Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 14

Pärast 1903. aastat keskendus Serbia rahvuslaste tähelepanu peamiselt serblaste, bulgaarlaste ja türklaste vahel puhkenud kolmepoolsele võitlusele Makedoonias. Kõik muutus aga 1908. aastal, kui Austria-Ungari annekteeris Bosnia ja Hertsegoviina. Kuna Austria oli okupeerinud nimetatud kaht ametlikult Osmanite riigi koosseisu kuuluvat provintsi juba kolmkümmend aastat ja kuna polnud tõusnud küsimustki, kas niisugune olukord võiks muutuda, võib tunduda, et pole erilist vahet, kui okupatsiooni asemel see ala annekteeritakse. Serbia avalikkus asus aga teistsugusele seisukohale. Sellekohane teade põhjustas „ennenägematu pahameeletormi ja rahvusliku vaimustuse tõusu” nii Belgradis kui ka kõnealustes provintsides. Toimus „arvukalt miitinguid”, kus sõnavõtjad „nõudsid sõda Austria vastu”.^(77.) Üle 20 000 inimese osales Austria-vastasel meeleavaldusel rahvusteatris Belgradis, kus sõltumatute radikaalide liider Ljuba Davidović pidas kõne, milles kuulutas, et serblased peavad anneksiooni vastu võitlema kasvõi surmani. „Võitleme, kuni saavutame võidu, aga kui peaksime kaotama, siis kaotame teadmisega, et oleme andnud endast parima ja et oleme ära teeninud mitte üksnes serblaste, vaid kogu slaavi rassi lugupidamise.”^(78.) Paar päeva hiljem pidas tormaka loomuga kroonprints Đorđe pealinnas umbes 10 000 kuulajale kõne, kus tegi ettepaneku viia serblased relvastatud ristikäigule, et annekteeritud provintsid tagasi võtta: „Ma olen väga uhke, et olen sõdur, ja oleksin veelgi uhkem, kui saan olla üks neid, kes juhib teid, Serbia rahvast, selles meeleheitlikus võitluses elu ja surma peale, meie rahvuse ja meie au eest.”^(79.) Koguni Serbia radikaalse partei esimees Nikola Pašić, kes polnud sel ajal ministriametis ja sai seega vabamalt oma mõtteid väljendada, väitis, et kui anneksiooni ei õnnestu väärata, peab Serbia valmistuma vabastamissõjaks.^(80.) Vene liberaal Pavel Miljukov, kes külastas Serbiat 1908. aastal, oli jahmunud üldsuse ägedatest emotsioonidest. Eelaimus sõjast Austriaga, meenutab Miljukov, asendus „valmisolekuga võidelda ja võit tundus olevat nii kerge kui ka kindel”. Niisugune seiskoht oli üleüldine ja nii vaieldamatu, et „avaldada [selles] kahtlust oleks olnud täiesti mõttetu”.^(81.)

Mõttelised kaardid, mis teavitasid eliiti ja rahvast Serbia poliitikast ja eesmärkidest, olid jälle päevakorral. Ainus võimalus mõista Serbias anneksiooni ümber tõusnud tunnete ägedust, nagu selgitas Briti saadik Belgradis oma ettekandes 27. aprillist 1909, oli meenutada, et

iga patriootlikult meelestatud serblane, kes mingilgi määral huvitub poliitikast või osaleb selles aktiivselt, mõtleb Serbia rahva all mitte üksnes kuningas Petari alamaid, vaid ka kõiki neid, kes on neile sugulased rahvuse ja keele poolest. Seega ootab ta, et lõpuks luuakse Suur-Serbia, mis koondab ühte kogukonda kõik rahvuse eri harud, kes praegu on lõhestatud Austria, Ungari ja Türgi võimu alla. […] Sellest seisukohast lähtudes on Bosnia nii geograafiliselt kui ka etnograafiliselt Suur-Serbia süda.^(82.)

