Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 23

Teadlased on kasutanud mõtlemise ja enesekontrolli vahelise seose uurimiseks erinevaid meetodeid. Mõned on esitanud korrelatsiooni puudutava küsimuse: kui inimesed reastada enesekontrolli ja kognitiivse osavuse põhjal, kas neil on kahes pingereas sama positsioon?

Ühes psühholoogia ajaloo kõige kuulsamas eksperimendis panid Walter Mischel ja tema üliõpilased nelja-aastased lapsed julma dilemma ette. Lastele anti valida väikese, kuid kasvõi kohe kättesaadava tasu (üks küpsis) ja suurema tasu (kaks küpsist) vahel, mille saamiseks tuli oodata viisteist minutit rasketes tingimustes. Lapsed pidid jääma üksinda ruumi ja istuma laua juures, millel oli kaks eset: küpsis ja kelluke, mida laps võis iga hetk helistada, et kutsuda kohale eksperimendi läbiviija ja oma küpsis kätte saada. Eksperimenti kirjeldati järgmiselt: „Toas ei olnud mänguasju, raamatuid, pilte ega teisi tähelepanu kõrvale juhtida võivaid esemeid. Eksperimendi läbiviija lahkus toast ega naasnud, enne kui oli möödunud viisteist minutit või kui laps oli helistanud kellukest, söönud auhinna ära, tõusnud või ilmutanud tõsise ebamugavuse märke.”

Lapsi jälgiti ühepoolse peegli kaudu ja film, mis näitab nende käitumist ootamise ajal, paneb publiku alati naerust möirgama. Umbes pooled lapsed saavad 15-minutise ootamise vägitükiga hakkama – peamiselt nii, et hoiavad oma tähelepanu ahvatlevalt tasult eemal. Kümme või viisteist aastat hiljem selgus suur lõhe nende vahel, kes olid kiusatusele vastu pannud ja nende vahel, kes seda ei suutnud. Vastupanijaid iseloomustas kõrgem enesekontroll kognitiivsete ülesannete puhul ja eriti võime oma tähelepanu tõhusalt suunata. Noorte täiskasvanutena oli nende puhul uimastitarbimine vähem tõenäoline. Ilmnes oluline vahe intellektuaalsetes oskustes: lapsed, kes olid ilmutanud nelja-aastaselt suuremat enesekontrolli, said intelligentsustestides oluliselt paremaid tulemusi.

Oregoni ülikooli teadlaste töörühm uuris sidet kognitiivse kontrolli ja intelligentsuse vahel mitmel viisil, kaasa arvatud katse suurendada intelligentsust, parandades kontrolli tähelepanu üle. Viie 40-minutise sessiooni ajal tutvustasid nad nelja- kuni kuueaastastele lastele erinevaid arvutimänge, mis olid spetsiaalselt välja töötatud tähelepanu ja kontrolli nõudvateks. Ühes ülesandes liigutasid lapsed jooniskassi juhiskangi abil üle muru ning pidid vältima porist piirkonda. Murulapid muutusid aegamööda väiksemaks ja porine ala suuremaks, nõudes üha suuremat täpsust. Katse läbiviijad avastasid, et tähelepanu treenimine ei suurenda üksnes täidesaatvat kontrolli; paranesid ka mitteverbaalsete intelligentsustestide tulemused ja see paranemine oli näha mitu kuud. Teine sama töörühma uurimus tuvastas tähelepanu kontrollimisega seotud konkreetsed geenid, näitas, et seda võimet mõjutavad ka kasvatusvõtted ning leidis selge seose laste võime vahel kontrollida oma tähelepanu ja oma emotsioone.

