Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 11

„Linn on vaikne, üldiselt näib, et inimesed on osavõtmatud,” märgib Suurbritannia saadik Belgradis Sir George Bonham lühiteates Londonisse 11. juuni õhtul.^(17.) Pealinna elanikud, teatab Bonham, tervitasid Serbia „revolutsiooni varjamatu rahuloluga”; mõrvale järgnenud päev „kuulutati puhkepäevaks ja tänavaid kaunistasid lipud”. Võis täheldada „viisaka kahetsuse täielikku puudumist”.^(18.) Serbia tragöödia „kõige silmatorkavam joon”, nagu märkis Bonhami ametivend Viinis, Sir Francis Plunkett, oli „erakordne rahu, millega nii jõle kuritegu teatavaks võeti”.^(19.)

Vaenulikud vaatlejad nägid selles meelerahus tõendit pikka aega vägivalda ja valitsejate tapmisi näinud rahva südametuse kohta. Tegelikult oli Belgradi elanikel täiesti põhjust atentaati tervitada. Vandenõulased andsid otsekohe võimu üle kõikide parteide esindajatest koostatud ajutisele valitsusele. Parlament kutsuti kiiresti uuesti kokku. Petar Karađorđević kutsuti Šveitsist maapaost tagasi ja parlament valis ta kuningaks. Rõhutatult demokraatlik 1888. aasta põhiseadus – mida nüüd hakati nimetama 1903. aasta põhiseaduseks – taaskehtestati koos mõne väiksema muudatusega. Iidamast-aadamast alguse saanud kahe Serbia dünastia rivaalitsemine oli äkki mineviku probleem. Asjaolu, et suurema osa oma elust Prantsusmaal ja Šveitsis mööda saatnud Karađorđević oli John Stuart Milli austaja – nooruses oli ta koguni tõlkinud Milli essee „Vabadusest” (On Liberty) serbia keelde –, tundus liberaalidele julgustava asjaoluna.

Veelgi julgustavam oli Petari läkitus rahvale, mis avaldati varsti pärast tema tagasipöördumist pagendusest, et ta kavatseb valitseda „Serbiat tõesti põhiseadusliku kuningana”.^(20.) Kuningriigis hakkas nüüd kehtima tõeliselt parlamentaarne riigikord, kus monarh küll valitseb riiki, aga ei juhi seda. Et riigipöörde ajal tapeti ka repressiivne peaminister Cincar-Marković – Aleksandari favoriit –, oli selge signaal, et poliitiline võim sõltub edaspidi rahva toetusest ja parteidest, mitte aga kuninga tahtest. Parteid said võimaluse tegutseda, kartmata repressioone. Ajakirjandus vabanes viimaks ometi tsensuurist, mis oli olnud normiks Obrenovićide võimu ajal. Oli põhjust loota, et poliitiline elu kujuneb rohkem vastavaks rahva vajadustele ja on kooskõlas avaliku arvamusega. Serbia seisis oma poliitilise eksistentsi uue ajajärgu lävepakul.^(21.)

Kuigi 1903. aasta riigipööre lahendas mõned vanad probleemid, sünnitas see ka uusi, mis mõjutasid põhjalikult 1914. aasta sündmusi. Kõigepealt, see vandenõulaste võrgustik, mis oli moodustunud kuningliku perekonna mõrvamiseks, ei hajunud lihtsalt niisama, vaid jäi oluliseks jõuks nii Serbia poliitikas kui ka avalikus elus. Järgmisel päeval pärast atentaati moodustatud ajutises revolutsioonilises valitsuses oli neli vandenõulast (nende hulgas sõjaminister, avalike tööde ja majandusminister) ja kuus parteipoliitikut. Apisele, kes alles paranes kuulihaavadest, avaldas Skupštšina tehtu eest ametlikult tänu ja temast sai rahvuskangelane. Tõsiasi, et uue valitsuse olemasolu sõltus vandenõulaste veretööst, koos kartusega, mida nende võrgustik võib veel korda saata, tegi avaliku kriitika raskeks. Üks uue valitsuse minister tunnistas kümme päeva pärast juhtunut ajalehe kirjasaatjale, et tema meelest oli vandenõulaste teguviis „hukkamõistetav”, aga ta „ei saa avalikult neid niisuguste sõnadega iseloomustada, arvestades tundeid, mida need võivad tekitada sõjaväes, mille toetusest sõltuvad nii kuningas kui ka valitsus”.^(22.)