Kriisiga peaaegu samal ajal kirja pandud traktaadis leiab tuntud etnograaf ja Nikola Pašići kõige mõjukam nõuandja rahvusküsimuses Jovan Cvijić: „On selge, et Bosnia ja Hertsegoviina keskse koha tõttu serbohorvaadi rassi etnograafilises massis … on seal ka Serbia probleemi lahenduse võti. Ilma nendeta ei saa olla Suur-Serbia riiki.”^(83.) Pan-Serbia-meelsete ajakirjanike vaatenurgast kuulusid Bosnia ja Hertsegoviina „välisvõimu all olevate Serbia alade” hulka: selle elanikkond oli „nii rassilt kui ka keelelt täiesti serblased”, täpsemalt serblased, serbohorvaadid ja „muhameedlastest serblased”, välja arvatud muidugi väike vähemus „ajutisi elanikke” ja möödunud kolmekümne aasta jooksul siia toodud „ekspluataatorid.^(84.)

Saanud niisugustest meeleoludest hoogu, sündis uus rahvuslikke huve silmas pidav massiorganisatsioon. Nime Serbia Rahvuslik Kaitse (Srpska Narodna Odbrana) saanud ühendus koondas oma ridadesse kõikjale üle Serbia linnadesse ja küladesse laiali pillatud rohkem kui 220 komiteed tuhandete liikmetega ning toetajad Bosnias ja Hertsegoviinas.^(85.) Makedooniast alguse saanud irredentistlik kampaania oli nüüd suunatud annekteeritud provintsidele: Narodna Odbrana organiseeris sissijõuke, värbas vabatahtlikke, rajas Bosnias spionaaživõrgustikke ja survestas valitsust ajama agressiivsemat rahvuspoliitikat. Makedoonias toimunud lahingute veteranid, näiteks Apise lähedane kaasvõitleja major Voja Tankosić, toodi Bosnia piirile, kus nad asusid tuhandeid uusi värvatuid peatseks võitluseks välja õpetama. Esimest korda jäi mulje, nagu oleks Serbia valmis alustama enesetapjalikku rünnakut oma naabri vastu.^(86.)

Liidrid Belgradis esmalt õhutasid pahameelt takka, aga said kiiresti aru, et Serbial pole vähimatki võimalust anneksiooni tagasi pöörata. Võtmeroll selle kainenemise juures oli Venemaal, mis pigem hoidus serblasi tagant õhutamast. See ei olnud ka mingi üllatus, sest just Venemaa välisminister Aleksandr Izvolski oli mees, kes soovitas anneksiooni – seda vähemalt põhimõtteliselt – oma Austria ametivennale Alois Aehrenthalile. Izvolski oli koguni hoiatanud Serbia välisministrit Milovan Milovanovići eelseisvast anneksioonist ette. Kohtumisel Marienbadis, kus Izvolski käis tervisvetel, oli Vene välisminister teavitanud oma Serbia ametivenda, et ehkki Venemaa peab Balkani riike „Venemaa lapsukesteks”, ei võta Venemaa ega ükski teine suurriik midagi ette, et anneksiooni ära hoida. (Izvolski jättis Serbia ametivennale ütlemata, et ta ise oli soovitanud austerlastel need provintsid annekteerida, see olnuks osa tehingust, et tagada Vene sõjalaevadele juurdepääs Türgi väinadele.) Serbia saadikut Peterburis hoiatati hiljem, et Belgrad ei tohiks mingil juhul minna Austria vastu, „sest keegi ei hakkaks meid aitama, kogu maailm soovib rahu”.^(87.)

