Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 11

Mõtlemise kahe viisi vastu, mille kutsusid välja vihase naise pilt ja korrutamisülesanne, on psühholoogid tundnud elavat huvi juba aastakümneid ning pakkunud neile palju nimetusi. Kasutan termineid, mille pakkusid esimestena välja psühholoogid Keith Stanovich ja Richard West, ning nimetan kaht mõtlemissüsteemi Süsteemiks 1 ja Süsteemiks 2.

 Süsteem 1 tegutseb automaatselt ja kiiresti, vähese pingutusega või üldse pingutuseta ning tahtliku kontrolli tundeta.

 Süsteem 2 suunab tähelepanu vaimset pingutust nõudvatele tegevustele, sealhulgas keerulised arvutused. Süsteemi 2 tegevust seostatakse sageli iseotsustamise, valiku ja keskendumise subjektiivse kogemisega.

Nimetusi Süsteem 1 ja Süsteem 2 kasutatakse psühholoogias laialdaselt, kuid mina lähen kaugemale ning käesolevat raamatut võite lugeda kui psühhodraamat kahe tegelasega.

Endast mõeldes samastame end Süsteemiga 2, teadliku arutleva minaga, kellel on oma tõekspidamised, kes teeb valikuid ning otsustab, mida mõelda ja mida teha. Kuigi Süsteem 2 arvab ise, et on sündmuste tulipunktis, on selle raamatu peategelane automaatne Süsteem 1. Kirjeldan Süsteemi 1 loomas pingutuseta muljeid ja tundeid, mis on Süsteemi 2 selgelt väljendatud tõekspidamiste ja teadlike valikute peamised allikad. Süsteemi 1 automaatne tegutsemine loob üllatavalt keerukaid ideede mustreid, ent vaid aeglasem Süsteem 2 suudab konstrueerida mõtteid korrastatud sammude jadana. Kirjeldan ka olukordi, milles Süsteem 2 võtab juhtimise üle, heites Süsteemi 1 vabakäigul kujunenud impulsid ja assotsiatsioonid kõrvale. Kutsun teid mõtlema kahest süsteemist kui nende endi individuaalsete võimete, piiride ja toimingutega tegutsejatest.

Järgnevalt on ligikaudses keerukuse järjekorras toodud mõned näited Süsteemile 1 omistatud automaatsetest tegevustest:

 tajumine, et üks objekt asub kaugemal kui teine;

 ootamatu heli allika asukoha määramine;

 väljendi „nagu sukk ja…” lõpetamine;

 grimassi tegemine kohutava pildi peale;

 vaenulikkuse tabamine hääles;

 vastuse leidmine liitmistehtele 2 + 2 = ?

 sõnade lugemine suurtelt kuulutustahvlitelt jms;

 auto juhtimine tühjal maanteel;

 tugeva käigu leidmine males (kui olete malemeister);

 lihtsatest lausetest arusaamine;

 arusaamine, et „tasane ja hoolikas, detailidesse süvenev inimene” sarnaneb ühe ameti stereotüübiga.

Kõik need mõttetegevused kuuluvad sinnasamma kuhu vihase naise pilt – nad toimuvad automaatselt ega vaja pingutust. Süsteemi 1 võimete hulka kuuluvad kaasasündinud oskused, mis meil on ühised teiste loomadega. Me oleme sündides valmis tajuma maailma enda ümber, tundma ära esemeid, suunama tähelepanu, vältima kaotusi ja kartma ämblikke. Teised mõttetegevused muutuvad kiireks ja automaatseks pikaajalise praktikaga. Süsteem 1 on ära õppinud seosed mõistete vahel (Prantsusmaa pealinn?) ning on omandanud säärased oskused nagu lugemine ja suhtlussituatsioonide nüansside mõistmine. Mõned oskused, näiteks tugevate malekäikude leidmine, saavad omaseks vaid teatud valdkonna asjatundjatele. Teised on üleüldised. Iseloomukirjelduse sarnasuse tabamine mõne ametiga seotud stereotüübiga eeldab keele ja kultuuri alal üldisi teadmisi, mis on enamikul inimestest olemas. Teadmised talletatakse mälus ning neile pääsetakse ligi teadliku tahte ja pingutuseta.

Osa nimekirjas toodud vaimsetest tegevustest toimuvad täiesti automaatselt. Ei ole võimalik hoiduda mõistmast lihtsaid lauseid oma emakeeles või saamast aru, kust tuleb ootamatu vali heli, samuti ei saa end takistada teadmast, et 2 + 2 = 4 või mõtlemast Pariisile, kui mainitakse Prantsusmaa pealinna. Teised tegevused, näiteks mälumine, alluvad tahtele, kuid toimuvad tavaliselt automaatpiloodil. Tähelepanu kontrolli jagavad süsteemid omavahel. Valjule helile orienteerumine on tavaliselt Süsteemi 1 automaatne operatsioon, mis mobiliseerib viivitamatult Süsteemi 2 teadliku tähelepanu. Võite panna vastu soovile pöörduda rahvarohkel peol valju ja solvava märkuse suunas, ent isegi kui teie pea ei liigu, on teie tähelepanu algul vähemalt mõneks ajaks sellele suunatud. Kuid tähelepanu võib soovimatult fookuselt kõrvale juhtida, suunates selle teadlikult teisele sihtmärgile.

