Читать книгу Uneskõndijad: kuidas Euroopa 1914. aastal sõtta läks - Christopher Clark - Страница 8

Pühapäeva, 28. juuni 1914 hommikul, kui ertshertsog Franz Ferdinand ja tema abikaasa Sophie Chotek saabusid Sarajevo raudteejaama, valitses Euroopas rahu. Kolmkümmend seitse päeva hiljem oli Euroopa sõjas. Sellel suvel alguse saanud konflikt tõi lippude alla 65 miljonit sõdurit, hävitas kolm impeeriumi, nõudis 20 miljoni sõjaväelase ja tsiviilisiku elu ning selle ohvrite hulgas oli ka 21 miljonit haavatut. Kõik Euroopat 20. sajandil tabanud õudused said alguse sellest katastroofist, ehk see oli, nagu ütleb Ameerika ajaloolane Fritz Stern, „esimene 20. sajandi õnnetus, millest said alguse kõik järgmised õnnetused”.^(1.) Vaidlused selle üle, mispärast nii juhtus, algasid veel enne, kui tulistati esimesed lasud, ja need jätkuvad seniajani. Sellest on saanud alguse enneolematult mahukas, keeruline ja moraalse pingega ajaloolise kirjanduse mass. Rahvusvaheliste suhete teoreetikutele jäävad 1914. aasta sündmused poliitilise kriisi musternäiteks, mis on küllalt keeruline, et rajada sellele ükskõik kui palju hüpoteese.

Ajaloolane, kes püüab mõista Esimese maailmasõja tekkelugu, seisab silmitsi mitme probleemiga. Esimene ja kõige ilmsem on ajalooallikate üleküllus. Iga sõdinud riik andis välja ametlikke mitmeköitelisi diplomaatiliste dokumentide kogumikke ja mahukaid arhiivimaterjalidele toetuvaid kollektiivseid teoseid. Ja selles allikate ookeanis leidub reetlikke hoovuseid. Enamikule maailmasõdade vahelisel ajal välja antud ametlike dokumentide kogumikele on iseloomulik teatav vabandav alatoon. Viiekümne seitsme köiteline saksakeelne väljaanne Die Große Politik, kus 15 889 dokumenti on jagatud 300 teemaks, ei pea silmas üksnes puhtalt teaduslikke eesmärke, loodeti, et sõjaeelseid dokumente avalikustades õnnestub ümber lükata nn sõjasüü teesi, mis on kirjas Versailles’ rahulepingu tingimustes.^(2.) Ka Prantsuse valitsusele oli dokumentide avalikustamine pärast sõda „põhiliselt poliitilise iseloomuga” ettevõtmine, nagu märkis välisminister Jean Louis Barthou 1934. aasta maikuus. Eesmärk oli „tasakaalustada kampaaniat, mille alustas Saksamaa pärast Versailles’ rahu sõlmimist”.^(3.) Viinis, nagu märgib kaheksaköitelise kogumiku Österreich-Ungarns Aussenpolitik üks toimetajaid Ludwig Bittner, oli eesmärk avaldada autoriteetne allikapublikatsioon enne, kui mõni rahvusvaheline kogu – võib-olla näiteks Rahvasteliit? – sunnib Austria valitsust avaldama midagi vähemsoodsatel asjaoludel.^(4.) Nõukogude varasemate dokumentide avaldamise motiiviks oli osaliselt soov tõestada, et sõja algatasid autokraatlik tsaar ja tema kodanlasest liitlane Raymond Poincaré, ning sellest tulenev lootus tunnistada ebaseaduslikuks Prantsusmaa nõudmised tasuda ära sõjaeelsed laenud.^(5.) Koguni Suurbritannias, kus väljaande British Documents on the Origins of the War ilmumisega kaasnesid kõrgelennulised väited selle erapooletust puhtteaduslikust olemusest, ei saadud läbi tendentslike väljajätmisteta, mis andsid mõnevõrra tasakaalustamata pildi Suurbritannia osast sõja puhkemisele 1914. aastal eelnenud sündmustes.^(6.) Lühidalt öeldes olid suured Euroopa dokumentidekogud hoolimata nende vaieldamatust teaduslikust väärtusest ka laskemoon „dokumentide maailmasõjas”, nagu oma 1929. aastal ilmunud kriitilises töös märgib Saksa sõjaajaloolane Bernhard Schwertfeger.^(7.)