Mõõdukate vaadetega välisminister Milovanović, kes oli kritiseerinud Pašići käitumist 1905.–1906. aasta Austria-Serbia kriisi ajal ja keda šokeeris Pašići poolehoid sõjale 1908. aastal, sattus äärmiselt piinlikku olukorda. Olles rääkinud otse Izvolskiga, nägi ta, et püüe häälestada Euroopa riike anneksiooni vastu on lootusetu. Aga samuti pidi ta ohjeldama natsionalistlikku hüsteeriat Serbias ning püüdma ühtlasi tuua Skupštšina ja poliitiline eliit mõõduka rahvuspoliitika taha: need kaks eesmärki olid sisuliselt lepitamatud, sest Serbia üldsus oleks tõlgendanud iga vähimatki vihjet anda Viini seisukohtadele järele rahvuslike huvide reetmisena.^(88.) Asja tegid veelgi raskemaks radikaalide ja nende endiste parteikaaslaste, sõltumatute radikaalide vaenulikud suhted, sest viimased esindasid Pan-Serbia natsionalismi kõige kompromissitumat haru. Fraktsioonidevahelised hõõrumised radikaalide juhtkonnas, näiteks nn Pašići rühmitise ja Milovanovići ümber koondunud nn õukonnaradikaalide vahel süvendasid veelgi segadust ja ebakindlust. Kulisside taga tegi Milovanović palju tööd, et ajada mõõdukat poliitikat eesmärgiga tagada Serbiale piiratud ulatusega territoriaalne kompensatsioon, ja talus nurisemata Pan-Serbia-meelse ajakirjanduse teotusi. Avalikkuse ees aga kasutas ta leppimatut retoorikat, et õhutada kodumaal entusiasmi ja ärritada Austria ajakirjandust. „Serbia rahvuslik programm nõuab,” kuulutas ta oktoobris 1908 tormilise aplausi saatel kõnes Skupštšina ees, „et Bosnia ja Hertsegoviina tuleb vabastada.” Asudes ellu viima oma plaani, väitis ta edasi, on Austria-Ungari tekitanud paratamatult olukorra, kus „ühel päeval lähemas või kaugemas tulevikus peavad Serbia ja kõik serblased pidama võitlust elu ja surma peale”.^(89.)

Milovanovići kimbatus näitab neid pingeid, mida Serbia poliitika kujundajad pidid toona taluma. See intelligentne ja ettevaatlik mees mõistis väga hästi piiranguid, mille määrasid Serbia asukoht ja olukord. Talvel 1908–1909 keelitasid kõik riigid Belgradi andma järele ja leppima paratamatusega.^(90.) Aga ta sai ka aru, et ükski vastutustundlik minister ei saa endale lubada Serbia ühendamise rahvusliku programmi avalikult valeks tunnistamist. Pealegi oli Milovanović ise selle programmi tuline ja siiras poolehoidja. Serbia, on ta kord öelnud, ei tohi kunagi serblaste üritusest loobuda. „Serbia seisukohalt pole Serbia riigi huvidel ja teiste serblaste huvidel mingit vahet.”^(91.) Siin meenub jälle Serbia mõtteline kaart, kus liitusid poliitilised ja rahvuslikud soovid ja tahtmised. Kõige olulisem oli see, et mõõdukate, nagu Milovanovići ja koguni Pašići (kes viimaks loobus oma sõjaüleskutsetest), seisukohad erinesid äärmusrahvuslaste seisukohtadest täielikult üksnes selles, kuidas riigi ees seisvaid raskeid ülesandeid lahendada. Nad ei saanud (ja ei tahtnudki) enesele lubada lahtiütlemist rahvuslusprogrammist kui niisugusest. Niisiis olid kodumaal ekstremistid retoorikas alati paremas seisus, sest just nemad kehtestasid vaidluse tingimused. Niisuguses olukorras võis mõõdukatel minna raskeks end isegi kuuldavaks teha, kui nad ei võta kasutusele ekstremistide keele­pruuki. Ja see omakorda tegi välisvaatlejatel raskeks eristada mistahes erinevusi poliitilise eliidi seisukohtades, mis omakorda võis jätta petliku mulje kindlast üksmeelest. Poliitilise kultuuri niisugused ohtlikud nüansid võisid kummitada Belgradi ka juunis ja juulis 1914.

