuste üle, milles nad süüdistasid kõiki peale serblaste endi, võttes kaasmaalastele osaks saanud solvanguid ja alandusi isiklikult. Aina korduv teema oli nende kaasmaalaste majanduslik allakäik Austria võimu all Bosnias (sealjuures jäeti täiesti tähelepanuta tõsiasi, et Bosnia oli tegelikult paremini arenenud tööstusega ja suurema sissetulekuga ühe elaniku kohta kui suurem osa Serbiast).^(136.) Tuua ohver oli keskne teema, peaaegu et kinnismõte. Princip oli koguni leidnud aega, et õppida pähe Petrović-Njegose eepiline ülistuslaul „Mägipärg”, mis kirjeldab Miloš Obilići isetut väljaastumist türanni vastu.^(137.) Princip kinnitas protsessil kohtule, et atentaadile eelnenud päevil kujunes tal harjumuseks käia enesetapjast salamõrtsuka Bogdan Žerajići haual: „Saatsin seal sageli mööda terve öö, mõtlesin meie olukorrast, meie haletsusväärsetest elutingimustest ja [Žerajićist] ning nii jõudsingi otsusele korraldada atentaat.”^(138.) Ka Čabrinović kuulutas, et ta läks Žerajići hauale kohe, kui oli Sarajevosse saabunud. Leidnud selle hooletusse jäetuna, oli ta viinud sinna lilli (Austrias tehtud protsessi protokolli koopia joonealuses märkuses tähendatakse halvustavalt, et need lilled olid varastatud kõrvalhaudadelt). Just nende käikude ajal Žerajići igavesse puhkepaika, kinnitas Čabrinović, võttis kuju kavatsus surra nii nagu Žerajić. „Teadsin, et igal juhul ei ela ma kaua. Mõte enesetapust ei jätnud mind; olin kõige vastu ükskõikne.”^(139.)

Need sagedased käigud enesetapja hauale on köitvad ja paljuütlevad, sest kõnelevad huvist selle Kosovo müüdi keskse kuju ja enesetaputerroristi vastu, laiemas mõttes aga Pan-Serbia mõtteviisi eneseteadvusest, mille meelsust kandvad ajakirjad, päevikud ja kirjad on läbi imbunud valmisolekust ohvriteks. Koguni kallaletung ise oli mõeldud andma kodeeritud vihjet Žerajići varem sooritatud teole, sest Princip kavatses esialgu valida oma asukohaks täpselt sama paiga, kus seisis Žerajić, nimelt Keisrisilla: „Tahtsin tulistada samast kohast, kust kadunud Žerajić.”^(140.)

Kõikidele salamõrtsukatele oli Belgrad see sulatusahi, mis kujundas nende radikaalseid vaateid ja häälestas nad Serbia ühendamise üritusele. Kohtuistungi protokolli paljuütlevas lõigus meenutab Čabrinović, kuidas ta 1912. aastal, kui oli juba liiga haige, et jätkata tööd Serbias, ja otsustas koju tagasi pöörduda, läks ta Narodna Odbrana Belgradi kantseleisse, kus talle öeldi, et Bosnia serblase jaoks leitakse tagasisõiduks Sarajevosse alati raha. Seal kohtus ta Narodna Odbrana kohaliku ühenduse juhi major Vasićiga, kes andis talle raha ja patriootilise sisuga tekste, võttis ära Maupassant’i lühijuttude kogumiku põhjendusega, et need pole noort Serbia patriooti väärt, ning kutsus teda üles olema alati „tubli serblane”.^(141.) Niisugused kohtumised olid otsustava tähtsusega nendele noortele meestele, kelle suhted võimul olevate tegelastega olid väga pingelised. Rahvuslaste ringkondades leidus vanemaid mehi, kes olid valmis neid aitama nii raha kui ka nõuga ning laskma neile osaks saada kiindumust ja respekti, äratama neis tunnet – mida nad oma senises elus polnud üldse kogenud –, et nende elul on tähendus, et nad elavad ajaloolisel hetkel, et nad annavad oma panuse suurde ja edukasse üritusse.

Sellel, kuidas vanemad mehed valmistasid nooremaid ette tööks oma võrgustikus, oli irredentistliku liikumise edukuse seisukohalt otsustav tähtsus. Kui Čabrinović tuli Belgradist tagasi Sarajevosse, leidis ta, et ei sobi enam vanasse sotsialistlikku keskkonda; ta tunnetas, et tema enda vaated maailmale on muutunud, parteikaaslased aga mõistsid ta hukka kui Serbia agitaatori ja salakuulaja ning heitsid ta parteist välja. Ajaks, kui ta 1913. aastal uuesti Belgradi tuli, polnud ta enam revolutsiooniliselt meelestatud vasakpoolne, vaid „natsionalismi sugemetega anarhist”.^(142.) Samasuguse innustava keskkonna mõju sai tunda ka Princip: lahkunud 1912. aastal Sarajevost, et lõpetada keskharidus Belgradis, ristus ka tema tee väsimatu major Vasićiga. Kui puhkes Esimene Balkani sõda, aitas Vasić Principil jõuda Türgi piirile ja registreerida end vabatahtlikuks, aga sealne komandör – kes juhtumisi oli Voja Tankosić – saatis ta piirilt tagasi põhjendusega, et ta on „liiga nõrk ja väike”.

