Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 23

ANTROPOMORFISM ehk inimesetaolisus on tihedalt seotud inimliku jumalakujutlusega kõikides religioonides, kaasa arvatud piibellik käsitlus Jumalast. VT kõneleb eriti vanemais pärimusis Jumalast vägagi „inimlikult”: Jumal „vilistab” (Js 7:13), „jalutab õhtuvilus” (Gn 3:8), on „armukade” (Dt 5:9), „tunneb kahetsust” (Gn 6:6), käitub ning toimib igati inimlikult. Vanatestamentliku religiooni hilisemail perioodidel ilmselt piiratakse taolist käsitlust, kuigi see piibellikus kujutlusmaailmas enam vaimlikustatuna edasi püsib, kusjuures toonitatakse Jumala ja inimese absoluutset kvalitatiivset erinevust, seda väljendatakse mõistete püha ja patune, igavene ja ajalik jne varal. Sellega tõmmatakse ühtlasi selge piirjoon piibellike ja mittepiibellike antropomorfismide vahele. Sisuliselt tingivad piibellike antropomorfismide olemasolu ja kasutamist kaks asjaolu: ühelt poolt tulenevad need Jumala isikulisuse kujutlusest, keda siis mõistetakse analoogselt inimisikuga, inimliku käitumise ja hoiakutega, osaliselt näib seda õigustavat inimese enese loodupärase jumalanäosuse mõte; teiselt poolt tingib neid antropomorfisme arusaamine ilmutusest kui niisugusest: ennast ilmutades kasutab Jumal alati inimlikke vorme ja vahendeid, kuna vastasel korral jääks ilmutus mõistetamatuks. Ja viimaks märgitagu, et just niisuguste vahendite ja vormide varal astub Jumal ise inimesele lähedale, puudutab ning kutsub teda. Teatud mõttes on antropomorfismid ühtlasi kaitseks piibellikule usule olemusvõõra apersonaalse müstika vastu. (Vt ka JUMAL, INKARNATSIOON.)