Riigimeeste, väejuhtide ja teiste võtmepositsioonidel olnud otsustajate mälestused on küll asendamatu materjal igaühele, kes püüab aru saada, mis juhtus teel sõjale, aga needki pole sugugi vähem problemaatilised. Mõned on häirivalt sõnaahtrad just kõige põletavamat huvi pakkuvates küsimustes. Toogem kõigest paar näidet: Saksamaa kantsleri Theobald von Bethmann Hollwegi raamatul Betrachtungen zum Weltkriege („Arutlusi maailmasõjast”) pole samahästi kui mitte midagi öelda ei tema enda ega tema kolleegide tegevuse kohta 1914. aasta juulikriisi ajal; Venemaa välisministri Sergei Sazonovi poliitilised mälestused on ladusad, ülespuhutud, kohati valelikud ja ei anna üldse teavet tema enda osast võtmetähtsusega sündmustes; Prantsuse presidendi Raymond Poincaré kümneköitelised mälestused võimul oldud aastate kohta on pigem propagandistlikud kui paljastavad: tema „meenutused” kriisiaegsetest sündmustest on silmatorkavas vastuolus tema avaldamata päeviku märkmetega.^(8.) Briti välisministri Sir Edward Grey nauditavad mälestused on väga pealiskaudsed, kui kõne alla tuleb tundlik teema tema panusest Antanti enne augustit 1914 ja osast, mis sellel oli kriisi lahendamisel.^(9.)

Kui Ameerika ajaloolane Bernadotte Everly Schmitt Chicago ülikoolist sõitis 1920. aastate lõpul Euroopasse, kaasas soovituskirjad, et küsitleda endisi poliitikuid, kellel oli mingi osa toonastes sündmustes, rabas teda asjaolu, et vestluskaaslased ei ilmutanud vähimatki märki eneseusu vähesusest. (Üks erand oli Grey, kes „märkis spontaanselt”, et ta tegi taktikalise vea, kui püüdis juulikriisi ajal pidada Viiniga Berliini vahendusel läbirääkimisi, aga see valearvestus, millele ta vihjas, polnud kuigi tähtis ning kommentaar peegeldas ametniku tüüpiliselt inglaslikku enese mahategemist, mitte aga tõelist vastutustunnet.)^(10.) Probleeme oli ka mäluga. Schmitt otsis üles Venemaa endise rahandusministri Pjotr Barki, kes tollal oli Londonis pankur. 1914. aastal oli Bark osalenud koosolekutel, kus langetati ülimalt tähtsaid otsuseid. Siiski väitis Bark, kui Schmitt temaga kokku sai, et ta „mäletab tolle aja sündmustest väga vähe”.^(11.) Õnneks sisaldavad endise ministri omaaegsed ülestähendused rohkem informatsiooni. Kui teadur Luciano Magrini sõitis 1937. aasta sügisel Belgradi küsitlema kõiki veel elus olevaid isikuid, kes teadaolevalt olid seotud Sarajevo vandenõuga, avastas ta, et mõned küsitletud räägivad ka asjadest, millest nad ei saanud midagi teada, teised „jäid tummaks või andsid neile teadaolevatest asjadest väära pildi” ja kolmandad „ilustasid oma seletusi või olid eeskätt huvitatud iseenda õigustamisest”.^(12.)

