Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 26

ARIANISM on kristoloogiline õpetus vanas kirikus IV saj, mis lähtus Origenese nn logose kristoloogiast, silmapaistvamaks eestvõitlejaks oli Aleksandria presbüter Arius. Selle õpetuse järgi pole Logos-Kristus tõeline Jumal ega oma viimasega olemusühtsust, vaid on loodu, kuigi esmane ning ülim, pigem kõlbeline eeskuju, küll Jumala taoline, aga mitte Jumal. See kristoloogiline mõttesuund oli levinud peamiselt idakirikus, kus võitlus selle ümber põimus kiriku põhiliste motiividega. Kiriklik ortodokslus, mille nimekaimaks juhiks sai Aleksandria diakon Athanasius, saavutas Nikaia kirikukogul 325 küll võidu arianismi üle, kuid lõplikult tauniti arianismi alles Konstantinoopoli kirikukogul 381. Varjatumal või avalikumal kujul kerkis arianism aga taas esile XIX saj liberaalses teoloogias, olles kiriklikult sanktsioneeritud kristoloogiaga võrreldes liberaalse teoloogia ratsionalistlikele tendentsidele vastuvõetavam (Isaak August Dorner, Albrecht Ritschl, Adolf von Harnack jt). (Vt ka KRISTOLOOGIA.)