Shane Frederick koostas kognitiivse refleksiooni testi, mis koosneb kurika ja palli ülesandest ja veel kahest küsimusest, mis valiti, kuna ka need kutsuvad kohe esile intuitiivse vastuse, mis on ühtaegu vastupandamatu ja vale (küsimused on ära toodud 5. peatükis). Edasi uuris ta selles testis väga viletsa tulemuse saanud üliõpilaste iseloomujooni – nende inimeste Süsteemi 2 järelevalvefunktsioon on nõrk – ja avastas, et nad kalduvad andma küsimusele esimese pähe torganud vastuse ega soovi pingutada, et oma vaistu kontrollida. Inimesed, kes järgivad kriitikavabalt oma vaistu ülesandeid lahendades, kipuvad aktsepteerima ka teisi Süsteemi 1 ettepanekuid. Iseäranis on nad impulsiivsed, kannatamatud ja huvitatud kiirest tasust. Näiteks ütles 63% intuitiivsetest vastajatest, et nad eelistavad saada pigem sel kuul 3400 dollarit kui järgmisel kuul 3800 dollarit. Neist, kes lahendasid kõik kolm ülesannet õigesti, eelistas lühinägelikku kohe väiksema summa saamist vaid 37%. Vastates küsimusele, kui palju nad on valmis maksma, et saada tellitud raamat kiirsaadetisena, olid kognitiivse refleksiooni testis madalama tulemuse saajad valmis maksma kaks korda rohkem kui kõrgema tulemuse saajad. Fredericki uurimistulemused viitavad, et meie psühhodraama tegelastel on erinevad „isiksused”. Süsteem 1 on impulsiivne ja intuitiivne; Süsteem 2 on suuteline loogiliselt arutlema ning on ettevaatlik, kuid vähemalt osal inimestest on see ka laisk. Samasugused erinevused on äratuntavad ka inimeste vahel: mõned inimesed on rohkem oma Süsteemi 2 moodi, teised on lähedasemad oma Süsteemile 1. See lihtne test on osutunud üheks paremaks laisa mõtlemise ennustajaks.

Esimesena võtsid terminid Süsteem 1 ja Süsteem 2 kasutusele Keith Stanovich ja tema kauane kaastöötaja Richard West (nüüd eelistavad nad rääkida 1. ja 2. tüüpi protsessidest). Stanovich ja tema kolleegid on aastakümneid uurinud inimeste erinevusi seda tüüpi probleemides, millega tegeleb ka käesolev raamat. Nad on esitanud eri viisidel üht põhiküsimust: miks on mõned inimesed kallutatud hinnangute suhtes teistest vastuvõtlikumaks? Stanovich avaldas oma järeldused raamatus „Rationality and the Reflective Mind”, mis pakub selle peatüki teema kohta julge ja uudse lähenemisviisi. Ta teeb selget vahet Süsteemi 2 kahe osa vahel – vahetegemine on nii terav, et ta nimetab neid eraldiseisvateks „mõtlemisviisideks” [minds]. Üks neist (Stanovich nimetab seda algoritmiliseks) tegeleb aeglase mõtlemise ja keeruliste arvutustega. Mõned inimesed on neis vaimsete võimete ülesannetes paremad kui teised – need inimesed hiilgavad intelligentsustestides ning suudavad kiiresti ja tõhusalt ühelt ülesandelt teisele ümber lülituda. Kuid Stanovich väidab, et kõrge intelligentsitase ei muuda paljusid inimesi veel kallutatud otsuste suhtes immuunseks. Sellega on seotud ka teine võime, mida ta nimetab ratsionaalsuseks. Stanovichi ratsionaalse inimese mõiste sarnaneb sellega, mida mina nimetasin varem „seostatuteks”. Tema väite tuum on, et ratsionaalsust tuleks inte lligentsist eristada. Tema väitel on pealiskaudne või „laisk” mõtlemine reflektiivse mõistuse puudulikkus, ratsionaalsuse äpardumine. See on huvitav ja mõtlemapanev. Selle toetuseks on Stanovich koos kolleegidega avastanud, et kurika ja palli küsimus ning analoogilised ülesanded näitavad paremini meie vastuvõtlikkust kognitiivsetele vigadele kui tavapärased intelligentsuse mõõdikud, näiteks IQ-testid. Aeg näitab, kas vahetegemine intelligentsuse ja ratsionaalsuse vahel võib viia uute avastusteni.