Pealegi on meie teadmistes ikka veel märkimisväärseid auke. Paljud peategelaste mõttevahetused olid suulised ja neid pole protokollitud: neid saab rekonstrueerida üksnes kaudsete tõendite või hilisemate ütluste põhjal. Sarajevo atentaadiga seotud serblaste organisatsioonid tegutsesid äärmiselt salastatult ja ei jätnud endast paberil maha sõna otseses mõttes mitte mingit märki. Serbia sõjaväeluure juht Dragutin Dimitrijević, kes oli ertshertsog Franz Ferdinandile atentaadi korraldanud vandenõu juhtkuju, põletas regulaarselt oma pabereid. Sedasama, mis on veelgi ebaharilikum, tegi Dimitrijevići vaenlane, Serbia peaminister Nikola Pašić. Palju pole teada ka Viini ja Berliini varasemate mõttevahetuste kohta teemal, mida tuleks teha vastuseks Sarajevo atentaadile. Peterburis 20.–23. juunini toimunud Prantsusmaa ja Venemaa tippkohtumiste protokolle – neil dokumentidel võib olla suur tähtsus, mõistmaks kriisi viimast faasi – pole kunagi leitud (Vene poole protokollid on tõenäoliselt lihtsalt kaduma läinud, väljaande Documents Diplomatiques Français koostajatel ei läinud korda leida ka Prantsusmaa versiooni). Bolševikud avalikustasid palju võtmetähtsusega diplomaatilisi dokumente, püüdes diskrediteerida suurriikide imperialistlikke mahhinatsioone, aga need ilmusid korrapäratult ja erilise süsteemita ning pööravad peamiselt tähelepanu spetsiifilistele probleemidele, nagu näiteks venelaste kavatsused seoses Bosporusega. Osa dokumente (nende täpne arv on siiani teadmata) läks kaduma transpordi käigus kodusõja kaose ajal ja Nõukogude Liit polegi kunagi avaldanud süstemaatilist dokumentide kogumikku, mis oleks võrreldav Briti, Prantsuse, Saksa ja Austria vastavate allikmaterjalidega.^(13.) Vene poole avaldatud materjalide loetelu pole tänapäevani kaugeltki täielik.

Kõnealuse kriisi erakordne keerukus on veel üks selle iseloomulikke jooni. Kuuba raketikriis oli ka vägagi komplitseeritud, aga siiski oli seal kaks peamist vastaspoolt (USA ja Nõukogude Liit), lisaks veel mõned teisejärgulised tegijad. Seevastu loos, kuidas sai alguse see sõda, on tegu viie omaette ja võrdse tähtsusega osalise – Saksamaa, Austria-Ungari, Prantsusmaa, Venemaa ja Suurbritannia – mitmepoolsete suhetega, kus kuues osapool võiks olla Itaalia, lisaks veel mitu strateegiliselt tähtsat ja samuti iseseisvat tegelast, nagu Osmanite riik ja Balkani poolsaare riigid, mida sõjale eelnenud aastatel iseloomustas poliitiline kõrgepinge.

Järgmine keerukas asjaolu tuleneb tõsiasjast, et kriisi haaratud riikide poliitiliste otsuste langetamise protsess oli tihtipeale kaugel läbipaistvusest. Juulist 1914 võib mõelda kui riikidevahelisest kriisist, kus rida terviklikke, iseseisvaid ja eraldi riike asub piljardipallidena mängulaual. Paraku lahutas toonase kriisi ajal poliitikat kujundanud iseseisvaid struktuure tõeline kuristik. Polnud mingit kindlat teadmist (ja seda pole tollest ajast saadik ka ajaloolastel) selle kohta, kus mitmesuguste asjameeste hulgas on see tegelikult poliitikat mõjutav jõud, sest poliitika – või vähemalt mitmesugused poliitikat kujundavad initsiatiivid – ei kujunenud tingimata välja süsteemi ladvikus, seda võisid täiesti mõjutada ka diplomaatilise masinavärgi äärealadele jäävad jõud sõjaväejuhtidest ja ministeeriumide ametnikest kuni koguni suursaadikuteni, kes osutusid sageli omaette poliitikategijateks.

