Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 21

Tänaseks on üldtunnustatud tees, et nii enesekontroll kui ka kognitiivne pingutus on vaimse töö vormid. Mitu psühholoogia-alast uurimust on näidanud, et inimesed, kes on üheaegselt vastamisi nõudliku kognitiivse ülesande ja kiusatusega, annavad viimasele kergemini järele. Kujutlege, et teil palutakse pidada minutiks-paariks meeles seitsmekohaline arv. Teile öeldakse, et selle meeldejätmine on teie esmane prioriteet. Samal ajal kui teie tähelepanu on keskendunud numbritele, pakutakse teile valida kahe magustoidu – patuse šokolaadikoogi ja voorusliku puuviljasalati vahel. Tõendid viitavad, et ajal, kui teie mõtted on numbrite juures, valite tõenäolisemalt šokolaadikoogi. Kui Süsteem 2 on hõivatud, on maiasmokast Süsteemil 1 teie käitumisele suurem mõju.

Kognitiivselt hõivatud inimesed langetavad ka tõenäolisemalt isekaid otsuseid, kasutavad seksistlikku keelt ja teevad suhtlusolukordades pealiskaudseid järeldusi. Arvude meeldejätmine ja kordamine lõdvendab Süsteemi 2 kontrolli käitumise üle, kuid muidugi pole meie kognitiivne koormatus nõrgenenud enesekontrolli ainus põhjus. Paaril klaasikesel on samasugune mõju, nagu ka magamata ööl. Hommikuinimeste enesekontroll muutub viletsamaks õhtuti, õhtuinimeste kohta kehtib vastupidine. Liiga suur mure sellepärast, kui hästi ülesanne täidetakse, häirib vahel selle sooritamist, sest koormab lühimälu tarbetute ärevate mõtetega. Järeldus on selge: enesekontroll nõuab tähelepanu ja pingutust. Teine võimalus seda sõnastada on, et mõtete ja käitumise kontrollimine on üks Süsteemi 2 ülesandeid.

Rida psühholoog Roy Baumeisteri ja tema kolleegide üllatavaid eksperimente on selgelt näidanud, et kõik tahtliku pingutuse variandid – kognitiivne, emotsionaalne ja füüsiline – toetuvad vähemalt osaliselt ühele ja samale vaimse energia varule. Nende eksperimendid koosnesid pigem järjestikustest, mitte samaaegsetest ülesannetest.

Baumeisteri grupp on jõudnud korduvalt järeldusele, et tahtepingutus või enesekontroll on väsitav: kui peate sundima end midagi tegema, pole te järgmise väljakutsega silmitsi seistes enam nii valmis või suuteline enesekontrolli rakendama. See nähtus on saanud nimeks ego kurnatus. Tüüpilises demonstratsoonis soorita-vad katseisikud, kellel on kästud emotsionaalselt laetud filmi vaadates oma tundeid maha suruda, hiljem halvasti füüsilise vastupidavuse testi, mis mõõdab, kui kaua nad suudavad kasvavast ebamugavustundest hoolimata hoida dünamomeetrit tugevas haardes. Eksperimendi esimese etapi emotsionaalne pingutus vähendab võimet taluda pidevat lihase kokkutõmbumisest põhjustatud valu ning seetõttu annab kurnatud egoga inimene kergemini järele soovile lõpetada. Teises eksperimendis kurnati inimesi esmalt ülesandega, milles nad sõid kasulikku toitu nagu redis ja seller, pannes samal ajal vastu kiusatusele maiustada šokolaadi ja rammusate küpsistega. Hiljem annavad needsamad inimesed raskes kognitiivses ülesandes tavapärasest kergemini alla.

Nimekiri olukordadest ja ülesannetest, mille kohta nüüd on teada, et need kurnavad enesekontrolli, on pikk ja kirev. Kõik need on seotud konflikti ja vajadusega loomupärast kalduvust maha suruda. Nende seas on:

hoidumine mõtlemast valgetele karudele;

emotsionaalse reaktsiooni mahasurumine erutavat filmi vaadates;

vastuoluliste valikute tegemine;

püüe teistele muljet avaldada;

malbe reageerimine partneri halvale käitumisele;

suhtlemine teisest rassist inimesega (eelarvamuste küüsis inimese jaoks).

Nimekiri ego kurnatuse indikaatoritest on samuti ülimalt mitmekesine:

dieedist kõrvalekaldumine;

raha raiskamine impulsiivsetele ostudele;

agressiivne reaktsioon provokatsioonile;

lühem vastupidavus dünamomeetri ülesandes;

kehvad tulemused kognitiivsetes ülesannetes ja loogiliste otsuste langetamisel.