Antud juhul jäi Austria-Ungari muidugi peale ja Belgrad oli sunnitud 31. märtsil 1909 oma nõudmistest ametlikult lahti ütlema. Suurte raskustega läks valitsusel korda tõusnud pahameel maha rahustada. Belgrad lubas Viinile, et relvitustab ja saadab laiali kõik „vabatahtlikud ja jõugud”.^(92.) Srpska Narodna Odbrana pidi loobuma oma ülestõusu ja sõda õhutavast suunast ja korraldati ümber – seda vähemalt väliselt – rahumeelseks Pan-Serbia propaganda- ja infoagentuuriks, mis tegutses tihedas koostöös selliste natsionalistlike organisatsioonidega nagu Soko võimlemisseltsid ja niisugused rühmitised nagu Prosveta ja Prirednik, mille ülesanne oli edendada serblaste kultuurilist eneseteadvust kirjanduse, hariduse ja noorsootöö kaudu.

Serbial ei läinud küll korda anneksiooni tagasi pöörata ega saavutada territoriaalseid järeleandmisi, mida Milovanović oli kompensatsiooniks nõudnud, aga kaks tähtsat muutust siiski toimus. Esiteks juhatas kriis sisse Belgradi ja kahe talle sõbraliku suurriigi tihedama koostööperioodi. Sidemed Peterburiga tugevnesid tänu saabunud uuele Venemaa saadikule, parun Nikolai Hartwigile, kes oli tuline panslavismi toetaja ja serbofiil ning etendas edaspidi Belgradi poliitikaelus keskset osa kuni oma ootamatu surmani vahetult enne sõja algust 1914. aastal. Rahanduslikud ja poliitilised sidemed Prantsusmaaga edenesid samuti, mis avaldus hiigelsuures Pariisi vahendatud laenus eesmärgiga suurendada Serbia sõjaväge ja tugevdada selle löögijõudu.

Teiseks innustasid raevu- ja pettumuseaastad 1908–1909 rahvuslaste rühmitisi veelgi radikaalsemalt tegutsema. Kuigi valitsuse kapituleerumine anneksiooni asjus mõjus neilegi ajutiselt demoraliseerivalt, ei loobunud nad oma ambitsioonidest. Valitsuse ja rahvuslaste vahel haigutas nüüd kuristik. Makedoonias, kus võitlus bulgaarlaste vastu jätkus, tegutsev rahvuslasest aktivist Bogdan Radenković kohtus Makedoonia rinde veteranohvitseridega, kellest mõni oli 1903. aasta vandenõu osaline, et arutada uue salaühingu asutamist. Selle tulemusena moodustatigi 3. märtsil 1911^[5.] Belgradis organisatsioon Ujedinjenje ili smrt! (Ühinemine või Surm!), mis sai rahva hulgas tuntuks kui Must Käsi. Apis, kes töötas siis sõjaväeakadeemias taktikaprofessorina, oli üks asutamiskoosolekul viibinud seitsmest^[6.] mehest – nende hulgas viis ohvitseri-kuningatapjat ja kaks eraisikut – ja tõi endaga kaasa nii nooremaid vandenõulasi kui ka omaaegseid kaaslasi, olles neile kõigile vaieldamatu liider.^(93.) Ujedinjenje ili smrt! asutamisega kaasnes ootuspäraselt avaldus, et uue ühenduse eesmärk on „kõikide serblaste liitmine”. Järgmised punktid kinnitavad, et selle liikmed peavad püüdma mõjutada valitsust tunnistama mõtet, mille kohaselt Serbia on serblaste ja kõigi lõunaslaavi rahvaste Piemonte^[7.]: nii saigi ühenduse Ujedinjenje ili smrt! ideaalide levitamiseks asutatud ajakiri nime Pijemont. Uus liikumine võttis omaks põhimõtte serblaste juhtivast osast: Musta Käe propaganda ei tunnistanud Bosnia muslimite eraldi identiteeti ja lihtsalt eitas horvaatide olemasolu.^(94.) Et valmistada serblasi ette tulevikuks, mis kindlasti kujuneb vägivaldseks võitluseks ühtsuse nimel, peaks ühiskond alustama revolutsioonilist tööd kõikidel serblastega asustatud aladel. Serbia riigi piiride taga kavatses ühendus võidelda kõikide võimalike vahenditega Serbia idee vaenlaste vastu.^(95.)