Seega pakuvad säilinud ajalooallikad tõelist lubaduste, ähvarduste, plaanide ja ennustuste kaost – ja see omakorda aitab selgitada, mispärast selle sõja puhkemine on andnud võimaluse nii hämmastavalt erisugusteks tõlgendusteks. Tegelikult pole sõja alguse kohta samahästi kui ühtki seisukohta, mida ei saa põhjendada paljude saadaolevate allikatega. Ja see omakorda aitab seletada, mispärast on Esimese maailmasõja algust käsitleva kirjanduse maht omandanud niisuguse ulatuse, et mitte ükski ajaloolane (isegi mitte see fantastiline tegelane, kes saab vaevata aru kõikidest vajalikest keeltest) ei saa lootagi kõike seda elu jooksul läbi lugeda: kahekümne aasta eest oli jooksvas kirjanduse nimistus 25 000 selleteemalist raamatut ja artiklit.^(14.) Mõned käsitlused on koondanud tähelepanu ühe musta lamba osas oleva riigi (Saksamaa on siin kõige populaarsem kandidaat, aga ükski suurriikidest pole pääsenud hukkamõistust kui kõige peamine sõjasüüdlane) rollile, teised jagavad süü laiali või otsivad vigu „süsteemis”. Alati on leidunud küllalt komplikatsioone, et arutelu võiks jätkuda. Ja lisaks ajaloolaste vaidlustele, mis kipuvad taanduma küsimustele sõjasüüst või üksikute ametkondade suhetele ja struktuurilistele piirangutele, on veel tohutu hulk rahvusvahelisi suhteid käsitlevaid kommentaare, kus kesksel kohal on niisugused kategooriad nagu heidutamine, pingelangus ja juhus või siis üldised mehhanismid, näiteks tasakaal, kokkulepped ja kärarikkad reklaamikampaaniad. Ehkki vaidlused nendel teemadel on kestnud juba peaaegu sajandi, pole mingit põhjust arvata, et need on nüüd hoo kaotanud.^(15.)

Aga kuigi vaidlused on vanad, on teema ise endiselt värske, õigupoolest on see nüüd värskem ja asjakohasem kui kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi. Meie endi maailmas aset leidnud sündmused on muutnud meie vaatenurka 1914. aasta sündmustele. 1960. aastatest 1980. aastateni omandasid 1914. aasta sündmused rahva teadvuses omamoodi romantilise oreooli. Polnud sugugi raske kujutleda Euroopa „viimase suve” katastroofi Edwardi-aegse kostüümidraamana. Ikka veel suurel määral pärilike monarhiate maailma rammetud rituaalid ja kassikullased mundrid ning muu butafooria andsid toonasele meenutajale võimaluse kõike seda eriti kauge eemalolija pilguga näha. Need näisid andvat märku, et selle loo peategelased olid kõik pärit ühest teisest, kadunud maailmast. Niisugune arusaam tugevnes vargsi veelgi, sest kui osaliste mütsidel olid toredad rohelised jaanalinnusuled, siis küllap olid nende mõtted ja motiivid tõenäoliselt samasugused.^(16.)

Ja ometi peaks iga 21. sajandi lugejat, kes võtab jälgida 1914. aasta suvise kriisi käiku, hämmastama selle ilmselge nüüdisaegsus. See algas enesetaputerroristide ja autode kavalkaadiga. Sarajevo vägivallateo taga oli varjamatult terroristlik organisatsioon, kus ohvrimeelsus, surm ja kättemaks olid tõstetud kultuse tasemele; samas oli see terroriorganisatsioon eksterritoriaalne, ilma kindla geograafilise või poliitilise asukohata, selle rakukesed olid laiali pillatud üle mitme riigi, see ei andnud kellelegi aru, selle sidemed mistahes valitsusega olid kaudsed ja varjatud ning kindlasti oli kõrvalseisjal väga raske seda paljastada. Tõepoolest, võib isegi öelda, et juuli 1914 polegi meile nii kauge – või on kergemini mõistetav –, kui tundus olevat 1980. aastatel. Külma sõja lõpust saadik on ülemaailmsesse bipolaarsesse stabiilsussüsteemi lisandunud palju keerukaid ja ettearvamatuid tegureid, kaasa arvatud impeeriumide allakäik ja uute riikide esiletõus: kokku on tegu olukorraga, mis lausa kutsub võrdlema seda 1914. aasta Euroopaga. Need muutused vaatenurgas sunnivad meid ümber hindama ka lugu sellest, kuidas Euroopa 1914. aastal sõjani jõudis. Võtta niisugune väljakutse vastu ei tähenda, et peame lähtuma vulgaarsest presentismist, mis kohandab mineviku ümber vastavalt oleviku vajadustele, vaid pigem nende minevikule iseloomulike joonte tunnistamist, mida meie muutunud vaatenurk võimaldab selgemini näha.