Tõendid on veenvad: tegevused, mis seavad Süsteemile 2 kõrgeid nõudmisi, vajavad enesekontrolli ning enesekontrolli rakendamine on kurnav ja ebameeldiv. Erinevalt kognitiivsest koormusest on ego kurnatus vähemalt osaliselt motivatsiooni kaotus. Rakendanud enesekontrolli ühes ülesandes, ei taha te pingutada teises, kuigi saate sellega hakkama, kui seda on tõesti vaja. Mitmes eksperimendis olid inimesed suutelised ego kurnatuse mõjule vastu panema, kui neid selleks tugevasti motiveeriti. See-eest pole rohkem pingutamine võimalik, kui peate hoidma lühiajaliselt meeles kuuekohalist numbrit, sooritades samal ajal teist ülesannet. Ego kurnatus pole samasugune vaimne seisund kui kognitiivne hõivatus.

Kõige üllatavam Baumeisteri rühma avastus näitab tema sõnul, et vaimse energia mõiste on enamat kui pelgalt metafoor. Närvisüsteem tarbib rohkem glükoosi kui enamik teisi kehaosi ja pingutav vaimne tegevus tundub olevat eriti glükoosikulukas. Kui te tegelete aktiivselt keerulise kognitiivse arutluse või enesekontrolli nõudva ülesandega, langeb veresuhkru tase. Tulemus on analoogiline jooksjaga, kes sprindi ajal kulutab lihastesse varutud glükoosi. Selle idee julge järeldus on, et ego kurnamise mõju võiks kompenseerida glükoosi manustades ning Baumeister ja tema kolleegid on seda hüpoteesi mitme katsega kinnitanud.

Ühes nende uuringus vaatasid vabatahtlikud lühikest tummfilmi naisest, keda küsitleti, ja neil paluti tõlgendada tema kehakeelt. Ülesande sooritamise ajal liikusid aeglaselt üle ekraani sõnaread. Osalejatele oli eraldi rõhutatud, et nad ei pööraks sõnadele tähelepanu ning kui nad avastavad, et nende tähelepanu kaldub kõrvale, pidid nad keskenduma uuesti naise käitumisele. Oli teada, et säärane enesekontrolli rakendamine põhjustab ego kurnatust. Kõik vabatahtlikud jõid enne teise ülesande juurde asumist limonaadi. Poolte osaliste limonaad oli magustatud glükoosiga ja pooltel suhkruasendajaga. Seejärel said kõik osalejad ülesande, milles neil tuli ületada õige vastuse leidmiseks intuitiivne reaktsioon. Intuitiivsed vead on ego kurnatusel reeglina hoopis sagedasemad ja suhkruta limonaadi joojatel ilmneski oodatud kurnatusefekt. Glükoosijoojatel seda aga ei esinenud. Suhkru taseme taastumine ajus hoidis ära ülesande täitmise halvenemise. Kulub veel aega ja täiendavaid uuringuid, et selgitada välja, kas glükoosipuudust põhjustavad ülesanded tekitavad ühtlasi hetkelist erutust, mis peegeldub pupillide laienemises ja südamelöökide kiirenemises.

Rahutukstegevat näidet ego kurnatuse mõjust otsustustele kirjeldati hiljuti väljaandes Proceedings of the National Academy of Sciences. Uuringus osales seda ise teadmata kaheksa Iisraeli kohtunikku, kes vaatavad päevade kaupa läbi taotlusi tingimisi vabastamiseks. Juhtumid esitatakse neile juhuslikus järjekorras ja kohtunikud kulutavad nendega tutvumiseks väga vähe aega, keskmiselt kuus minutit. (Standardotsus on keeldumine; vaid 35% taotlustest saab positiivse vastuse. Iga otsuse langetamisele kuluv täpne aeg registreeritakse, samuti aeg, mis kulub kohtuniku kolmeks söögipausiks hommikul, lõuna ajal ja pärastlõunal.) Uuringu autorid võrdlesid positiivse vastuse saanud taotluste osakaalu ajaga, mis oli möödunud viimasest söögipausist. Proportsioon suureneb vahetult pärast iga söögikorda, kui rahuldatakse 65% taotlustest. Umbes kahe tunni jooksul enne järgmist söögipausi langeb positiivsete otsuste osakaal pidevalt, jõudes vahetult enne söögiaega peaaegu nulli. Nagu võite arvata, on see võrdlemisi rahutukstegev tulemus ja autorid uurisid hoolikalt paljusid teisi võimalikke seletusi. Ka parim võimalik seletus neile tulemustele tähendab halbu uudiseid: väsinud ja näljased kohtunikud kalduvad taanduma lihtsamale standardotsusele, mis tähendab vabastamistaotlusest keeldumist. Oma osa on arvatavasti nii väsimusel kui ka näljal.