Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 22

Üks Süsteemi 2 peamisi funktsioone on jälgida ja kontrollida Süsteemi 1 „välja pakutud” ideid ja tegevusi, lastes osal neist otseselt käitumises väljenduda ning surudes teised maha või muutes neid.

Toon näiteks lihtsa ülesande. Ärge üritage seda lahendada, vaid kuulake oma vaistu:

Kurikas ja pall maksavad kokku üks dollar ja kümme senti.

Kurikas maksab üks dollar rohkem kui pall.

Kui palju maksab pall?

Teile tuli pähe üks arv. See on muidugi kümme: 10 senti. Seda lihtsat ülesannet iseloomustab see, et see kutsub esile vastuse, mis on intuitiivne, ahvatlev ja vale. Arvutage ja te näete ise. Kui pall maksab 10 senti, siis on kogusumma 1.20 (10 senti palli eest ja 1.10 kurika eest), mitte 1.10. Õige vastus on viis senti. Võib üsna kindlalt eeldada, et intuitiivne vastus tuli pähe ka neile, kes andsid tegelikult õige vastuse – neil õnnestus kuidagi intuitsioonile vastu panna.

Töötasime koos Shane Frederickiga kahel süsteemil põhineva otsustusteooria kallal ning ta kasutas kurika ja palli ülesannet, et uurida keskset probleemi: kui tähelepanelikult kontrollib Süsteem 2 Süsteemi 1 ettepanekuid? Tema arutluskäik oli, et me teame kõigi kohta, kes ütlevad, et pall maksab 10 senti, üht olulist fakti: et see inimene ei kontrollinud aktiivselt, kas vastus on õige, ja et tema Süsteem 2 kiitis heaks intuitiivse vastuse, mille võinuks üsna väikese pingutusega ümber lükata. Pealekauba teame sedagi, et inimesed, kes annavad vaistliku vastuse, jätsid kahe silma vahele ilmse sotsiaalse vihje: nad oleksid võinud panna imeks, miks on lülitatud küsimustikku ülesanne, mille vastus on nii ilmselge. Kontrollimata jätmine on märkimisväärne, kuna kulutus kontrollile olnuks nii madal: paar sekundit vaimset tööd (ülesanne on mõõdukalt raske) koos pisut pingule tõmbunud lihaste ja laienenud pupillidega võinuks ära hoida piinliku vea. Inimesed, kes ütlevad vastuseks 10 senti, näivad olevat vähima pingutuse seaduse innukad poolehoidjad. Inimestel, kes seda vastust väldivad, paistab olevat aktiivsem mõtlemine.

Kurika ja palli ülesannet on lahendanud tuhanded üliõpilased ning tulemused on šokeerivad. Üle 50% Harvardi, Massachusettsi Tehnikainstituudi ja Princetoni üliõpilastest andis intuitiivse – vale – vastuse. Vähem mainekates ülikoolides jättis kontrollimata üle 80% vastanuist. Kurika ja palli ülesanne on meie esimene kokkupuude tähelepanekuga, mis kujuneb selle raamatu korduvaks teemaks: paljud inimesed on endas liiga kindlad ja kipuvad oma vaistu liigselt usaldama. Ilmselt on kognitiivne pingutus nende jaoks kas või veidi ebameeldiv ja nad väldivad seda nii palju kui võimalik.

Nüüd näitan teile loogilist arutlust – kaht eeldust ja järeldust. Püüdke võimalikult kiiresti otsustada, kas arutlus on loogiliselt kehtiv. Kas järeldus tuleneb eeldustest?

Kõik roosid on lilled.

Mõned lilled närtsivad kiiresti.

Seetõttu närtsivad mõned roosid kiiresti.

Enamik üliõpilasi peab seda süllogismi kehtivaks. Tegelikult on arutlus väär, sest on võimalik, et kiiresti närtsivate lillede seas roose ei ole. Samamoodi nagu kurika ja palli ülesandes, torkab ka siin usaldust äratav vastus kohe pähe. Selle kõrvaleheitmine nõuab kõva tööd – pealekäiv „See on õige, see on õige!” teeb loogika kontrollimise keeruliseks ning enamik inimesi ei vaevu ülesannet läbi mõtlema.