Nende joonte hulgas on ka sõja alguse Balkani taust. Serbia on juulikriisi historiograafias üks musti laike. Sarajevo atentaati vaadeldakse paljudes ülevaadetes kui lihtsalt ettekäänet, kui sündmust, millel pole erilist seost nende tegelike jõududega, mis üksteist mõjutades viisidki konfliktini. Ühes hiljuti ilmunud väga heas käsitluses sõja puhkemisest 1914. aastal kuulutavad autorid, et „tapatöö [Sarajevos] iseenesest ei põhjustanud midagi. See, kuidas antud sündmust tõlgendati, viiski riigid sõtta.”^(17.) Serbia ja seeläbi kogu Balkani dimensiooni tähtsust selles loos hakati vähendama juba juulikriisi ajal, mis algas reaktsioonina mõrvale Sarajevos, aga võttis siis teise suuna ja jõudis geopoliitilisse faasi, kus Serbia ja selle tegevus langes teisejärgulisele kohale.

Samuti on muutunud meie kõlbeline kompass. Tõsiasi, et Jugoslaavia eesotsas Serbiaga osutus üheks sõja võitnud riigiks, näis selgelt õigustavat 28. juunil päästikule vajutanud mehe tegu: kindlasti olid niisugusel seisukohal Jugoslaavia võimud, kes tähistasid koha, kus ta seda tegi, pronksiste jalajälgede ja mälestustahvliga, mis märgivad palgamõrvari „esimesi samme teel Jugoslaavia vabadusele”. Ajastul, mil rahvuslik idee oli veel värske ja paljutõotav, tunti vaistlikult kaasa lõunaslaavlaste rahvustunnetele, mitte aga kohmakale paljurahvuselisele Habsburgide impeeriumile. 1990. aastate Jugoslaavia sõjad tuletasid meile meelde Balkani rahvusluse surelikkuse. Pärast Srebrenicat ja Sarajevo piiramist on juba raskem mõelda Serbiast kui suurriikide poliitika objektist või ohvrist, aga kergem kujutleda Serbia natsionalismi kui omaette ajaloolist jõudu. Nüüdse Euroopa Liidu seisukohalt kaldume nägema seda siiski osavõtlikumalt – või vähemalt mitte nii põlglikult – kui Habsburgide olemast lakanud ja lapitekki meenutavat Austria-Ungari impeeriumi.

Lõpuks pole nüüd ehk enam nii ilmselge, et meil ei tuleks Sarajevo mõrvasid kõrvale heita kui kõigest õnnetust, millel pole tõelist põhjuslikku kaalu. Rünnak Maailma Kaubanduskeskuse vastu 2001. aasta septembris on näide, kuidas üksainus sümboolne sündmus – ükskõik kui palju see on seotud suuremate ajalooliste protsessidega – võib muuta pöördumatult poliitikat, tunnistada vanad valikud iganenuks ja uued ootamatult pakiliseks. Seades Sarajevo ja Balkani tagasi antud loo keskmesse, ei tähenda see serblaste või nende riigimeeste demoniseerimist, aga ei vabasta meid kohustusest mõista toona toiminud jõude ja nendega seotud Serbia poliitikuid, sõjaväelasi ja aktiviste, kelle käitumine ja otsused aitasid määratleda, missugused tagajärjed võivad Sarajevo laskudel olla.

