Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 20

ANTINOOMIA tähendab kahe kehtiva seaduspärasuse omavahelist sisulist vastuolu, mida pole võimalik ratsionaalselt, st loogilise mõtlemisega lahendada. Mõiste esines juba antiikses filosoofias. Uuemas teoloogias on püütud selles mõistes väljenduvat pinget kahe vastanduva reaalsuse vahel tõlgendada „paradoksi” mõiste varal (Søren Kierkegaard), samuti on kasutatud „polaarsuse” mõistet (Karl Heim, Paul Tillich).

Tüüpiliseks näiteks selle kohta on tuntud klassikalis-teoloogiline vormel simul peccator et iustus (ühtaegu patune ning õige), mis esineb ka vastupidisel kujul (lad simul iustus et peccator, ühtaegu õige ja patune). See pärineb Martin Lutheri forensilisest (st kohtuotsusena vabaksmõistvast) õigeksmõistu käsitlusest, mille järgi viimane tähendab pattude andekssaamist (armulise kohtuniku tõttu), kuid mitte inimese patutuks saamist. (Vt ka ANTROPOLOOGIA, DIALEKTILINE TEOLOOGIA, PATT, ÕIGEKSMÕIST.)