Vähemalt sama tähtis kui kokkupuuted Vasići-suguste aktivistidega või Narodna Odbrana kirjaliku propagandaga oli kohvikute seltskondlik miljöö, mis andis Belgradi sattunud noortele Bosnia serblastele kuuluvustunde teatud ringkonda. Čabrinović käis sageli kohvikutes Tammepärg, Roheline Vanik ja Väike Kuldala, kus, nagu ta hiljem meenutas, võis kuulda „igasuguseid jutte” ja saada kokku „üliõpilaste, trükiladujate ja partisanidega”, iseäranis aga Bosnia serblastega. Noored mehed sõid, suitsetasid ja arutlesid poliitika üle või vaidlesid ajaleheartiklite sisu üle.^(143.) Just Tammepärjas ja Rohelises Vanikus hakkasid Čabrinović ja Princip esimest korda kaaluma võimalust teha atentaat Austria troonipärijale; vanem Musta Käe tegelane, kes hankis noormeestele brauningu püstolid ja laskemoona, oli samuti „Belgradi kohvikuringkondades populaarne kuju”.^(144.) Niisugustes paikades valitsesid ultranatsionalistlikud ja Austria-vastased meeleolud. Kohtuistungi protokollis on paljuütlev lõik, kus kohtunik küsib Principi käest, kuidas Grabeži ultranatsionalistlikud vaated võisid kujuneda. Princip vastab lihtsalt: „Pärast seda, kui ta [Grabež] tuli Belgradi, võttis ka tema omaks samad põhimõtted.” Märganud avanevat võimalust, nõuab kohtunik edasi: „Seega, teiste sõnadega, Belgradi tulekust on küllalt, et võtta omaks samasugused ideed, nagu on teil?”^(145.) Taibanud, et ta on meelitatud avameelitsema, ei öelnud Princip selle kohta enam midagi.

Milan Ciganović

Kui atentaati hakati juba tõsiselt ette valmistama, astuti samme, et poleks mingeid väliseid märke vandenõulaste rakukese ja Belgradi võimude sidemetest. Atentaadi korraldajate nõustaja oli Bosnia serblane ja Musta Käe liige Milan Ciganović, kes oli võidelnud Tankosići juhtimisel koos partisanidega bulgaarlaste vastu ning töötas parajasti Serbia riigiraudteel. Ciganović andis toimuvast aru Tankosićile, kes omakorda kandis sellest ette Apisele. Kõik korraldused anti edasi suusõnaliselt.

Väljaõpe atentaadiks korraldati Serbia pealinnas. Princip oli juba õppinud laskma nn partisaniakadeemias ja oli kolmest mehest parim laskja. 27. mail anti neile kätte relvad, mida nad pidid kasutama. Neli revolvrit ja kuus väikest pommi, igaüks kaaluga umbes üks kilogramm, olid pärit Kragujevacis asuvast Serbia riigiarsenalist. Samuti varustati nad vati sisse mähitud, tsüaniidi sisaldavate mürgiampullidega. Instruktsiooni kohaselt pidid nad otsekohe pärast atentaati end maha laskma või kui see ei õnnestu, võtma endalt elu tsüaniidiga. Need olid täiendavad ettevaatusabinõud, et ettevaatamatuse või sunniviisiliselt välja pressitud ülestunnistuse tagajärjel mitte heita varju Belgradile. Pealegi sobis see noorukitele, keda innustas mõte ohverdada oma elu ja kes pidasid seda märtriteoks.

Kolm salamõrtsukat toimetati Bosniasse Musta Käe võrgustiku abiga ja tänu selle sidemetele Serbia tolliametis. Čabrinović ületas piiri Mali Zvorniki piiripunktis 30. mail Musta Käe nn maa-aluse raudtee agentide – kooliõpetajad, piirivalvur, linnapea sekretär jne – abiga ja suundus Tuzlasse, kus jäi sõpru järele ootama. Principi ja Grabeži juhatasid üle piiri Serbia piirivalveametnikud Lješnica piiripunktis ning nad jõudsid 31. mail ühele metsasele Drina jõe saarele kohas, kus jõgi on Serbia ja Bosnia piiriks. See peidupaik, mida tihti kasutasid salakaubavedajad, pakkus head varju Austria piiripolitsei eest. Järgmisel päeval pärast pimeduse saabumist juhatas nad Austria alale sellesama maa-aluse raudtee teenistuses olev salakaubavedaja.