Käesolev raamat üritab seega mõista 1914. aasta juulikriisi kui nüüdisaja sündmust, mis on tänapäeva, aga võib-olla ka kõigi aegade üks keerulisemaid juhtumeid. Seda huvitab vähem, mispärast sõda algas, aga rohkem, kuidas see juhtus. Küsimused mispärast ja kuidas on loogiliselt lahutamatud, aga viivad meid eri suundadesse. Küsimus kuidas kutsub meid uurima lähemalt teatud tulemuse kaasa toonud sammude tagajärgi. Seevastu küsimus mispärast kutsub meid otsima kaugemaid ja kategoorilisemaid põhjusi: imperialism, natsionalism, relvastumine, liidud, suured finantstehingud, rahvuslikku au käsitlevad ideed, mobiliseerimismehhanismid. Lähtudes küsimusest mispärast, saavutame teatud analüütilise selguse, aga samas on sellel ka moonutav mõju, sest tekitab illusiooni püsivalt kasvavast survest; tegurid kuhjuvad üksteise otsa ja varjutavad sündmused; poliitilistest tegelastest saavad kõigest nende kontrollile allumatute ammu välja kujunenud jõudude tahte täideviijad.

Käesoleva raamatu lugu seevastu keskendub tegevustikule. Tähtsamad otsustajad – kuningad, keisrid, välisministrid, suursaadikud, väejuhid ja suur hulk väiksemaid ametimehi – läksid ohule vastu reipal ja kaalutletud sammul. Sõja puhkemine oli kulminatsioon tervele otsustuste ahelale, mille tegid kindlaid eesmärke silmas pidades poliitilise näitelava tegelased, kes olid mingil määral võimelised enesehinnanguks, andsid endale aru olemasolevatest valikutest ja langetasid parima otsuse, milleks nad nende käsutuses oleva informatsiooni alusel võimelised olid. Rahvustunded, relvastus, liitlassuhted ja rahaasjad käisid kõik asja juurde, aga neile saab omistada tõeliselt seletatavat kaalu ainult siis, kui on näha, et need on kujundanud otsuse, mis – kombinatsioonis teistega – viis sõja puhkemiseni.

Üks Balkani sõdu uurinud Bulgaaria ajaloolane on hiljuti märkinud, et „kui me kord esitame küsimuse „mispärast”, tõuseb tähelepanu keskmesse süü”.^(18.) Küsimused süüst ja vastutusest sõja puhkemises tõusid selles loos esile koguni enne, kui sõda oli alanud. Kogu allikmaterjalide loetelu on täis süüdistusi (oli see ju maailm, kus agressiivsed kavatsused omistati alati vastasele ja enesekaitselised enesele) ja määratlusi, mis toetuvad sõjasüü probleemi käsitleva Versailles’ rahulepingu artiklile 231. Siingi pakub tähelepanu suunamine küsimusele kuidas alternatiivse võimaluse: sooritada retk läbi sündmuste, mille ajendiks pole soov süüdistada üht või teist riiki või isikut, vaid püüd leida otsuseid, mis viisid sõjani, ja mõista nende taga peitunud motiive ja emotsioone. See ei tähenda, et heidame küsimuse vastutusest arutlustest täielikult kõrvale: eesmärk on pigem lasta vastustel küsimusele mispärast kasvada välja vastustest küsimusele kuidas ja mitte kuidagi teisiti.

