Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 20

Veedan igal aastal paar kuud Berkeleys ja üks mu suuremaid rõõme seal on igapäevane nelja miili pikkune jalutuskäik üle küngaste viival tähistatud rajal, kust avaneb kaunis vaade San Francisco lahele. Tavaliselt jälgin oma tempot ja olen seda tehes saanud pingutuse kohta üsna palju teada. Olen leidnud kiiruse, üks miil umbes 17 minutiga [üks kilomeeter umbes 11 minutiga – toim.], mis tähendab minu jaoks meeldivas tempos jalutamist. Kindlasti tähendab see tempo minu jaoks teatud füüsilist pingutust ja põletan rohkem kaloreid kui tugitoolis istudes, kuid ma ei tunne mingit pinget, konflikti ega vajadust ennast tagant sundida. Selles tempos kõndides suudan ka mõelda ja töötada. Kahtlustan koguni, et jalutuskäigu kerge füüsiline ergutus võib mu vaimset erksust suurendada.

Ka Süsteemil 2 on oma loomulik tempo. Isegi kui teie aju millegi erilisega ei tegele, kulub juhumõtetele ja ümberringi toimuva jälgimisele pisut vaimset energiat, kuid selles puudub pinge. Kui te pole just olukorras, mis muudab teid ebatavaliselt valvsaks või ebakindlaks, ei nõua ümbruses või oma peas toimuva jälgimine erilist pingutust. Võite erilise pingutuseta langetada autot juhtides palju väikseid otsuseid, haarata ajalehte lugedes infot ja vahetada viisakusi oma abikaasa või kolleegiga. Täpselt nagu jalutuskäik.

Tavaliselt on üheaegne mõtlemine ja jalutamine lihtne ja tegelikult üsna meeldiv, kuid selgub, et äärmuslikus olukorras hakkavad need tegevused Süsteemi 2 piiratud ressursside pärast konkureerima. Sellele väitele võite saada kinnitust lihtsa katsega. Jalutades mõnusalt koos sõbraga, paluge tal arvutada peast 23 × 78, ning teha seda otsekohe. On peaaegu kindel, et ta jääb seisma. Minu kogemus ütleb, et ma suudan jalutades mõelda, kuid ei suuda tegelda vaimse tööga, mis lühimälu tõsiselt koormab. Kui ma pean konstrueerima keeruka arutluskäigu ja aeg tagant sunnib, eelistan püsida paigal ning seismise asemel istuda. Muidugi ei eelda igasugune aeglane mõtlemine seesugust intensiivset keskendumist ja pingutavat arvutamist – oma parimad mõtted olen mõelnud rahulikel jalutuskäikudel Amose seltsis.

Tavalise rahuliku tempo tõstmine muudab kõndimiskogemust täielikult, sest üleminek kiiremale käigule halvendab järsult mu võimet sidusalt mõelda. Tempot tõstes pöördub mu tähelepanu üha sagedamini kõndimisele ja teadlikule kiirema tempo hoidmisele. Vastavalt halveneb mu võime viia mõttekäik lõpule. Kiireimas tempos, mida suudan küngastel hoida, miil umbes 14 minutiga, ei üritagi ma millelegi muule mõelda. Lisaks füüsilisele pingutusele, mis kaasneb keha kiiresti mööda rada edasi toimetamisega, on vajalik ka enesekontrolli vaimne pingutus, et panna vastu soovile tempot aeglustada. Enesekontroll ja teadlik mõttetegevus kasutavad nähtavasti üht ja sedasama piiratud pingutusvõime ressurssi.

Enamiku jaoks meist nõuavad sidusa mõttekäigu säilitamine ja aeg-ajalt pingutava mõttetööga tegelemine enamjaolt samuti enesekontrolli. Kuigi ma ei ole süstemaatilist uuringut korraldanud, kahtlustan, et sage ümberlülitumine ülesannete vahel ning vaimse tegevuse tagantkiirustamine ei ole meeldiv ja et võimalusel inimesed väldivad seda. Nii saabki vähima pingutuse seadus seaduseks. Isegi ajasurve puudumisel nõuab sidusa mõttelõnga säilitamine distsipliini. Kui keegi jälgiks, kui sageli ma vaatan tunnipikkuse kirjatöö ajal oma e-posti või uurin külmutuskapi sisu, võiks ta põhjendatult järeldada põgenemissoovi ning otsustada, et kirjatöö jätkamine nõuab suuremat enesekontrolli kui mul hetkel käepärast on.

Õnneks ei ole kognitiivne töö sugugi alati vastumeelne ning vahel teevad inimesed pika aja jooksul suuri pingutusi, tarvitsemata rakendada selleks tahtejõudu. Psühholoog Mihaly Csikszentmihaly on teinud pingutuseta tähelepanu seisundi uurimisel ära rohkem kui keegi teine ja tema pakutud nimetus „voog”, on juurdunud kõnepruugis. Voogu kogevad inimesed kirjeldavad seda „pingutuseta keskendumise seisundina, mis on nii sügav, et nad kaotavad ajataju ning unustavad enda ja oma probleemid”. Nende kirjeldused rõõmust, mida see seisund valmistab, on nii imetlustäratavad, et Csikszentmihaly on nimetanud seda „optimaalseks kogemuseks”. Voogu võivad kutsuda esile paljud tegevused alates maalimisest ja lõpetades mootorrattal kihutamisega – ning mõne mu õnneliku tuttava jaoks on isegi raamatu kirjutamine sageli optimaalne kogemus. Voog eristab kaht pingutuse vormi: keskendumine ülesandele ja tahtlik tähelepanu kontroll. Mootorrattal kihutamine 240 kilomeetrit tunnis ja äge malelahing on kahtlemata väga pingutavad. Kuid voo seisundis ei nõua tähelepanu püsiv koondamine neile haaravatele tegevustele enesekontrolli, vabastades sellega ressursid, mida saab suunata ülesandele.