Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 10

ADIAFOORAD (krk adiaforos, ükskõikne, ei hea ega kuri) tähendavad algselt asju, hiljem ka teatud hoiakuid ja teguviise, mida peetakse eetiliselt ja religioosselt neutraalseiks. Stoikute eetikast pärinev mõiste kandus kristlikku käsitlusse vanakiriklike apologeetide vahendusel: küsimuse tuum seisnes selles, kas mingi asja tarvitamine või mingi harrastus ohustab inimese õndsakssaamist või mitte. Kuid ei varakiriklikus ega ka keskaja teoloogias ei põhjustanud see küsimus põhimõttelisi vaidlusi. Küll aga puhkes evangeelses teoloogias kahel korral äge vaidlus adiafoorade ümber, see on tuntud „adiaforistlike tülidena”: esimene vaidlus puhkes seoses Leipzigi interimiga 1548, mil Melanchthoni pooldajad (filipistid) tegid mõningaid mööndusi katoliikliku traditsiooni asjus, mille vastu astusid välja tõsiluterlased (gnesioluterlased), vaidlus lõppes viimaste võiduga. Konkordiavormeli artikkel X lõpetab vaidlused määratlusega, et usutunnistuse asjus ei tohi ka vaenamiste puhul vastastele järele anda.

Teine sellesisuline tüli oli enam eetilist laadi, seoses teatrihoone ehitamisega Hamburgis 1681: pietistlikud kalvinistid pidasid ilmalikke lõbustusi uuekssündinud kristlasile keelatuiks, kuna ortodokssed luterlased seevastu toonitasid ristiinimese vabadust ka ilmalikes asjus. Immanuel Kanti eetilise rigorismi mõjul, mille järgi kõlbelises elus ei saa ükski asi ega toiming olla eetiliselt täiesti neutraalne, lakkas adiafoorade probleemi käsitlemine evangeelses eetikas peaaegu täielikult. Hilisemas teoloogilises eetikas on see probleem aga taas esile kerkinud (Helmut Thielicke, Niels Hansen Søe jt). Kristlikus elupraktikas on küsimus alati olnud enamal või vähemal määral aktuaalne, puudutades kristlase suhtumist paljudesse kaasaja eluavaldusisse, tavadesse ja harjumustesse (vaba aja veetmine, tants, suitsetamine, alkoholitarvitamine jne). Søe seostab adiafoorade küsimuse kristliku elulaadi probleemidega, märkides, et see ei tohiks jätta eemalseisjale sallimatu kitsarinnalisuse muljet, mis põhjustaks kristliku usu võltsi skandaloni ohu, tekitaks väära arusaamise kristlikust usust ning selle kõlbelisist nõudeist, mille suhtes kristlane vastutust kannab.