Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 40

DIALEKTILINE TEOLOOGIA on pärast Esimest maailmasõda kujunenud uueks mõtte- ja menetlussuunaks evangeelses teoloogias, mille algatajaiks olid Karl Barth (1886–1968), Emil Brunner (1889–1966), Friedrich Gogarten (1884–1967) ja Rudolf Bultmann (1884–1966). Uus mõttesuund, mille ajendid pärinesid osalt reformatsioonipärandist ja osalt Søren Kierkegaardilt, ei taha kujutada endast mingit ühtse programmiga teoloogilist koolkonda, kuna juba algusest peale esineb siin teatud ühiste põhivaadete kõrval ka rida lahkuminekuid üksikküsimusis.

Kogenud liberaalse teoloogia vaimset ummikut ja kultuuroptimismi varisemist, rõhutati ühiselt Jumala sealpoolsust ja tema ilmutuse suveräänsust kõige inimliku kogemuse ja mõtlemise, religiooni, filosoofia ja kultuuri suhtes: inimene seisab Jumala ees alati ainult tühjade kätega! Inimese poolt ei vii ühtki teed Jumala juurde, Jumala ja inimese vahel on ületamatu kuristik, lõputu kvalitatiivne erinevus. Seda saab ületada üksnes Jumal ise oma ilmutuses, mis tähendab ühtlasi Jumala sõnas, mistõttu uus suund sai peatselt hästi iseloomustava nimetuse kui „Sõna teoloogia”. Jumala sõna kui ilmutuse kandja ning tunnistaja sisuliseks keskmeks on aga Jeesus Kristus kui lihakssaanud Sõna ise, mistõttu dialektiline teoloogia on algusest peale orienteerunud rangelt kristoloogiliselt (eriti Barth). Ilmutus ise on aga antud kolmel viisil: kui ilmutussündmus ajaloos, kui sellest tunnistav Sõna Pühakirjas ja kui kuulutatav Sõna kiriku kuulutuses.

See asjaolu annab dialektilisele teoloogiale mitmesuguseid aspekte: ilmutusteoloogia kõrval võiks seda iseloomustada ka ehtsa, otse reformatoorselt järjekindla „kirja teoloogiana” (kuigi mitte ortodokslikus mõttes), kuid samal ajal seoses tegeliku kuulutusega tingimata ka kirikliku teoloogiana. Teoloogia ei saagi eksisteerida mingi vaba, ainult akadeemilise teadusena, ta on oma põhiolemuselt kiriku funktsioon. Kõigis mainitud kolmes ilmutuse aspektis või faasis tegutseb ennast ilmutav Jumal ise Loojana, Lepitajana Jeesuses Kristuses ja Püha Vaimuna elavas, kuulutatavas Sõnas. Seda Jumala toimlemist saab inimene tunnetada üksnes usu kaudu, kusjuures usk ise pole mingi inimesepoolne psüühiline või vaimne võime, vaid Jumala kingitus inimesele Püha Vaimu läbi. Alles usus paljastub viimaks inimese tõeline olek Jumala ees: esiteks avaldub see Jumala eitava otsusena, kõige tema kohtu alla kuuluva inimliku kriisina, milles saavad avalikuks inimese patt ja kaduvus. Ent alati seostub Jumala eitav otsus tema jaatava hinnanguga Jeesuses Kristuses ja seda toonitatakse niivõrd põhjapanevana, et viimaks näib kogu kristliku sõnumi sisu koonduvat inimest päästvasse ning säästvasse Jumala armu triumfi.

