Читать книгу Kiire ja aeglane mõtlemine - Daniel Kahneman - Страница 6

See raamat esitab minu praeguse arusaama otsustustest ja otsustamisest, mida on kujundanud viimaste kümnendite teadusavastused. Kuid kesksed ideed lähevad tagasi ühe õnneliku päevani 1969. aastal, kui kutsusin oma seminarile Jeruusalemma Heebrea ülikooli psühholoogiaosakonnas esinema ühe kolleegi. Amos Tverskyt peeti otsustusuuringute valdkonnas – tegelikult kõiges, millega ta tegeles – tõusvaks täheks ja ma teadsin, et meil saab olema huvitav. Paljud, kes Amost tundsid, pidasid teda kõige intelligentsemaks inimeseks, keda olid eales kohanud. Ta oli särav, sõnaosav ja karismaatiline. Teda oli õnnistatud ka täiusliku mäluga naljade suhtes ning erakordse võimega neid mingi mõtte edasi andmiseks ära kasutada. Amosega koos olles polnud eales ainsatki igavat hetke. Tema oli tollal kolmkümmend kaks, mina kolmkümmend viis.

Amos rääkis tudengitele Michigani ülikooli uurimisprogrammist, mis otsis vastust järgmisele küsimusele: kui hea on inimeste statistikavaist? Me teadsime juba, et inimestel on hea grammatikavaist: nelja-aastane laps kasutab rääkides raskusteta grammatikareegleid, kuigi tal pole nende olemasolust aimugi. Kas inimestel on samasugune vaistlik tunne ka statistika peamiste põhimõtete suhtes? Amose sõnul oli vastus teatud piirangutega „jah”. Meil oli seminaris elav arutelu ning lõpuks jõudsime järeldusele, et parem vastus oleks teatud piirangutega „ei”.

Nautisime Amosega seda mõttevahetust ja jõudsime järeldusele, et intuitiivne statistika on huvitav teema ning et oleks tore seda koos uurida. Tol reedel sõime lõunat Café Rimonis, Jeruusalemma boheemlaste ja teadlaste lemmikkohas, ning kavandasime uuringut komplitseeritud probleemidega tegelevate teadlaste statistilise intuitsiooni kohta. Olime jõudnud seminaris järeldusele, et meie enda vaist on puudulik. Hoolimata aastatepikkusest statistika õpetamisest ja kasutamisest polnud meil välja arenenud intuitsiooni väikestes valimites täheldatud statistiliste tulemuste usaldusväärsuse kohta. Meie subjektiivsed otsustused olid kallutatud: olime liiga kergesti valmis uskuma ebapiisavatel tõenditel põhinevaid uurimistulemusi ning kaldusime omaenda uuringutes tuginema liiga väiksele valimile. Meie uuringu eesmärk oli välja selgitada, kas sama häda kimbutab ka teisi uurijaid.

Valmistasime ette uuringu, mis sisaldas realistlikke stsenaariume teadustöö käigus esinevate statistiliste küsimuste kohta. Amos kogus vastused rühmalt Matemaatilise Psühholoogia Ühingu kohtumisel osalenud ekspertidelt, kelle seas oli ka kaks statistikaõpikute autorit. Nagu ootasimegi, avastasime, et meie ekspertidest kolleegid liialdavad nagu me isegi märkimisväärselt tõenäosust, et mingi eksperimendi originaaltulemusi saab isegi väikese valimi puhul edukalt korrata. Nende soovitused fiktiivsele doktorandile vajaliku vaatluste arvu kohta olid samuti väga viletsad. Isegi statistikutel ei ole head statistikavaistu.