Kuigi kolm salamõrtsukat püüdsid hoolikalt mitte sattuda Austria politsei või ametiisikute silma alla, olid nad äärmiselt ettevaatamatud teiste serblastega suheldes. Näiteks viis maa-aluse raudtee teenistuses olev kooliõpetaja Principi ja Grabeži ühe taluniku, Mitar Kerovići poole. Juba teel liiga palju slivovitsi mekkinud õpetaja püüdis talunikele muljet jätta: „Kas teate, kes need mehed on? Nad lähevad Sarajevosse, et tappa pommiga ertshertsog, kui see sinna tuleb.”^(146.) Poisikeselikule suurustamistungile järele andes (oldi ju nüüd teisel pool Drinat ja kodupinnal) lõi ka Princip kaasa, vehkides oma revolvriga ja seletades võõrustajatele, kuidas pommid töötavad. Selle rumaluse tõttu pidi Kerovići pere – kirjaoskamatud ja apoliitilised inimesed, kes taipasid üsna ähmaselt, mida noorukid kavatsevad teha – maksma kohutavat hinda. Nedjo Kerović, kes viis poisid vankriga Tuzlasse, tunnistati hiljem süüdi riigireetmises ja mõrvale kaasaaitamises ja mõisteti surma (asendati kahekümne aastaga vangistuses). Tema isa Mitar mõisteti eluks ajaks vangi. Nende tunnistused kohtus oktoobris 1914 pakkusid mõningaid väheseid sünge huumori hetki atentaadi korraldajate protsessil. Kui kohtu eesistuja küsis Nedjo Kerovićilt tema vanust, vastas too, kes oli ise viie lapse isa, et ei tea täpselt, seda tuleks küsida tema isalt. Kui Kerović vanemalt küsiti, kui palju ta jõi tol õhtul, kui poisid saabusid, vastas mees: „Juues ma selle üle arvet ei pea, joon lihtsalt nii palju kui saab.”^(147.)

Sarajevos liitus poistega teine neljameheline salk, mille oli värvanud Bosnia serblane ja Musta Käe liige Danilo Ilić. Oma kahekümne kolme eluaastaga oli Ilić neist kõigist vanim. Ta oli omandanud Austrias kooliõpetaja kutse, aga pärast haigestumist tööst loobunud. Ta oli Noor-Bosnia liige ja Žerajići imetleja Gaćinovići lähedane sõber. Nagu teisedki, oli ka Ilić elanud 1913. aastal Belgradis, kus käis samuti kohvikutes, värvati Musta Käe ridadesse ja võitis Apise usalduse, enne kui pöördus märtsis 1914 tagasi Sarajevosse, kus töötas kohalikus ajalehes korrektori ja toimetajana.

Esimesena värbas Ilić salamõrtsukate hulka vasakpoolsete revolutsiooniliste vaadetega muslimist puusepa Muhamed Mehmedbašići Hertsegoviinast. Mehed olid juba vanad tuttavad. Jaanuaris 1914 olid nad Prantsusmaal kohtunud Voja Tankosićiga ja kavandanud Potioreki tapmise. Plaan kukkus läbi. Rongiga koduteel olles läks Mehmedbašić vormis politseinikke nähes paanikasse ja saatis oma mürgipudeli tualetipotist alla (pistoda, mis tuli mürgi sisse kasta, viskas ta aknast välja). Kaks ülejäänud Sarajevost värvatud meest olid kaheksateistkümneaastane hiilgavate võimetega keskkooliõpilane Cvijetko Popović ja poisid Kerovićide majja juhatanud noore kooliõpetaja vend Vaso Čubrilović. Oma seitsmeteistkümne eluaastaga oli kooli vastu mässu tõstnud Čubrilović kogu seltskonnast noorim. Ta polnud enne rakukese moodustamist kunagi Ilićiga kohtunud ja need kaks kohalikku noorukit kohtusid Principi, Mehmedbašići, Čabrinovići ja Grabežiga alles pärast atentaati.^(148.)

Ilići viis valida kaaslasi – ühe saamatus riskantsete ülesannete täitmisel oli juba tõestust leidnud ja kaks ülejäänut olid täiesti kogenematud koolipoisid – näib esialgu üsna pentsik, aga selles meeletuses oli ka teatud mõte. Sarajevo teise salga tegelik eesmärk oli peita vandenõu jäljed. Selles mõttes oli Mehmedbašić hea valik, sest ta oli küll asjatundmatu, aga valmis tapatööks ja sellega kasulik varujõud Belgradi salgale, ning ta polnud serblane. Võis arvata (teoreetiliselt), et Musta Käe liikmetena võtavad nad ise endalt elu või vähemalt peavad pärast juhtunut suu kinni. Sarajevo poisid ei saanud aga anda mingeid tunnistusi sellel lihtsal põhjusel, et nad ei teadnud vandenõu laiemast taustast midagi. Seega pidi jääma mulje, et tegu on puhtal kujul kohaliku ettevõtmisega, millega Belgradil pole mingit pistmist.