Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 8

Raamat jaguneb viieks osaks. Esimene osa tutvustab põhielemente kahesüsteemses lähenemisviisis otsustustele ja valikutele. See kirjeldab erinevust Süsteemi 1 automaatsete operatsioonide ja Süsteemi 2 kontrollitud operatsioonide vahel ning näitab, kuidas assotsiatiivne mälu, Süsteemi 1 tuum, konstrueerib pidevalt sidusat tõlgendust sellest, mis meie maailmas igal hetkel sünnib. Üritan anda ettekujutuse intuitiivse mõtlemise aluseks olevate automaatsete ja sageli teadvustamata protsesside keerukusest ja rikkalikkusest, samuti sellest, kuidas need automaatsed protsessid selgitavad otsustusheuristikuid. Eesmärgiks on tutvustada psüühikast [mind] mõtlemise ja rääkimise keelt.

Teine osa annab ülevaate otsustusheuristikute uurimisest ja uurib suurt mõistatust: miks on meil nii raske mõelda statistiliselt? Me mõtleme vaevata assotsiatiivselt, me mõtleme metafooriliselt, me mõtleme kausaalselt, kuid statistika eeldab mõtlemist paljudest asjadest ühekorraga ja see on miski, milleks Süsteem 1 ei ole konstrueeritud.

Statistilise mõtlemise raskusel on oma osa kolmanda osa peateemas, mis kirjeldab meie mõistuse [mind] kummalist piiratust; meie liigset usku sellesse, mida me teame, ning ilmset võimetust tunnistada oma teadmatuse ja meid ümbritseva maailma määramatuse täit ulatust. Me kaldume üle hindama seda, kui palju me maailmast aru saame ning alahindama juhuse rolli sündmustes. Liigsele kindlusele annab toitu tagantjärele tarkuse illusoorne valiidsus. Minu seisukohti sellel teemal on mõjutanud raamatu „The Black Swan” autor Nassim Taleb. Loodan veeautomaadi vestlustele, mis uurivad intelligentselt mineviku õppetunde, pannes vastu tagantjärele tarkuse ahvatlusele ja kindluse illusioonile.

Neljanda osa keskpunkt on majandusteadusega jätkuv arutelu otsustamise olemuse ja eelduse üle, et majandussubjektid on ratsionaalsed. Raamatu see osa esitab praeguse, kahe süsteemi mudelil põhineva arusaama väljavaateteooria, Amose ja minu 1979. aastal avaldatud valikumudeli peamistest mõistetest. Alapeatükid tegelevad sellega, kuidas inimeste valikud hälbivad ratsionaalsuse reeglitest. Käsitlen kahetsusväärset kalduvust tegelda probleemidega isoleeritult, raamistamise efekte, kus otsuseid kujundavad valikuprobleemide ebaolulised jooned. Need tähelepanekud, mis on lihtsalt seletatavad Süsteemi 1 omadustega, heidavad tõsise väljakutse ratsionaalsuse eeldusele, mida toetab standardmajandusteadus.

Viies osa kirjeldab hiljutisi uurimistöid, mis käsitlevad erinevust „kahe mina”, kogeva mina ja mäletava mina vahel, mille huvid ei ole ühesugused. Nii näiteks võime tekitada inimesele kaks valusat kogemust. Üks kogemustest on objektiivselt võttes raskem kui teine, kuna see on pikem. Kuid mälestuste automaatsel moodustumisel – Süsteemi 1 joon – on oma reeglid, mida me saame ära kasutada nii, et raskem episood jätaks meeldivama mälestuse. Kui inimesed hiljem valivad, kumba episoodi korrata, juhinduvad nad loomuldasa oma mäletavast minast ja põhjustavad endale (oma kogevale minale) tarbetut valu. Kahe mina erinevust kasutatakse heaolu mõõtmisel, kus me näeme taas, et see, mis teeb õnnelikuks kogeva mina, pole päris seesama, mis pakub rahuldust mäletavale minale. See, kuidas kaks mina ühes kehas suudavad õnnelikkusele pürgida, tekitab keerulisi küsimusi nii inimeste kui ka ühiskondade jaoks, kes peavad rahva heaolu oma tegevuse eesmärgiks.

Lõpupeatükk uurib vastupidises järjekorras kolme raamatus käsitletud erinevuse tähendust: kogeva ja mäletava mina vahel, subjektide kontseptsiooni vahel klassikalises majandusteaduses ja käitumuslikus majandusteaduses (mis on laenanud psühholoogialt) ning automaatse Süsteemi 1 ja pingutava Süsteemi 2 vahel. Naasen hariva klatši vooruste ja selle juurde, mida organisatsioonid saaksid teha oma otsuste ja otsustamisprotsesside kvaliteedi parandamiseks.

Raamatu lisas on kaks artiklit, mille me Amosega koos avaldasime. Esimene on ülevaade otsustustest ebakindlas olukorras, mida ma kirjeldasin varem. Teine, mis ilmus 1984. aastal, võtab kokku väljavaateteooria ja meie raamistamisefektide uuringud. Need artiklid on panus, millele viitas oma otsuses Nobeli komitee – ja teid ilmselt üllatab, kui lihtsad need on. Nende lugemine annab teile ettekujutuse sellest, kui palju me teadsime kaua aega tagasi ning ka sellest, kui palju me oleme viimastel kümnenditel õppinud.