Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 19

ANTINOMISM on teoloogiline mõttesuund, mis astub välja kas käsu (nomos) vastu üldse või üksnes selle rõhutamise vastu evangeeliumi kõrval kristlikus kuulutuses ja õpetuses. Kuna Martin Luther pidas üheks keskseimaks probleemiks käsu ja evangeeliumi õige vahekorra mõistmist, siis kerkis sellega seoses juba tema eluajal päevakorrale küsimus: kuivõrd kehtivad käsu nõuded kristlase kohta või kas üldse kehtivad? Juba reformatsiooniajal puhkesid ses suhtes ägedad vaidlused, mis evangeelse teoloogia ajaloos on tuntud „antinomistlike tülidena”. Esimesel korral algatab tüli Johannes Agricola, astudes vastu Philipp Melanchthoni nõudele, et evangeeliumi kuulutusele peab eelnema meeleparanduse kuulutus, mis aga ei saa käsust lahus toimuda. Agricola seevastu toonitas, et meeleparandusele ei vii inimest käsu ja kohtu ähvardus, vaid Jumala armastusele vaatamine Kristuse ristil, kusjuures käsk ei ole ei evangeeliumi teerajaja ega selle teenergi. Kümme aastat hiljem (1537) asub Agricola ründama Lutherit ennast, süüdistades viimast käsu ülehindamises. Taas väitis Agricola, et käsk ei saa olla evangeeliumi teerajaja, vaid evangeeliumis kõrvaldatud puuduliku õndsustee algus; et meeleparandusele viib mitte käsu ähvardus, vaid Jumala armastuse mõju Kristuses ja et Jumala viha ilmub mitte käsunõudes, vaid evangeeliumi manitsusis. Ka selles vaidluses pidi Agricola jääma kaotajaks pooleks.

Viimane faas antinomistlikes vaidlusis toimus 1556, mil seoses Eisenachi sinodiga rida reformatsiooniteolooge asus käsu suhtes mitte otseselt eitavale, kuid siiski käsu tähendust piiravale seisukohale: uuekssündinud kristlasele pole vaja käsunõuet elujuhisena (seda oli toonitanud Luther), vaid usus elades on ta evangeelses vabaduses käsu ületanud. Vaidlus lõppes ka seekord antinomistide kaotusega ja evangeelne seisukoht fikseeriti lõplikult Konkordiavormelis art VI, mille järgi Püha Vaim ise kasutab käsku kristlaste õpetamiseks, nii et ka „õigesti usklikud õpivad Jumalat teenima mitte omaenda mõtete, vaid tema kirjutatud käsu ja sõna järgi, mis on teatud reegliks ning juhiseks seatud, õndsa elu tarvis Jumala igavese ja muutumatu tahte kohaselt.” Üldiselt on luterlik teoloogia alati asunud enam nomistlikule, st käsku positiivselt tõlgendavale seisukohale, kuigi ei saa salata, et mõnesuguseid kriitilisi vaatekohti on praeguseni olemas. (Vt ka KÄSK, KÄSK JA EVANGEELIUM.)