Tegutsedes nn rahvusliku ürituse nimel nägid need mehed end üha rohkem Serbia demokraatliku parlamentaarse süsteemi, iseäranis aga radikaalse partei vaenlastena, kuulutades viimase liidrid rahvuse reetjaiks.^(96.) Nii elas Serbia sõjaväelaste vana viha radikaalse partei vastu ühenduses Ujedinjenje ili smrt! edasi. Mõndagi oli seal ühist ka fašismieelse ideoloogiaga: eesmärk polnud üksnes muutused riigi kõrgeimas juhtkonnas – see eesmärk saavutati juba 1903. aastal, aga ilma et sellest oleks tõusnud erilist tulu serbia rahvale –, vaid pigem põhjalikud muutused Serbia poliitikas ja ühiskonnas, „meie degenereeruva rassi uuestisünd”.^(97.)

Liikumine kultiveeris edukalt salatsemist. Liikmete vastuvõtt toimus asutajaliikme ja vabamüürlase Jovanović-Čupa kavandatud tseremooniaga. Uued liikmed andsid hämaras ruumis kapuutsiga tegelase ees tõotuse, lubades kuuletuda organisatsioonile kasvõi oma elu hinnaga.

Mina, [nimi], tõotan organisatsiooniga Ühinemine või Surm! liitudes mind soojendava päikese nimel, mind toitva maa nimel, Jumala palge ees, oma esiisade vere nimel, oma au ja elu kaalule pannes, et olen sellest hetkest kuni surmani ustav sellele organisatsioonile ja alati valmis mistahes ohvriteks selle eest.

Tõotan Jumala palge ees oma au ja elu nimel, et täidan kõik ülesanded ja käsud küsimusi esitamata.

Tõotan Jumala palge ees oma au ja elu nimel, et viin kõik organisatsiooni saladused endaga hauda kaasa.

Olgu Jumal ja mu seltsimehed organisatsioonis mulle kohtunikeks, kui ma kas teadlikult või mitte peaks kunagi seda tõotust rikkuma.^(98.)

Kirjalikult talletati väga vähe: polnud mingit keskset liikmete nimekirja, oli kõigest ebamäärane rakukeste võrgustik, kus kellelgi polnud ülevaadet organisatsiooni suurusest või tegevusest. Seetõttu polegi organisatsiooni suuruse osas täit kindlust. 1911. aasta lõpuks oli liikmete arv tõusnud umbes 2000–2500-ni ja kasvas dramaatiliselt Balkani sõdade ajal, aga ülejooksikust informaatori andmetel tehtud tagantjärele hinnang 100 000–150 000 liiget on kindlasti liialdatud.^(99.) Ükskõik missugused olid täpsed arvud, aga Must Käsi levis kiiresti Serbia ametlikesse struktuuridesse, jõudes imbuda sõjaväe kõige alamalt tasemelt Serbia piirivalve ja tolliameti kõrgemate ametnike hulka, seda eriti Serbia-Bosnia piiril. Palju liikmeid värvati ikka veel Bosnias Narodna Odbrana heaks töötavast spionaažiagentuurist, ehkki see 1909. aastal näiliselt likvideeriti. Muude tegevuste hulgas peeti ülal terroristide väljaõppelaagrit, kus äsja värvatud liikmeid õpetati laskma, pommirünnakuid korraldama, sildu õhku laskma ja spioneerima.^(100.)