Käesolev raamat räägib loo sellest, kuidas sõda jõudis Euroopasse. Teekonda sõjani jälgitakse kui mitmekihilist jutustust sellest, mis toimus peamistes otsustuskeskustes Viinis, Berliinis, Peterburis, Pariisis, Londonis ja Belgradis, aga tehakse põgusaid kõrvalepõikeid ka Rooma, Konstantinoopolisse ja Sofiasse. See jutustus on jagatud kolmeks osaks. Esimene koondab tähelepanu kahele vastasele, Serbiale ja Austria-Ungarile, kelle tüli süütas konfliktileegi, jälgides nende vastastikuseid mõjutusi kuni atentaadi eelõhtuni. Teine osa katkestab jutustuse, et esitada neljas peatükis neli küsimust: kuidas juhtus, et Euroopa jagunes vastandlikeks blokkideks? Kuidas Euroopa riikide valitsused kujundasid oma välispoliitikat? Kuidas sai Balkanist – Euroopa võimu- ja rahakeskustest kaugele jäävast perifeeriast – niisuguse ulatusega kriisi näitelava? Kuidas sünnitas rahvusvaheline süsteem, mis näis olevat jõudnud pingelanguse ajastusse, üleüldise sõja? Kolmas osa algab Sarajevo atentaadiga ja jätkub jutustusega juulikriisist endast, uuritakse võtmetähtsusega otsustuskeskuste omavahelisi suhteid ja heidetakse valgust arvestustele, valetõlgendustele ja otsustele, mis viisid kriisi edasi ühest staadiumist järgmisse.

Meie raamatu keskne väide on, et 1914. aasta juulisündmused saavad arusaadavaks ainult siis, kui võtame vaatluse alla tee, mille käisid läbi kõige tähtsamad otsustajad. Et seda teha, tuleb ette võtta rohkem, kui lihtsalt käia järjest läbi kõik rahvusvahelised „kriisid”, mis eelnesid sõja algusele: meil on vaja mõista, kuidas neid sündmusi mõisteti ja kuidas need sobitusid arusaamade ning käitumismotiividega. Mispärast mehed, kelle otsused viisid Euroopa sõtta, käitusid ja mõistsid olukordi just nii, nagu nad seda tegid? Kuidas on kartused ja eelaimused, mida leiame väga paljudest allikatest, seotud jultumuse ja ärplemisega, millega samas kokku puutume – seda sageli samade isikute puhul? Mispärast osutusid niisugused sõjaeelse poliitilise näitelava eksootilised asjaolud nagu nn Albaania küsimus või Bulgaaria laen nii tähtsaks ja kuidas need kajastusid võimumeeste peas? Kui otsustajad arutasid rahvusvahelist olukorda või välisohtusid, siis kas nad nägid midagi tõepoolest reaalset või projitseerisid omaenese kartused ja lootused lihtsalt vastasele või tegid koguni mõlemat? Eesmärk oli taastada võimalikult kujukalt äärmiselt dünaamilised otsustamisolukorrad, milles peaosalised suvel 1914 ja enne seda olid.

Mõned kõige huvitavamad hiljutised kirjutised sellest sõjast väidavad, et see polnud kaugeltki vältimatu, vaid tegelikult ebatõenäoline: vähemalt seni, kuni see polnud tõesti puhkenud.^(19.) Siit võiks järeldada, et konflikt polnud mitte pikka aega halvenenud olukorra, vaid rahvusvahelist süsteemi tabanud lühiajaliste vapustuste tagajärg. Ükskõik kas lugeja nõustub niisuguse seisukohaga või mitte, lisab see meie loo alustuseks hea ootamatuse elemendi. Ja kindlasti on tõsi, et kuigi mõningad arengud, mida ma käesolevas raamatus vaatlen, näivad ühemõtteliselt viitavat sellele, mis 1914. aastal tegelikult juhtus, leidis enne sõda aset teisigi muutusi, mis eeldaksid teistsuguseid, aga toimumata jäänud tagajärgi. Seda silmas pidades püüab raamat näidata, kuidas üksikud asjaolud kuhjusid niiviisi, et tegid kokkuvõttes sõja võimalikuks, aga mitte lõplikult vältimatuks. Püüdsin ka mitte unustada tõsiasja, et inimesed, sündmused ja jõud, millest käesolev raamat räägib, kandsid endas juba uue, võib-olla vähem hirmsa tuleviku seemneid.