Kuningatapjate võrgustik oli eriti mõjuvõimas õukonnas. Briti saadik Wilfred Thesiger teatas novembris 1905 Belgradist, et seni on vandenõulastest ohvitserid „moodustanud Tema Majesteedi kõige tähtsama ja isegi ainsa toetusjõu”, kelle kõrvaldamine võib jätta kuninga „ilma ühegi parteita, kelle toetusele või koguni sõprusele võiks loota”.^(23.) Niisiis polnudki eriline üllatus, et kui kuningas Petar I hakkas 1905. aasta talvel otsima oma pojale kroonprints Đorđele kaaslast Euroopa-reisil, ei saanudki ta valida kedagi muud kui äsja rasketest haavadest paranenud Apise, kellel oli kehas ikka veel kolm atentaadiööl saadud kuuli. Seega sai kuninga mõrvamise vandenõu peaarhitekt ülesande aidata järgmisel Karađorđevićist kuningal viia oma haridustee printsina lõpule. Tegelikult ei saanud Đorđest kunagi kuningat: ta kustutas end 1909. aastal ise Serbia troonipärijate hulgast, pekstes oma kammerteenri jalgadega surnuks.^(24.)

Austria saadik Belgradis võis seetõttu teatada üksnes kergelt liialdades, et kuningas on jäänud ka pärast parlamendi tunnustust nende „vangiks”, kes ta võimule tõstsid.^(25.) „Kuningas on null,” jõudis üks Austria välisministeeriumi kõrge ametnik novembri lõpul järeldusele. Vandenõulased kasutasid seda hooba, et kindlustada endale kõige ihaldusväärsemad ametikohad sõjaväes ja valitsuse juures. Äsja kohale määratud kuninga adjutandid olid kõik vandenõulased, nagu olid ka käsundusohvitserid ja sõjaministeeriumi postijaoskonna ülem, samuti mõjutasid vandenõulased sõjaväelaste, sealhulgas kõrgemate komandöride ametissemääramist. Kasutades oma eelistatud seisundit kuninga juurde pääsemisel, mõjutasid nad ka riikliku tähtsusega poliitiliste probleemide lahendusi.^(26.)

Kuningatapjate mahhinatsioonid ei jäänud tagajärgedeta. Uuele valitsusele avaldati väljastpoolt – iseäranis Suurbritanniast, mis kutsus oma täievolilise saadiku tagasi ja jättis diplomaatilise esinduse diplomaatilise asjuri Thesigeri hoolde – survet, et see eemalduks vandenõulastest. Veel 1905. aasta sügisel boikoteerisid Euroopa suurriikide esindajad ikka veel paljusid Belgradi sümboolse tähtsusega üritusi, eriti aga õukonnasündmusi. Sõjaväes endas koondusid sõjaväelise „vastuvandenõu” poolehoidjad kindluslinna Niši kapten Milan Novakovići alluvusse. Viimane avaldas manifesti, milles kutsus üles lahti ütlema kuuekümne kaheksa nimeliselt ära märgitud vandenõulase teenetest. Novaković arreteeriti kähku ja ehkki ta end südilt kaitses, anti ta koos kaaslastega sõjakohtu alla, leiti olevat süüdi ja kõigile mõisteti erineva pikkusega vanglakaristus. Kui Novaković kahe aasta pärast vanglast vabanes, asus ta kuningatapjaid uuesti avalikult ründama ja vangistati jälle. Septembris 1907 jäi ta koos ühe oma meessugulasega väidetava põgenemiskatse ajal salapärastel asjaoludel kadunuks ja puhkes skandaal, mis kutsus parlamendis ja liberaalses ajakirjanduses esile pahameeletormi.^(27.) Sõjaväe ja tsiviilvõimu vahekorra probleem jäi seega pärast 1903. aasta atentaati lahendamata ning see asjaolu võis kujundada ka seda, kuidas Serbia tõlgendas sündmusi 1914. aastal.

Mees, kelle õlgadele langes lõviosa vastutusest nende silmapaistvate tegelastega maade jagamisel, oli radikaalide juht Nikola Pašić. Zürichis insenerihariduse saanud Pašić oli pärast kuningale tehtud atentaati Serbia tooniandev riigimees. Aastatel 1904–1918 juhtis ta kokku üheksa aasta jooksul kümmet valitsust. Poliitikuna, kes seisis Serbia poliitikaelu tipus nii enne 1914. aasta Sarajevo atentaati, selle ajal kui ka pärast seda, võinuks Pašić olla üks Esimese maailmasõja puhkemisele eelnenud kriisi võtmetegelasi.