Nende tulemuste kohta artiklit kirjutades avastasime Amosega, et meile meeldib koos töötada. Amos oli alati väga vaimukas ja temaga koos muutusin ka mina vaimukaks, nii et tegime tundide kaupa tõsist tööd pidevalt lõbutsedes. Koostöö meeldiva külje tõttu olime erakordselt kannatlikud; palju lihtsam on püüelda täiuslikkuse poole, kui sul ei ole kunagi igav. Võib-olla kõige olulisem oli see, et me hoidsime oma kriitikanooli vaos. Olime mõlemad Amosega kriitilised ja vaidlushimulised, tema isegi rohkem kuid mina, kuid meie koostööaastate jooksul ei lükanud kumbki meist kordagi järsult tagasi midagi, mida teine ütles. Üks mu suuremaid rõõme meie koostöös oligi see, et Amos nägi sageli minu ebamääraste ideede tuuma selgemini kui ma ise. Amos oli loogilisem mõtleja, kes orienteerus teooriale ja keda iseloomustas vankumatu suunataju. Minu mõtlemine oli intuitiivsem ja juurdunud tajupsühholoogias, millest laenasime palju ideid. Olime piisavalt sarnased, et teineteist kergesti mõista, ja piisavalt erinevad, et teineteist üllatada. Meil kujunes välja rutiin, mille käigus veetsime suure osa oma tööpäevadest koos, sageli pikkadel jalutuskäikudel. Järgmise neljateistkümne aasta jooksul oli koostöö meie elu keskpunkt ning töö, mida nende aastate jooksul koos tegime, oli meie mõlema parim. Meil kujunes kiiresti välja tava, mille juurde jäime paljudeks aastateks. Meie uurimismeetod oli vestlus, mille käigus leiutasime küsimusi ja uurisime ühiselt oma intuitiivseid vastuseid. Iga küsimus oli väike eksperiment ja ühe päeva jooksul korraldasime palju selliseid eksperimente. Me ei otsinud tõsiselt õiget vastust statistilistele küsimustele, mida endale esitasime. Meie eesmärk oli leida ja analüüsida intuitiivset vastust, esimest, mis pähe tuli, sellist, milleks meil oli kiusatus isegi siis, kui teadsime, et see on vale. Me uskusime – juhtumisi õigesti –, et kõiki meie kahe ühiseid intuitsioone jagavad veel paljud inimesed ning et oleks lihtne demonstreerida nende mõju otsustustele.

Kunagi avastasime oma suureks rõõmuks, et meil on ühesugused totrad ideed mitme meile mõlemale tuttava põngerja tulevase elukutse kohta. Me panime paika vaidlushimulise kolmeaastase advokaadi, nohikust professori, empaatilise ja leebelt pealetükkiva psühhoterapeudi. Muidugi olid need ennustused absurdsed, kuid meie jaoks sellegipoolest paeluvad. Oli ka selge, et meie intuitsioone juhib iga lapse sarnasus mõne elukutse kultuurilise stereotüübiga. See lõbustav mõttemäng aitas meil välja arendada tollal meie peas kuju võtvat teooriat sarnasuse rollist prognoosides. Katsetasime ja täpsustasime seda teooriat kümnetes eksperimentides nagu järgmine näide.

Järgmist küsimust vaadates eeldage palun, et Steve valiti esindavast valimist juhuslikult:

Naaber kirjeldas teda järgmiselt: „Steve on väga uje ja endassetõmbunud, alati abivalmis, kuid huvitub vähe teistest inimestest või tegelikust maailmast enda ümber. Ta on tasane ja hoolikas hing, kes vajab korrastatust ja struktuuri ning tunneb kirge detailide vastu.” Kas Steve on pigem raamatukoguhoidja või talunik?

Steve’i sarnasus stereotüüpse raamatukoguhoidjaga torkab kõigile otsekohe silma, kuid samavõrra olulisi statistilisi kaalutlusi eiratakse peaaegu alati. Kas teile tuli pähe, et Ühendriikides on iga meessoost raamatukoguhoidja kohta üle kolmekümne meesoost talupidaja? Kuna talunikke on nii palju rohkem, siis on peaaegu kindel, et „tasaseid ja hoolikaid inimesi” võib leida rohkem traktoriroolist kui raamatukogu infoleti tagant. Kuid selgus, et meie eksperimentides osalejad eirasid olulist statistilist teavet ja toetusid üksnes sarnasusele. Esitasime hüpoteesi, et nad kasutasid sarnasust lihtsustava heuristikuna (enamvähem rusikareeglina) raske otsustuse tegemisel. Heuristikule toetumine põhjustas nendes otsustustes ennustatavaid nihkeid (süstemaatilisi vigu).

Ühel teisel korral arutasime Amosega lahutuste määra oma ülikooli professorite seas. Panime tähele, et see küsimus pani meid mälust otsima lahutatud professoreid, keda me tundsime või kellest olime kuulnud, ja et me otsustasime kategooria suuruse üle selle põhjal, kui kergesti need näited meile meenusid. Ühes uurimuses palusime osalejatel vastata lihtsale küsimusele sõnade kohta tüüpilises ingliskeelses tekstis:

Mõelge K- tähele.

Kas K esineb tõenäolisemalt sõna esimese VÕI kolmanda tähena?