Mõlemat sisuliselt vastanduvat ilmutussisu tuleb alati mõista koos nendevahelise dialektilise pingega, millest pärineb selle teoloogilise mõttesuuna algne nimetuski: siin puutume viimaks kokku vastanditega, mille vastuolu ületamine on inimesele võimatu. Taolisteks vastanditeks on Jumal ja inimene, Looja ja loodu, õige ja patune (kui nimetada vaid olulisemaid). Dialektiline menetlus teoloogias on oluline seetõttu, et see takistab Jumala sõna süstematiseerimist vastavalt inimlikele eesmärkidele, ehk teisisõnu: see takistab tegemast piibellikest ja dogmaatilisist lauseist järeldusi motiividele, mis pole kooskõlas piibelliku mõtlemise põhisuunaga. Positiivselt aitab dialektiline menetlus kaasa sellele, et teoloogilises mõtlemises oleks pilk alati suunatad perifeeriast keskmele ja osalt tervikule – samuti sellele, et ilmutussõna ei mõistetaks monoloogiliselt Jumala abstraktse eneseilmutusena, vaid ikkagi dialoogiliselt inimese poole pöörduvana, mistõttu „aus dialogism purustab paljud senise teoloogilise mõtlemise traditsioonilised skeemid” (Wilhelm Felix Ferdinand Dantine).

Kõige järjekindlamalt on niisugusest joonest kinni pidanud Karl Barth, nagu see kajastub tema mahukas „Kiriklikus dogmaatikas” (13 kd, 1932–1967, korduvalt uustrükkides), kelle kogu käsitlus keskendub Jumalale, on teotsentristlik (krk theos, Jumal, lad centrum, keskpunkt ehk kese), ühtlasi ka orienteeritud kristotsentriliselt ja toonitades ainsa kristliku tunnetuse aluse ning lähisena üksnes Jumala sõna. Tuginedes piibellikele arusaamadele ja reformatsioonipärandile, suhtub Barth ning kogu dialektiline teoloogia radikaalse kriitikaga mis tahes viisil antropotsentriliselt orienteeruvasse teoloogiasse, kus aluseks võetakse inimesest lähtuv elu-, maailma- ja religioonitõlgendus. Viimase puhul lähtutakse kas mingist üldinimlikust „religioossest tundest” (Friedrich Schleiermacher) või ka inimeses peituvast „religioossest soodumusest” (liberaalne teoloogia). Samasugune lähtepunkt esineb ka nn kogemusteoloogias, kus teoloogiline mõtlemine rajatakse kristlikule usukogemusele (Johann Christian Konrad von Hofmann, Erlangeni koolkond).

Barthile endale on aga kriitikute poolt ette heidetud kristomonismi (krk monos, ainus), sest lähtealuseks ja orientiiriks on tal kõigi õpetuste käsitlemisel kristoloogia, mistõttu dogmaatika üldkäsitlus paistab selles mõttes kujunevat ühekülgseks. Et kristoloogia on kristlikule dogmaatikale keskse tähendusega, ei saa eitada, kuid kahelda võib, kas näiteks õpetused loomisest, inimesest ja patust on ammendavalt käsitletavad ainult kristoloogiast lähtudes.

Barthi esialgsed mõttekaaslased läksid peagi teist teed: peamiseks lahkumineku põhjuseks kujunes inimese osa rõhutamine teoloogias. Nii ei lülita Brunner inimest jäägitult välja, vaid püüab leida temas vähemalt teatud relatiivseid eeldusi evangeeliumi sõnumi vastuvõtuks: säärase puutepunktina toonitab ta loodupärase jumalanäosuse (imago Dei) relatiivset säilimist langusjärgses inimeses vaatamata tema totaalsele riknemusele. Sellest järeldab Brunner ühtlasi nn loomuliku teoloogia võimalikkust vastupidi Barthile, kes seda rangelt eitab.

Samadel kaalutlustel suundub ka Gogarten iseseisvamale teele oma teoloogias, asetades teoloogilises mõtlemises rõhu rohkem inimesele. UT eksegeedina lõi dialektilisest teoloogiast lahku ka Rudolf Bultmann, kelle vastuolu endiste mõttekaaslastega veelgi süvenes hiljem kujundatud nn demütologiseerimisprogrammi tõttu. Ent kõigele sellele vaatamata on dialektiline teoloogia väga viljastavalt mõjutanud evangeelset teoloogiat kahe maailmasõja vahelisel perioodil ning pärast Teist maailmasõda, leides teatud positiivset vastukaja ka katoliiklikus teoloogias (Hans Urs von Balthasar, Hans Küng). (Vt ka KRISTLUS, LIBERAALNE TEOLOOGIA, DOGMAATIKA.)