Seal oli kõik korraldatud vastavalt vana vandenõulase Apise maitsele. Salatsemine sobis tema temperamendile eriti hästi. Seda peegeldab ka organisatsiooni ametlik embleem, kus ümmargusel põhjal on pealuu, ristatud sääreluud, nuga, mürgikarikas ja pomm. Kui hiljem küsiti, miks ta koos oma kaasvõitlejatega valis just need sümbolid, vastas Apis, et tema meelest „pole neis embleemides midagi hirmutavat ega negatiivset”. Lõppude lõpuks oli ju kõikide rahvuslikult mõtlevate serblaste kohus „päästa serblus pommide, nugade ja püsside abil”. „Kui töötasin [Makedoonias],” on ta meenutanud, „kasutati ka mürki ja kõikidel sissidel oli see kaasas nii ründevahendina kui ka selleks, et päästa keegi, kes oli langenud vaenlase kätte. Seepärast võetigi need embleemid organisatsiooni pitsatile ja see oli ka märk, et need inimesed on valmis surema.”^(101.)

Paradoksaalsel kombel oli Musta Käe salastatuses ka teatud avalik element.^(102.) Varjamatult räägitavate juttude tõttu oli valitsusel ja ajakirjandusel liikumise olemasolu teada ja on isegi mõningaid tõendeid, et prints Aleksandarile – kes oleks saanud troonipärijaks, kui tema vanem vend Đorđe tagasi astub – oli uue ühenduse loomisest juba ette teatatud ja ta toetas selle tegevust. (Prints oli üks sellest väikesest ringkonnast, kes aitas rahastada ajakirja Pijemont.) Värbamisprotsess oli mitteametlik ja tihtipeale poolenisti avalik, värbajatel tarvitses kõigest mainida organisatsiooni patriootilise sisuga tööd ja palju ohvitsere liitus sellega pikemalt sekeldamata.^(103.) Belgradi kohvikutes korraldati lõunasööke ja bankette, kus Apis istus rahvuslikult meelestatud üliõpilasi täis laua otsas.^(104.) Kui Belgradi komandant Miloš Božanović küsis talle alluvalt major Kostićilt infot Musta Käe kohta, vastas too uskumatult: „Kas te siis ei tea? Seda teavad ju kõik. Nad räägivad sellest kohvikutes ja mujal avalikult.” Võib-olla oli see paratamatu niisuguses linnas nagu Belgrad, kus igaüks tundis igaüht ja kus seltskonnaelu käis kohvikutes, mitte aga eramajades. Musta Käe suurejooneline salastatus võis aga arvatavasti rahuldada emotsionaalseid vajadusi, sest mis mõtet oli kuuluda salaorganisatsiooni, kui keegi sellest midagi ei tea? Olla nähtud koos teiste vandenõulastega ühise laua ääres veini joomas ja lõunat söömas võimaldas tunda end tähtsana, samuti andis see erutava kokkupuutetunde nendele, kes ametlikult ei kuulunud ühendusse, aga olid selle olemasolust teadlikud; ja see oli tähtis ka liikumisele, mis väitis end esindavat serbia rahva vaikivat enamikku.

Aga kuigi ühenduse olemasolu oli üldteada, siis selle eesmärkides oli palju ebaselget. Nii nagu palju teisigi radikaalse partei juhte, pidas Pašić Musta Kätt liikumiseks, mis eelkõige on pühendunud Serbia riigi kukutamisele seestpoolt: nähtavasti pidas ta selle ultranatsionalismi kõigest kodumaal tehtava õõnestustöö kattevarjuks. See eksiarvamus jõudis ka paljudesse diplomaatilistesse ettekannetesse. Tavaliselt hästi informeeritud Austria saadik Belgradis teatas novembris 1911 näiteks, et Musta Käe püüd näidata end patriootiliselt meelestatud rühmitisena, mis tegutseb väljaspool Serbiat eesmärgiga ühendada kõik serblased, on „tegelikult ainult maskeering, selle tõeline eesmärk on sekkuda siseasjadesse”.^(105.) See väärkäsitus võis eksitada Austria võime ka 1914. aasta juulikriisi ajal.