Nagu iga Scrabble’i mängija teab, on palju lihtsam leida teatud tähega algavaid sõnu kui sõnu, kus seesama täht on kolmas. See kehtib tähestiku iga tähe kohta. Seetõttu ootasime, et vastajad suurendavad esimeses positsioonis esinevate tähtede sagedust – isegi selliste tähtede puhul (nagu K, L, N, R, V), mis tegelikult esinevad inglise keeles sagedamini kolmandas positsioonis. Ka siin põhjustab heuristikule toetumine otsustes prognoositava nihke. Näiteks hakkasin hiljuti kahtlema oma ammuses muljes, et abielurikkumine on levinum pigem poliitikute kui arstide või juristide seas. Olin leidnud sellele „faktile” isegi seletusi, sealhulgas võimu afrodisiaakumina toimiv mõju ja kodust eemal elamise kiusatused. Viimaks mõistsin, et poliitikute üleastumistest kirjutatakse hoopis suurema tõenäosusega kui juristide ja arstide patustamistest. Minu intuitiivne mulje võis täielikult tuleneda ajakirjanike teemavalikust ning mu enese toetumisest kättesaadavuse heuristikule.

Veetsime Amosega aastaid, uurides ja dokumenteerides intuitiivse mõtlemise nihkeid erinevates ülesannetes – sündmustele tõenäosuse omistamisel, tulevikusündmuste ennustamisel, hüpoteeside hindamisel ja esinemissageduse pakkumisel. Koostöö viiendal aastal esitasime oma peamised tulemused ajakirjas Science, väljaandes, mida loevad paljude valdkondade teadlased. Artikkel, mis on selle raamatu lõpus täies ulatuses ära toodud, kandis pealkirja „Otsustamine ebakindlas olukorras: heuristikud ja nihked”. See kirjeldas intuitiivse mõtlemise lihtsustavaid otseteid ja selgitas umbes kahtkümmet otsustusnihet heuristikute ilmingutena ning samuti näidates heuristikute rolli otsustustes.

Teadusloolased on sageli märkinud, et samal ajal elavad teadlased kipuvad tuginema sarnastele eeldustele. Sotsiaalteadlased pole siin erandiks; nad toetuvad arusaamale inimloomusest, mis on aluseks enamikule aruteludele inimkäitumise kohta, ja mida seatakse harva kahtluse alla. 1970. aastatel võtsid sotsiaalteadlased üldiselt omaks kaks arusaama inimloomuse kohta. Esiteks, inimesed on üldiselt ratsionaalsed ja nende mõtlemine on tavaliselt usaldatav. Teiseks, emotsioonid nagu hirm, kiindumus ja vihkamine selgitavad enamikku juhtumitest, kus inimesed ratsionaalsusest kõrvale kalduvad. Meie artikkel heitis mõlemale eeldusele väljakutse neid otseselt käsitlemata. Me dokumenteerisime süstemaatilisi vigu normaalsete inimeste mõtlemises ja näitasime, et nende vigade põhjuseks on tunnetuse masinavärk, mitte emotsioonist põhjustatud rike mõtlemises.

Meie artikkel pälvis hoopis suuremat tähelepanu, kui olime oodanud ja see on jäänud üheks sotsiaalteaduse enim viidatud tööks (2010. aastal viitas sellele üle 300 teadusartikli). Ka teiste teadusharude esindajad leidsid sellest kasulikku; heuristikute ja nihete ideed on kasutatud tulemuslikult paljudes valdkondades nagu meditsiiniline diagnostika, kohtuotsused, luureandmete analüüs, filosoofia, rahandus, statistika ja sõjaline strateegia.

Näiteks sotsiaalpoliitika uurijad on märganud, et kättesaadavuse heuristik aitab seletada, miks mõned teemad on avalikkuse jaoks äärmiselt olulised, teistele aga ei pöörata tähelepanu. Inimesed kalduvad hindama teemade suhtelist tähtsust kerguse põhjal, millega neid mälust leitakse – ja selle määrab suures osas ära meediakajastuse ulatus. Sageli mainitavad teemad täidavad meie mõtlemise, teised aga kaovad kiiresti. See, mida meedia kajastamiseks valib, vastab omakorda nende arusaamale sellest, mis avalikkust parasjagu paelub. Pole juhuslik, et autoritaarsed režiimid sõltumatut ajakirjandust tugevalt survestavad. Kuna üldsuse huvi äratavad kõige kergemini dramaatilised sündmused ja kuulsused, siis on meediapalavik sagedane. Näiteks mitu nädalat pärast Michael Jacksoni surma oli praktiliselt võimatu leida telekanalit, mis oleks rääkinud mõnest teisest teemast. Seevastu leiavad vähest kajastust olulised, kuid ebahuvitavad teemad, milles puudub dramaatika – näiteks haridusstandardite langus või meditsiini-investeeringute kuhjumine viimastesse eluaastatesse. (Seda kirjutades panen tähele, et minu „vähekajastatud” näidete valikut juhtis kättesaadavus. Teemasid, mille ma näideteks valisin, mainitakse sageli; samavõrra olulised teemad, mis on vähem kättesaadavad, ei tulnud mulle lihtsalt pähe.)

