Читать книгу Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada? - Doreen Virtue - Страница 14

Loomulikult läheb igal inimesel kõht tühjaks. Aga normaalse söögiisu ja pühadeaegsete söömisorgiate kõrval on olemas veel lakkamatu, tüütu ja kogu olemust vallutav vastupandamatu söögiisu. Veelgi enam, selline söögiisu hävitab juba eos heade kavatsustega koostatud toitumis- või dieediplaanid.

Mina defineerin painavat söögiisu järgmiselt: see on obsessiivne isu kindla toidu järele. Selline isu erineb tavalisest näljatundest, mida saab leevendada parajasti külm­kapis leiduvaga. Obsessiivne isu erineb ka näiteks pähklite või popkorni ülesöömisest, mida ikka juhtub, kui need näksid juhtuvad käeulatuses olema. Painav söögiisu tähendab kindlaid mõtteid ja iha mingi kindlat tüüpi toidu järele, näiteks šokolaad, kartulikrõpsud, Mehhiko toit jne. Mõnikord tuleb ette ka „tervislikku” isu puu- ja köögiviljade või seemnete järele, kuid enamasti on tegu sooviga süüa mõnd rasvast ja rafineeritud toitu.

Kui mõõdukate söömisharjumustega normaalne ja terve söögiisu on inimese jaoks meeldiv, siis obsessiivne isu on väga tüütu. Selline isu ei võimalda vabalt valida, kas süüa või mitte. Isu valitseb inimese üle, aga mitte kellelegi ei meeldi ülemvõimu all olla.

Olen veendunud, et iga lihava keha, katkestatud dieedi ja toitumisest põhjustatud haiguse taga seisab süüdlasena kõike­valdav ja painav söögiisu. Kui suudame isu taltsutada, siis kaovad ka ebatervislikud söömisharjumused. Lõppude lõpuks ei ole ülekaalulisus tingitud ju ebapiisavatest teadmistest toitumise kohta, vaid ülemäärasest söögiisust. Kui me poleks kogu aeg näljased, siis me ju ei sööks liiga palju, eks?

Meie kultuuris oli aeg, mil võisime süüdistada ühiskonda ebatervete söömisharjumuste tekkimises, kuid tänapäeval on praktiliselt kõik kuulnud soovitusi, et süüa tuleb tasakaalustatult väherasvast toitu ja regulaarselt sportida. Praktiliselt iga koolilaps teab toitumise põhimõtetest, ja igaüks, kellel on juurdepääs meediale – ajakirjad, ajalehed, raadio, televisioon –, on kuulnud toitumisspetsialistide trummipõrinat: rohkem puu- ja köögivilju, vähem küllastunud rasvhappeid. See teave ümbritseb meid igast küljest!

Kaks uurimust on näidanud inimeste teadmisi toitumise kohta. 1958. aastal küsisid teadlased Inglismaal 300 naiselt, kas nad teavad oma söögi toitainete sisaldust. Paarkümmend aastat hiljem küsitlesid teadlased uuesti umbes sarnast 300-naiselist rühma. Vaata, millised muutused võivad toimuda 20 aastaga!^[2.]