Tegu oli kindlasti ühe kõige tähelepanuväärsema poliitilise karjääriga nüüdisaja Euroopa ajaloos ja seda mitte üksnes oma pikkuse tõttu – Pašić tegutses Serbia poliitikas aktiivselt üle neljakümne aasta –, vaid ka peadpööritavate triumfihetkede vaheldumise tõttu äärmuslike ohtudega. Ehkki Pašić oli insener, nõudis poliitika ta täielikult endale ning see oli üks põhjusi, mispärast ta jäi vallaliseks kuni neljakümne viienda eluaastani.^(28.) Algusest peale köitis teda võitlus Serbia vabastamise nimel võõrvõimu alt. 1875. aastal, kui Bosnias puhkes ülestõus Türgi võimu vastu, sõitis noor Pašić sinna iseseisvusmeelse ajalehe Narodno Oslobodenje (Rahvuslik Vabadus) kirjasaatjana, et edastada sõnumeid Serbia rahvusliku vabadusvõitluse eesliinilt. 1880. aastate alguses võis ta jälgida, kuidas moderniseeritakse radikaalset parteid, mis jäi ainsana kõige mõjukamaks jõuks Serbia poliitikas, kuni puhkes Esimene maailmasõda.

Radikaalid esindasid eklektilist poliitikat, millesse põimiti liberaalseid põhiseaduslikke ideid ja üleskutseid laiendada Serbiat ning koondada kõik Balkani poolsaarel elavad serblased ühisele territooriumile. Partei populaarsuse aluseks – ja võtmeks selle jätkuvale edule valimistel – olid väiketalunikud, kes moodustasid suurema osa riigi rahvastikust. Talurahvaparteina harrastasid radikaalid mitmes variatsioonis populismi, mis ühendas neid Venemaa panslavistlike rühmitistega. Nad olid täis umbusku elukutselise sõjaväe vastu, seda mitte üksnes põhjusel, et panid pahaks rahalist koormust, mis oli vajalik selle ülalpidamiseks, vaid ka seepärast, et nad ise olid tihedasti seotud talurahva maakaitseväe kui parima ja kõige loomulikuma relvastatud organisatsiooniga. 1883. aasta Timočka ülestõusu ajal võitlesid radikaalid külg külje kõrval relvastatud talumeestega valitsuse vastu ja kui ülestõus maha suruti, järgnesid repressioonid ka radikaalide juhtide vastu. Pašić oli üks kahtlusaluseid, aga ta jõudis põgeneda eksiili just õigel ajal, et pääseda arreteerimisest, ja mõisteti tagaselja surma. Maapaos elatud aastate jooksul lõi ta kestvad sidemed Peterburiga ja sai panslavistliku liikumise ringkondade lemmikuks ning edaspidi ajas ta alati poliitikat, mis oli tihedalt seotud Venemaa poliitikaga.^(29.) Kui Milan 1889. aastal troonist loobus, sai maapao aastatel radikaalide liikumise kangelaseks tõusnud Pašić amnestia. Ta saabus rahva auavalduste saatel Belgradi tagasi ja valiti Skupštšina eesistujaks ning seejärel pealinna linnapeaks. Tema esimene tööaeg peaministrina (veebruar 1891 – august 1892) lõppes aga tagasiastumisega protestiks Milani ja regentide jätkuvate põhiseadusevastaste manipulatsioonide vastu.

