Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 21

ANTITRINITARISM tähendab (hereetilist) mõttesuunda kristlikus teoloogias, mis ei tunnusta klassikalist kiriklikku kolmainsuseõpetust, nagu seda väljendab vanas kirikus kujunenud dogma. Antitrinitaristlikud mõtted aktiviseeruvad eriti humanismi ja ratsionalismi taustal; juba XVI saj esines antitrinitaristlike mõtetega Michael Servet, Poolas moodustas vastava usulahu Fausto Socini (sotsiniaanid) ja XVIII saj moodustasid Põhja-Ameerikasse väljarändajad mitmeid usulahke, mis on tuntud unitaaride nime all, sest see toonitab ühtainust jumalikku isikut, hülgab kolmainsusõpetuse ega tunnista Kristuse jumalikkust. Liikumine pärineb a 1600 paiku Siebenbürgenist, praegu tegutseb unitaristlikke sekte Saksamaal ja Ameerikas. Ajapikku kaotas aga kolmainsuseprobleem nende juures oma keskse tähenduse ja hiljem viljelevad unitaarid liberaalset, „dogmavaba” kristlust.

Laialdasemalt hakkas antitrinitarism levima Madalmaadel Jacobus Arminiuse (1560–1609) algatusel, tema rajatud kogudused sattusid peatselt sotsianismi ja ratsionalismi mõju alla. Ka evangeelses dogmaatikas on ilmnenud antitrinitaristlikke tendentse: ratsionalistliku suuna esindajad loobuvad klassikalise kolmainsuseõpetuse käsitlemisest, spekulatiivse teoloogia harrastajad püüavad seda õpetust ümber tõlgendada metefüüsikaliste ja filosoofiliste terminitega. XIX saj liberaalne teoloogia on sisuliselt nii või teistsugusel määral antitrinitaristlik, nagu võib täheldada juba puudujääkidest kristoloogia valdkonnas (Jeesus kui „religioosne geenius” jne). Uuemas Sõna teoloogias püütakse taastada klassikalist kolmainsuseõpetust. (Vt ka JUMAL, KOLMAINSUS.)