Bosnias ja Hertsegoviinas põimusid Ujedinjenje ili smrt! ja Narodna Odbrana veel kohalike Pan-Serbia aktivistide rühmitistega, millest kõige tähtsam oli Mlada Bosna (Noor-Bosnia). Mlada Bosna polnud ühtne organisatsioon, vaid pigem kogum revolutsiooniliselt meelestatud noorte rühmi ja rakukesi, mis tegutsesid provintsis 1904. aastast saadik ning mille tähelepanu polnud nii kitsalt suunatud Serbia asja ajamisele kui Musta Käe või Narodna Odbrana puhul.^(106.) Kuna tegutseti Austria politsei silme all, kasutasid noorbosnialased detsentraliseeritud paindlikku struktuuri, mille aluseks olid üksnes kindlate vahendajate kaudu omavahel suhtlevad väikesed ringid (kruzki). Noor-Bosnia tähetund jõudis kätte 1910. aastal, kui üks neist korraldas enesetapurünnaku Bosnia asehaldurile. 3. juunil 1910^[8.], Bosnia parlamendi istungjärgu avamisel tulistas Hertsegoviinast pärit serblasest üliõpilane Bogdan Žerajić viis korda asehaldur Marijan Varešaninit. Kuna kõik viis lasku ei tabanud, tulistas Žerajić kuuenda ja viimase kuuli endale pähe. Ta maeti nimetuna Sarajevo kalmistu kurjategijatele ja enesetapjatele eraldatud osasse, aga tema hauast kujunes peagi Serbia põrandaaluste liikumiste pühapaik ja tema tegu ülistas ka rahvuslaste ajakirjandus Belgradis.^(107.)

Keegi ei teinud rohkem ülistamaks Žerajići tegu kui tema kaasmaalane, noor­bosnialane Vladimir Gaćinović. Gaćinović oli läinud Bosniast Belgradi ülikooli, lõpetanud seal ühe semestri ning võitnud siis valitsuse stipendiumi, et minna õppima Viini ülikooli. 1911. aastal oli ta astunud nii Ujedinjenje ili smrti! kui ka Narodna Odbrana liikmeks; tulnud tagasi Sarajevosse, rajas ta seal terve aktivistidest koosnevate rakukeste võrgu. Kõige rohkem tõi Gaćinovićile aga tuntust Žerajići elu ja surma ülistav traktaat. „Kangelase surm” kujutab enesetapjast tulistajat kui „elu ja väärtusi hindavat, tugevat tegudeinimest, niisugust inimtüüpi, kes paneb aluse epohhile” ja lõpeb sütitava üleskutsega: „Noored serblased, kas teie hulgas leidub niisuguseid mehi?” Gaćinovići kirjutis sai salakaubana Bosnias laia leviku osaliseks ja kujunes Pan-Serbia terroristide ringkondades üheks peamiseks kultustekstiks, kus segunesid Kosovo lahingu meenutuste valguses nii atentaadi kui ka eneseohverduse teemad.^(108.) Žerajići kallaletungiga algas ajajärk, kui Habsburgide impeeriumi poliitilise eliidi vastu hakati süstemaatiliselt rakendama poliitilist terrorismi; edaspidi leidis aset veel seitse samasugust vahejuhtumit ja Žerajići surma ning 28. juunil 1914 Sarajevos kõlanud saatuslike laskude vahele jääva kolme aasta jooksul paljastati impeeriumi lõunaslaavi provintsides veel üle kümne nurjunud salanõu.^(109.)