1893. aastal, pärast enda korraldatud riigipööret lähetas Aleksandar I Pašići Serbia erakorralise esindajana Peterburi. Eesmärk oli rahuldada Pašići poliitilisi ambitsioone ja samal ajal kõrvaldada ta Belgradist. Pašić nägi Vene-Serbia suhete edasise tugevdamise nimel suurt vaeva ja ei teinud mingit saladust, et tema meelest sõltub Serbia vabanemine just Venemaa abist.^(30.) Tema töö aga katkes, kuna Belgradis pääses jälle mõjule kuninga isa Milani poliitika. Radikaale hakati taga kiusama ja riigiametitest välja puhastama ning Pašić kutsuti tagasi. Tandemi Milan-Aleksandar valitsemisajal peeti Pašićit hoolega silmas ja ei lastud võimu lähedalegi. 1898. aastal mõisteti ta üheksaks kuuks vangi ettekäändel, et ta olevat partei väljaandes Milanit solvanud. Pašić oli 1899. aastal veel vangis, kui riiki vapustas äpardunud atentaat kuninga isale. Jälle kahtlustati radikaale vandenõus osalemises, ehkki nende sidemed tulistaja, noore bosnialasega olid ja jäidki ebaselgeks. Kuningas Aleksandar nõudis, et Pašić tuleb atentaadi kaassüüdlasena hukata, aga radikaalide liidri elu päästis (järgnenud sündmuste valgusel saatuse irooniana) Austria-Ungari valitsuse kiire sekkumine. Aleksandari valitsemisajale iseloomulikul kombel teatati Pašićile, et ta hukatakse koos kümmekonna kaaslasega, kui ta ei anna allkirja ülestunnistusele, et kannab atentaadikatse eest moraalset kaasvastutust. Teadmata, et ta elu on tänu Viinile juba päästetud, Pašić nõustus; dokument avaldati ja vanglast vabanedes langes ta rahva silmis kahtluse alla, et mees mässis partei asjasse oma naha päästmise nimel. Bioloogilises mõttes oli ta küll elus, aga poliitilises mõttes vähemalt sel hetkel laip. Aleksandari viimastel tormilistel valitsemisaastatel tõmbus Pašić peaaegu täielikult avalikust elust tagasi.

Võimuvahetusega algas Pašići poliitikukarjääri kuldaeg. Tema ja ta partei olid nüüd Serbia avalikus elus tooniandval kohal. Võim sobis selle eest nii kaua võidelnud mehele väga hästi ja nii tõusis ta kiiresti rahvuse isa rolli. Belgradi haritlaskonna eliit Pašićit ei sallinud, aga talurahva hulgas oli ta eriti populaarne. Ta rääkis Zaječari ümbruse tahumatus murdes, mis Belgradi elanike meelest kõlas naljakalt. Kõneldes tegi ta pause, kõrvalepõikeid ja vahemärkusi, mille arvel sai nalja heita. Kui talle seletati, kuidas kuulus satiirik Branislav Nušić Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimise vastu 1908. aastal protestides juhtis meeleavalduse läbi linna ja ratsutas seejärel hobuse seljas välisministeeriumi, olevat Pašić kostnud: „Ee … vaadake … ma teadsin küll, et ta oskab hästi raamatuid kirjutada, aga, hm … et ta ka nii hästi oskab ratsutada, seda ma ei teadnud …”^(31.) Pašić oli kehv kõnemees, aga hea suhtleja ja seda iseäranis talumeestega, kes moodustasid rõhuva enamuse Serbia valijaskonnast. Nende silmis olid Pašići lihtne kõneviis ja rahulik käitumismaneer, rääkimata juba uhkest patriarhihabemest, märgid peaaegu üleloomulikust arukusest, ettenägelikkusest ja tarkusest. Sõprade ja poolehoidjate hulgas teenis ta ära hüüdnime Baja: sõna, mis tähendab suurt meest, kes pole üksnes lugupeetud, vaid keda kaasaegsed ka armastavad.^(32.)

Surmaotsus, pikad pagulasaastad ja raske elu pideva järelevalve all jätsid Pašići kui poliitiku käitumisele ning maailmavaatele sügava jälje. Ta hakkas käituma eriti ettevaatlikult, salatsevalt ja umbmääraselt. Palju aastaid hiljem meenutas tema endine sekretär, et Pašić ei kippunud eriti usaldama oma mõtteid ja otsuseid paberile, rääkimata nende väljaütlemisest. Tal oli harjumus korrapäraselt põletada oma pabereid, nii ametlikke kui ka isiklikke. Tal tekkis komme teeselda potentsiaalses konfliktiolukorras passiivsust, sest ta ei soovinud paljastada oma kavatsusi kuni viimase hetkeni. Ta käitus niivõrd pragmaatiliselt, et tundus vastastele täiesti põhi­mõttelagedana. Kõigele sellele lisandus erk tundlikkus avaliku arvamuse suhtes, vajadus häälestuda serbia rahva vajadustele, mille nimel ta oli kannatanud ja töötanud.^(33.) Pašić oli kuningatapjate vandenõust enne atentaati teadlik ja ei reetnud seda, aga ei lasknud end kaasata selle aktiivsesse tegevusse. Kui kavandatud operatsiooni üksikasjad päev enne atentaati talle teatavaks tehti, viis ta väga iseloomuliku reaktsioonina oma pere rongiga Aadria mere rannikule, mis toona oli Austria võimu all, ja ootas ära, mis juhtub.