Tollal me seda täielikult ei mõistnud, kuid peapõhjus, miks „heuristikud ja nihked” väljaspool psühholoogiat suurt huvi äratasid, oli üks meie töö juhuslik joon: peaaegu alati lisasime artiklitele endale ja katseosalistele esitatud küsimuste täieliku teksti. Need küsimused olid lugeja jaoks demonstratsioonid, mis võimaldasid tal ära tunda, kuidas kognitiivsed nihked tema enda mõtlemist vääravad. Loodan, et teil oli samasugune kogemus, kui lugesite küsimust raamatukoguhoidja Steve’i kohta, mille eesmärk oli aidata teil mõista sarnasuse jõudu tõenäosuse vihjena ning näha, kui lihtne on eirata olulisi statistilisi fakte.

Demonstratsioonide kasutamine andis erinevate valdkondade teadlastele – eeskätt filosoofidele ja majandusteadlastele – ebatavalise võimaluse märgata võimalikke vigu omaenda mõtlemises. Nähes iseennast äpardumas, seadsid nad suurema tõenäosusega kahtluse alla tollal valdavaks olnud dogmaatilise eelduse, et inimese mõtlemine on ratsionaalne ja loogiline. Meetodi valik oli otsustava tähtsusega: kui me oleksime tutvustanud vaid konventsionaalsete eksperimentide tulemusi, siis poleks artikkel olnud nii tähelepanuväärne ja meeldejääv. Veelgi enam, skeptilised lugejad oleksid end tulemustest distantseerinud, omistades otsustusvead psühholoogiauuringute tüüpiliste osalejate – tudengite – tuttavlikule saamatusele. Muidugi ei valinud me standardeksperimentide asemel demonstratsioone sellepärast, et oleksime tahtnud filosoofe ja majandusteadlasi mõjutada. Eelistasime demonstratsioone, sest need olid lõbusad ning meil oli oma meetodivalikul nagu ka paljus muus õnne. Selle raamatu korduv teema on see, et õnn etendab igas eduloos suurt rolli; peaaegu alati on võimalik leida loos väikest muutust, mis oleks muutnud märkimisväärse saavutuse keskpäraseks tulemuseks. Meie lugu ei olnud erand.

Reaktsioon meie tööle ei olnud ühtlaselt positiivne. Iseäranis kritiseeriti meie keskendumist vigadele, väites, et see tekitab ebaõiglaselt negatiivse suhtumise mõtlemisse [mind]. Nagu normaalses teaduses ikka, täpsustasid mõned uurijad meie ideid, teised pakkusid võimalikke alternatiive. Kuid üldjoontes on idee, et inimese mõtlemises on kalduvus süstemaatilistele vigadele, nüüd üldiselt aktsepteeritud. Meie otsustuste-alastel töödel oli sotsiaalteadusele kaugelt suurem mõju, kui me nende kallal töötades oleksime osanud oodata.

Kohe pärast seda, kui olime lõpetanud oma ülevaate otsustustest, võtsime tähelepanu alla otsustamise ebakindlates tingimustes. Meie eesmärk oli töötada välja psühholoogiline teooria selle kohta, kuidas inimesed teevad otsuseid lihtsates õnnemängudes. Näiteks: kas nõustuksite viskama kulli ja kirja tingimusel, et võidate 130 dollarit, kui tuleb kull ja kaotate 100, kui tuleb kiri? Sääraseid elementaarvalikuid oli pikka aega kasutatud otsustamist puudutavate üldiste küsimuste uurimisel nagu suhteline kaal, mida inimesed omistavad kindlale või ebakindlale tulemusele. Meie meetod ei muutunud: kulutasime palju päevi, koostades valikuprobleeme ja uurides, kas meie intuitiivsed eelistused vastavad valiku loogikale. Ka siin täheldasime omaenda otsustes süstemaatilisi kallakuid, intuitiivseid eelistusi, mis rikkusid järjekindlalt ratsionaalse valiku reegleid. Viis aastat pärast Science’i artiklit avaldasime „Väljavaateteooria: analüüs otsustamisest riski tingimustes”, valikuteooria, mis on mõnes mõttes olnud mõjukamgi kui meie otsustusuurimus ja millest on saanud üks käitumusliku majandusteaduse nurgakive.

Kuni geograafiline eraldatus tegi selle liiga keeruliseks, nautisime Amosega õnne omada ühist mõistust, mis oli meie kummagi omast etem, ning suhet, tänu millele meie töö sai nii lõbusaks kui ka tulemuslikuks. Meie koostöö otsustuste ja otsustamise alal oli põhjus, miks mulle anti 2002. aastal Nobeli preemia, mida oleksin Amosega jaganud, kui ta poleks 1996. aastal viiekümne üheksa aastasena surnud.