Süsteemi 2 äärmiselt mitmekesistel operatsioonidel on üks ühine joon: need vajavad tähelepanu ja katkevad, kui tähelepanu hajub. Siin on mõned näited:

 stardipüstoli pauguks valmistumine võidujooksul;

 tähelepanu keskendamine klounidele tsirkuses;

 ühe inimese häälele keskendumine rahvast ja lärmi täis ruumis;

 valgete juustega naise otsimine;

 mälust otsimine tundmatu hääle äratundmiseks;

 loomulikust kiirema tempo hoidmine kõndides;

 oma käitumise kohasuse jälgimine suhtlusolukorras;

 tähe a esinemiskordade ülelugemine teksti ühel leheküljel;

 kellelegi oma telefoninumbri ütlemine;

 kitsassekohtaparkimine(enamikuinimestejaoks,väljaarvatudparklateenindajad);

 kahe pesumasina üldise väärtuse võrdlemine;

 tuludeklaratsiooni täitmine;

 keerulise loogilise argumentatsiooni paikapidavuse kontrollimine.

Kõik need olukorrad nõuavad tähelepanu ja te sooritate ülesande halvasti või ei saa sellega üldse hakkama, kui te pole selleks valmis või kui teie tähelepanu on mujal. Süsteem 2-l on teatud võime Süsteemi 1 toimimist muuta, programmeerides tähelepanu ja mälu tavatingimustes automaatseid funktsioone. Näiteks rahvarohkes raudteejaamas sugulast oodates võite end sundida otsima valgete juustega naist või habemikku meest ning suurendada sellega tõenäosust, et märkate oma sugulast juba eemalt. Võite seadistada oma mälu otsima N-tähega algavaid pealinnu või Prantsuse eksistentsialistlikke romaane. Ja kui rendite Londoni Heathrow’ lennujaamas auto, meenutatakse teile tõenäoliselt, et „meil siin on vasakpoolne liiklus”. Kõigil neil juhtudel tuleb teil teha midagi, mis ei ole teie jaoks loomulik ja te avastate, et programmi pidev säilitamine nõuab pidevat ponnistust või vähemalt mingit pingutust.

Ingliskeelne väljend „pay attention” (sõna-sõnalt: „maksa tähelepanu”) on täpne: teie käsutuses on piiratud tähelepanu-eelarve, mida võite tegevustele eraldada, ja kui te üritate selle eelarve ületada, tabab teid nurjumine. Pingutust nõudvad tegevused segavad üksteist, mistõttu on raske või võimatu tegelda üheaegselt mitmega korraga. Ei ole võimalik korrutada 17 × 24, tehes samal ajal tihedas liikluses vasakpööret, ja seda ei maksa päris kindlasti üritadagi. Mitut asja võib teha ühekorraga, kuid vaid siis, kui ülesanded on lihtsad ega nõua pingutust. Tõenäoliselt on ohutu kaasreisijaga juttu ajada, sõites tühjal maanteel, ning paljud lapsevanemad on teatud süütundega avastanud, et nad võivad lapsele raamatut ette lugedes ise millelegi muule mõelda.

Kõik inimesed on tähelepanu piiratud mahuga teatud määral kursis ja meie sotsiaalne käitumine arvestab teatud määral nende piiridega. Näiteks kui autojuht üritab kitsal teel veoautost mööda sõita, katkestavad täiskasvanud kaasreisijad arukalt vestluse. Nad teavad, et juhi tähelepanu kõrvalejuhtimine pole hea mõte ning kahtlustavad ka, et juht on ajutiselt kurt ega kuule nende juttu.

Pinev keskendumine mõnele ülesandele võib muuta inimese niisama hästi kui pimedaks, seda isegi ärrituste suhtes, mis muidu nende tähelepanu tõmbaksid. Kõige drastilisema näite selle kohta pakkusid Christopher Chabris ja Daniel Simons oma raamatus „The Invisible Gorilla” („Nähtamatu gorilla”). Nad tegid lühifilmi, kus kaks korvpallimeeskonda teineteisele palli söödavad. Üks meeskond kannab valgeid ja teine musti särke. Filmi vaatajatel kästakse kokku lugeda valge meeskonna söötude arv, pööramata tähelepanu mustadele särkidele. Ülesanne on keeruline ja nõuab täielikku keskendumist. Keset videot ilmub platsile gorillakostüümis tegelane, kõnnib üle väljaku, peksab endale vastu rindu ja liigub siis edasi. Gorilla on vaateväljas üheksa sekundit. Seda videot on näinud tuhanded inimesed ja umbes pooled ei märka midagi ebatavalist. Pimeduse põhjustab loendamisülesanne – ja eriti korraldus üht meeskonda eirata. Mitte kellelegi, kes vaataks filmi ilma loendamisülesandeta, ei jääks gorilla märkamata. Nägemine ja orienteerumine on Süsteemi 1 automaatsed funktsioonid, kuid need sõltuvad teatud määral tähelepanu pööramisest hetkel olulistele ärritajatele. Autorite sõnul on nende uurimuse kõige tähelepanuväärsem tähelepanek see, et inimesed ise peavad tulemust ülimalt üllatavaks. Vaatajad, kes ei näinud gorillat, on esmalt kindlad, et seda ei olnudki – nad ei suuda kujutleda, et neil jäi säärane rabav sündmus kahe silma vahele. Gorilla-uuring illustreerib meie mentaalse tegevuse kohta kaht olulist fakti: me võime olla pimedad silmnähtava suhtes ja oleme ühtlasi pimedad oma pimeduse suhtes.