Pašić mõistis, et edu sõltub sellest, kas õnnestub saavutada tema enda ja valitsuse sõltumatus, sõlmides samal ajal stabiilsed ja püsivad suhted sõjaväe ja selle kuningatapjate võrgustikuga. Asi polnud lihtsalt veidi rohkem kui sajas mehes, kes tegelikult olid vandenõus osalenud, vaid ka tunduvalt nooremates ohvitserides – ja nende arv kasvas järjekindlalt –, kes nägid vandenõulastes serblaste rahvusliku tahte taassündi. Probleemi tegi veelgi keerulisemaks tõsiasi, et Pašići kõige tõsisemad vastased, tema enda parteist 1901. aastal lahku löönud sõltumatud radikaalid, olid valmis kuningatapjatega koostööd tegema, kui see peaks aitama neil õõnestada Pašići valitsuse jalgealust.

Pašić lahendas selle tundliku olukorra targalt. Ta alustas isiklikult läbirääkimisi üksikute vandenõulastega, et takistada valitsusvastase koalitsiooni tekkimist. Hoolimata teiste radikaalse partei liikmete protestidest toetas ta heldekäelist rahaeraldist sõjaväele, mis korvas osaliselt kaotused pärast kuninga isa Milani lahkumist; ta tunnistas ka 1903. aasta riigipöörde avalikult seaduslikuks (see oli vandenõulastele suure sümboolse tähtsusega) ja seisis vastu katsetele anda kuningatapjad kohtu alla. Samal ajal aga tegi ta pidevalt tööd selles suunas, et piirata vandenõulaste osalust avalikus elus. Kui sai teatavaks, et vandenõulased kavatsevad atentaadi esimest aastapäeva tähistada piduliku tantsuõhtuga, Pašić (kes toona oli välisminister) sekkus ja nõudis, et see lükataks edasi 15. juunile, uue kuninga valimise aastapäevale. Kogu 1905. aasta, kui kuningatapjate poliitiline mõju tuli ajakirjanduses ja parlamendis tihti jutuks, hoiatas Pašić Skupštšinat ohu eest, mida kujutavad enesest „vastutustundetud tegelased”, kes tegutsevad väljaspool põhiseadusliku võimu struktuure: niisugune suund sobis hästi radikaalide lihtliikmetele, kes põlastasid kõike seda, milles nad nägid ohvitserkonna preetorlikku vaimu. 1906. aastal kasutas ta oskuslikult ära normaalsete suhete taastamise Suurbritanniaga, et saata pensionile hulk vandenõulastest kõrgemaid ohvitsere.^(34.)

Nendel osavatel manöövritel oli kahetine mõju. Kõige tuntumad vandenõulased kõrvaldati silmapaistvatelt positsioonidelt ja nende võrgustiku mõju riigi poliitikale vähenes lühikese aja jooksul. Teisalt ei saanud Pašić teha kuigi palju, et pidurdada selle võrgustiku kasvu sõjaväes ja seda toetavate eraisikute, niinimetatud zaveriteli – nii nimetati neid, kes liitusid vandenõulastega päras atentaati – hulgas, kusjuures viimaste vaated kippusid olema veelgi äärmuslikumad kui esialgsetel osalistel.^(35.) Mis aga kõige olulisem, tähtsaimate vandenõulaste kõrvaldamine avalikust elust jättis väsimatu Apise oma võrgustikus vaieldamatu liidri kohale. Apis oli alati keskne kuju atentaadi aastapäeva tähistamistel, kui ohvitseridest vandenõulased said kokku, et Belgradi rahvusteatri kõrval olevas väikeses pargis paiknevas restoranis Kolarac õlut juua ja muidu lõbutseda, samuti tegi ta rohkem kui ükski teine vandenõulane ära ultranatsionalistidest ohvitseride värbamisel, et toetada võitlust kõikide serblaste ühendamise nimel ükskõik missuguse hinnaga.