Sellest eksperimendist võib teha rahutukstegevaid järeldusi igapäevaelus esinevate arutluskäikude kohta. Eksperiment paneb arvama, et kui inimesed usuvad järelduse tõesust, siis usuvad nad väga tõenäoliselt ka argumente, mis paistavad seda toetavat, isegi kui need on ekslikud. Süsteemi 1 puhul tuleb järeldus esimesena ja argumendid alles pärast seda.

Nüüd vaadake järgmist küsimust ja vastake kiiresti, enne kui edasi loete:

Kui palju mõrvu toimub ühes aastas Michigani osariigis?

See küsimus, mille töötas samuti välja Shane Frederick, on jälle väljakutse Süsteemile 2. „Konks” seisneb selles, kas vastaja mäletab, et kõrge kuritegevusega Detroit asub samuti Michiganis. USA tudengid teavad seda ja nimetavad Detroiti õigesti Michigani suurimaks linnaks. Kuid ühe fakti teadmine ei ole veel kõik-või-mitte-midagi. Faktid, mida me teame, ei tule alati meelde siis, kui me neid vajame. Inimesed, kellel on meeles, et Detroit asub Michiganis, pakuvad mõrvade arvu osariigis suurema kui need, kellele see ei meenu, kuid enamik Fredericki vastajaid ei mõelnud osariiki puudutava küsimuse puhul linnale. Tegelikult on nii, et Michigani puudutavale küsimusele vastates pakuti keskmiselt väiksemat arvu kui samasuguses rühmas, kus küsmus puudutas mõrvade arvu Detroitis.

Suutmatuses mõelda Detroitile võib süüdistada nii Süsteemi 1 kui ka Süsteemi 2. See, kas osariigi mainimisel meenub ka linn, sõltub osaliselt mälu automaatsest funktsioonist. Selles osas on inimesed erinevad. Mõnel inimesel võivad Michigani osariigi kohta olla väga detailsed teadmised. Michigani elanikud teavad osariigi kohta tõenäoliselt palju rohkem fakte kui mujal elavad inimesed; geograafiafriigid teavad rohkem kui need, kes on spetsialiseerunud pesapallistatistikale; intelligentsematel inimestel on teistest tõenäolisemalt parem ülevaade enamiku asjade kohta. Intelligents pole üksnes võime arutleda; see on ka võime leida mälust vajalikku materjali ja rakendada vajadusel tähelepanu. Mälu funktsioon on Süsteemi 1 omadus. Kuid igaühel on võimalus võtta tempo maha, et otsida aktiivselt mälust kõiki võimalikke sobivaid fakte – samamoodi nagu neil oleks võimalik tempo maha võtta ja kontrollida kurika ja palli ülesande intuitiivset vastust. Teadliku kontrolli ja otsimise ulatus on Süsteemi 2 omadus ning erineb isikuti.

Kurika ja palli ülesandel, lillede süllogismil ja Michigani/Detroiti küsimusel on midagi ühist. Nendes minitestides läbikukkumine tundub vähemalt teatud määral tulenevat ebapiisavast motivatsioonist, ebapiisavast pingutamisest. Igaüks, kes suudab pääseda heasse ülikooli, oskaks kindlasti leida kahele esimesele küsimusele õige vastuse ning mõelda piisavalt kaua Michigani üle, et tuleks meede osariigi suurim linn ja selle probleemid kuritegevusega. Needsamad üliõpilased suudavad lahendada hoopis keerulisemaid probleeme, kui neil ei ole kiusatust nõustuda pealiskaudselt usutava vastusega, mis kiiresti pähe torkab. Kergus, millega nad jäävad piisavalt rahule, et mitte edasi mõelda, on üsna murettekitav. „Laisk” on nende noorte inimeste ja nende Süsteemi 2 enesekontrolli kohta karmilt öeldud, kuid see ei tundu olevat ebaõiglane. Neid, kes väldivad intellektuaalse loiduse pattu, võib nimetada „seostatuteks”. Nad on ärksamad, intellektuaalselt aktiivsemad, vähem valmis rahulduma näiliselt atraktiivsete vastustega, skeptilisemad oma intuitsiooni suhtes. Psühholoog Keith Stanovich nimetaks neid ratsionaalsemateks.