Читать книгу Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada? - Doreen Virtue - Страница 9

Kõht on emotsioonide keskus. Seal tunneme hirmu, ärevust, viha ja armastust. Arvatavasti oled kogenud vähemalt ühte neist tunnetest:

 Tundsid, kuidas sul ärevusest kõhus keeras.

 Olid nii armunud, et söögiisu kadus.

 Mõistsid midagi tänu intuitsioonile ehk kõhu­tundele.

 Tundsid, kuidas sul hirmust või ärevusest kõhus pistab.

 Olid nii närvis, et süda läks pahaks või kõht hakkas valutama.

 Olid näljane, sest tundsid üksindust, igavust või stressi.

 Muretsesid iivelduseni.

 Sa ei suutnud ebameeldivat olukorda „alla neelata” ega „seedida”.

 Keegi üritas sulle valesid „sisse sööta”.

 Olid tähelepanu- või armunäljas.

 Sul oli kellestki „kõrini”.

Meid juhib ja suunab sisehääl ehk kõhutunne. Kõht on ühendus universumi tarkuse ja inimliku kogemuse vahel. See sisehääl hõlmab miljonite aastate pikkust, juba meie koopa­elanikest eellastelt päritud tarkust. See hääl ütleb, kas inimene käitub ausalt, millist karjäärisuunda valib, millist maja ostab, kellega abiellub jne.

Kui kõhutunnet kuulda võtta, siis saame vastutasuks meelerahu. Kui kõhutunne näib olevat hirmul („Ma kardan oma unistustekarjääri poole püüelda, sest kardan läbikukkumist!”), siis vohmime sisehääle summutamiseks kõikvõimalikke aineid, näiteks toitu ja alkoholi.

Kogesin seda nähtust esimest korda 22-aastasena. Olin äsja emaks saanud ning minu abielu oli vaene nii emotsionaalses kui rahalises mõttes. Nägime mehega vaeva, et maksta üüri ja toita poegi. Stress ja hirm tekitasid pidevaid tülisid; ning postiljon tõi iga päev uusi maksmata arvete viiviseteateid.

Minu mees oli hirmu inimlikuks kehastuseks. Üks tema peamistest muredest oli see, et võin ta mõne teise mehe pärast maha jätta. Selle hirmuga võitlemiseks toitis ta mind pidevalt negatiivsete mõtetega. Ta ütles mulle, et olen paks, inetu, rumal ja väärtusetu, nii et ükski teine mees ei taha mind – eriti pärast kahe lapse sünnitamist. Mees rääkis sellist juttu seni, kuni hakkasin lõpuks seda ka ise uskuma. Tema valed hüpnotiseerisid ja veensid mind, et ma polnudki enamat väärt.

Ometi oli kuskil mu sees nägemus elust, mida oleksin pidanud elama. Slaidiprogrammina jooksid mu teadvuseekraanil pildid saledast ja vaba hingega minust. Neis ärkveloleku unenägudes kujutlesin end psühhoterapeudi ja raamatute autorina, kes elab mõne veekogu ääres asuvas majas, on terve, heas vormis ja trimmis kehaga. Nüüd tean, et see oli Jumala hääl, mis minuga läbi kõhutunde rääkis.

Alati kui lubasin endal seda unenägu teadvustada, tundsin hingematvat hirmu! Jagasin unenäolisi unistusi oma mehega ja muutusin tema naerualuseks. Kuidas võisin mina – harimatu, perekondlike kohustustega koormatud koduperenaine, kel pole ei raha ega kübetki enesekindlust – üldse unistada taolise kõrgelennulise eesmärgi saavutamisest? Minu sisemine nägemus oli hirmutav, sest ma ei uskunud, et väärin head. Kõik teised inimesed on küll midagi väärt, kuid mitte mina. Sel moel vallandas kõhutunne minus hirmu.

Kõige parem viis sedalaadi hirmu peletamiseks on usaldada instinkte ja minna nende näidatud suunas. Mina aga valisin kõigepealt viljatu alternatiivi – vaigistasin oma kõhutunnet liigsöömisega. Toppisin kõhu toitu täis, läksin paksemaks ning kasutasin ülekaalulisust justkui täiendava sisendusena, et ma pole oma eesmärkide vääriline.

Aja jooksul olin läbikukkumistest ja eluvalust niivõrd maadligi surutud, et pidin tunnistama: „Ma ei tea, mida teha!” Kui lasin lõpuks asjadel hakata omasoodu kulgema ja ulatasin ohjad Jumala kätte, hakkasin oma kõhtutunnet usaldama. Kuulasin sisemist juhatusteallikat ja lubasin endal sellesse uskuda. Uskusin, et Jumal ei olnud mulle missiooni andes jätnud mind ilma vajalikust ja piisavast andest, loovusest ja julgusest.

See oli minu elu parim otsus. Olen mõistnud, et iga kord, mil elu võtab vale suuna, on põhjus selles, et ma pole kuulanud oma sisehäält. Siis kaob meelerahu ja tulemuseks on meeletu isu. Sellele järgneb ülesöömine ja nõiaring ongi tekkinud.

Kui hakkasin kuulama oma sisehäält, näidati mulle unistuste teostamiseks suund kätte. Käisin loengutel ülikoolis, kirjutasin käsikirju ja püsisin unistuste selgel kursil. Kõhutunne juhatas mind läbi tagasilöökide ja raskuste. Kõva töö ja palvetega sai minust see inimene, keda olin nii palju kordi vaimusilmas ette kujutanud – psühhoterapeut ja menuraamatute autor, keda intervjueeritakse sageli üleriigilistes telekanalites.

Kõik mu vajadused on rahuldatud, sest tean nüüd, et väärin head. Ka sina väärid head. Me kõik väärime head.

Kõhutunnet järgides ei ole võimalik eksida. Me täidame oma Jumalikku eesmärki, mis lõppkokkuvõttes aitab teisi inimesi, eriti meie pereliikmeid. Kui meel on rahunenud ja rahul, siis pole põhjust üleliia süüa. Kõhutunde kuulamine saadab sinu elus korda imesid!