Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 18

ANTIKRISTUS – see nimetus esineb UT-s Jh kirjades (1Jh 2:18,22; 4:3; 2Jh 7) kui „kristusevastane”. Kõik, kes salgavad, et Jeesus on Kristus, on mainitud kristusevastasega seoses, mistõttu neid nimetatakse vahel ka „kuradi lasteks” (1Jh 3:10). UT tunneb antikristust ka teistsuguste nimetuste all: Mk 13:14 kõneldakse „hävituse koletisest”; tihti esineb see kuju ka mitmuses kui „valekristused” ja „valeprohvetid” (Mk 13:22), Pauluse juures ka „ülekohtu inimene, hukatuse poeg” (2Ts 2:3), juudi apokalüptikas Beliar (2Kr 6:15). Antikristust iseloomustab alati, et ta on paadunud jumalavastane, kelle võim pärineb kuradilt, kes kõike püha pilkab ja rüvetab, enesele jumalikku austust nõuab ja keda tegelikult kõik – välja arvatud äravalitud usklikud – kummardavad ja kelle Kristus oma tagasitulemisel viimaks lõplikult hävitab. Tal on lõpueelses maailmas suur, koguni järjest kasvav meelevald ja võim, ta teeb ennekuulmatuid imetähti. Jh kirjade järgi tegutseb ta kirikliku eksiõpetajana, kuna Ilm käsitluses tegutseb ta Rooma riigi keisrikultuses ja kristlaste tagakiusamistes. Müütilise, preeksistentse olevusena kujutatakse teda siin rahvaste eksitajana, kes peab teotuskõnesid Jumala vastu ja keda kummardavad need, kes tema märki kannavad. Kindlasti on neil kujutlusil seosed juutliku apokalüptikaga.

Vanakiriklikus teoloogias hakati kõiki neid üksikjooni ühendama tervikuliseks pildiks, esmajoones Hippolytose teoses „De antichristo” (u 200). Koos kristlaste vaenamise lakkamisega jääb antikristuse küsimus tagaplaanile, püsides üksnes piibellike viidete raames. Antikristuse kujutluse elustab aga taas Florise Joachim, kelle ajalootõlgenduse taustal on võimalik antikristust samastada ajalooliste antustega, esmajoones paavstlusega, kuid ka mõningate ilmalike valitsejatega.

Paavstluse samastamine antikristusega esineb ka Martin Lutheril, kusjuures ta ei käsitle ühegi paavsti isikut antikristusena; paavstivõim kirikus, mille türanniseeriv autoriteet tahab olla vägevam Jumala sõna autoriteedist, pärineb vahetult antikristuselt ja avaldub jumalatus õpetuses, teotavas kultuses ja ülekohtuses julmuses. Kogu kirikulugu seletub viimselt „õigete tunnistajate” lakkamatu võitlusena antikristuse vastu. Pietistid nägid antikristuse tegevust igas surnud ning tardunud kirikluses, kuna ratsionalistid antikristuse probleemi peaaegu täielikult tagaplaanile suruvad. Ometi ei saa piibellikult orienteeruvas dogmaatilises mõtlemises sellest probleemist mööduda, kuigi tuleb olla ettevaatlik antikristuse samastamisega ajalooliste liikumiste, süsteemide ja isikutega. UT järgi on antikristus pidevalt ajaloos tegev, kusjuures tema mõju, mis avaldub vaenulikkuses Kristuse ja tema kiriku vastu, osutub seda suuremaks, mida lähemale ajalugu Kristuse tagasitulemisele kulgeb. Sellisena on antikristus üheks Kristuse tagasitulemise eeltunnuseks. Alles tagasitulev Kristus paljastab ta lõplikult ja teeb lõpu tema võimutsemisele. (Vt ka ESHATOLOOGIA, KRISTUSE TAGASITULEK.)