Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 27

ARMASTUS kui mõiste kuulub kristliku põhisõnavara hulka, kuid on harilikus keelepruugis koormatud tohutu mitmepalgelisusega: ühelt poolt väljendab sõna „armastus” jumalikku armu ja halastust, teiselt poolt aga hõlmab terve rea inimlikke hoiakuid, ulatudes müstilisest sukeldumisest jumalatunnetuse meelelise ihalemiseni. Seetõttu on arusaadav, miks seda mõistet eetilise põhimõistena tihti sobimatuks on peetud. Immanuel Kant on koguni väitnud, et armastus on midagi „patoloogilist”, ja pidanud seda täiesti moraaliväliseks mõisteks.

1. Piibellik alus

Piibelliku armastusemõiste kogu sisulist eripära võime tabada üksnes antiikse mõttemaailma taustal, kus sellele mõistele enam-vähem kindla tähenduse on andnud Platon. Temale on armastus põhiliselt eros, milles ta näeb elu ja mõtlemise ning tunnetuse tugevaimat ajendit. Platonistlik eros tähendab rahuldamatut tunnetusjanu tõe, headuse ning ilu järele, inimene osutab armastust teiste inimeste või asjade vastu ainult niivõrd, kuivõrd neis peegelduvad igavesed ideed. Erose ülimaks astmeks on ekstaatiline joobumus või ka müstiline sukeldumine, mille taustal aga heliseb juba kaasa seksuaalse erose elemente.

Eros tähendas antiikaja filosoofias inimlikku tungi headuse ja ilu täiuslikkuse poole, kiindumust mainitud ideaalidesse, kuid samuti ka inimestevahelist kiindumust ja armastust; mõiste ei esine uustestamentlikus keelepruugis.

Seda silmas pidades on LXX tõlkijad vastava hbr väljendi edastamiseks kasutanud sõna agape, mis hiljem ka uustestamentlikus keelepruugis domineerima jääb ja tegelikult osutub spetsiifiliseks piibellikuks väljendiks armastuse kohta. VT käsitluses langeb peamine rõhk Jumala armastusele oma äravalitud rahva vastu: äravalimise tõsiasi ise on üks armastuse konkretiseeringuid. Selle armastuse suurus ja sügavus avaldub truuduses: Iisrael võib hüljata oma Jumala, kuid Jumal ei hülga oma rahvast. Tihti kasutatakse selle näitlikustamiseks pilti abielust. Nagu abielus just armastus abielupooli lõplikult ühendab, nii on ka Jumala armastus see, mis köidab Iisraeli tema külge, vaatamata sellele, et viimane partnerina truudust murrab. Jumala armastus on igavene ning muutumatu. Jumala armastus taotleb inimesepoolset vastuarmastust, mis konkretiseerub tema käskude pidamises; teisisõnu: inimese jumalaarmastus on kuulekuse summa, nii on see klassikalise väljenduse leidnud Dt 6:4. Sellele lisandub viimaks ka armastus ligimese vastu (Lv 19:18; Dt 10:18j), kuigi sellel VT-s pole säärast avarust nagu hiljem UT-s.

UT sõnumis on armastusel keskne tähendus: armastuses on kokku võetud kogu Jumala tahe maailma ja inimese suhtes, mistõttu agape kannab siin kogu kristlikku eksistentsi, hõlmates ühelt poolt Jumala hoiakut inimese suhtes ja teiselt poolt inimese suhtumist Jumalasse ning kaasinimestesse, viimast isegi juhul, kui kaasinimene on lausa vaenlane. Nii on armastusel siin täiesti universaalne avarus. Evangeelne sõnum ongi seetõttu tõeline rõõmusõnum, et ta tunnistab Jumala armastust ja selle ilmsikssaamist Jeesuses Kristuses. Kui Paulus iseloomustab kristlikku eksistentsi „Kristuses olemise” või „armus olemisena”, siis on need identsed „armastuses olemisega”. Jumala armastuse toime ilmneb usklikes uueksloomisena, mis kristlase elus on juba alanud, kuigi alles ootab täielikuks saamist. 1Kr 13 annab kujuka fenomenoloogilise kirjelduse armastusest kui agape’st, talle on omistatud jumalikud kvaliteedid: armastus on siin koguni midagi enamat kui usk. Armastus muudab inimese vahekorra Jumala ja samuti kaasinimesega, kandes sellisena ühtlasi koguduse osadust. Johannese käsitluses on armastus veelgi ilmekamalt esile toodud: Jumal ise on armastus (1Jh 4:8) ja armastus on tõelise jumalatunnetuse eeldus (1Jh 4:7jj). Armastus ei ole passiivselt läbi elatav emotsioon, vaid aktiivne, tegev hoiak, reaalsus, mis peab nähtavale tulema inimeste suhetes, uutes Jumalale meelepärastes vahekordades ja osaduslikus elus. Ometi pole armastus seejuures programm maailma ümberkujundamiseks.

2. Ajaloolist

Juba pärastapostellikul ajal kandub evangeeliumi armastuse mõistmisse osalt juutluse käsumeelseid, osalt stoikluse moraliseerivaid elemente, mistõttu armastusekäsku kaldutakse tõlgendama moraalse eeskirjana. Augustinus kujundas teatud mõttes sünteesi uustestamentlik agape ja antiikse-hellenistliku erose elementidest. Tema mõiste caritas ei ole päris adekvaatne vaste algkeelsele sõnale agape (nagu seda pole ka eestikeelne „armastus”), kuid sellele vaatamata on armastus tema käsitluses keskseim eetiline mõiste ja kõlbla toimimise põhimotiiv.

Selline arusaamine armastusest püsis kogu keskaja. Alles Martin Luther leiab taas tee uustestamentliku armastusemõiste juurde selle algses ehtsuses ja tingimusteta radikaalsuses. Jumala armastus on ainus alus meie õigeksmõistule ja sellest johtuv ligimese armastus on endastmõistetavalt teostuv, spontaanne usu vili. Kuid hilisemas arengus kalduti uuesti ühekülgsusele. Protestantlikus ortodoksluses langes rõhk enam armastusekäsule, mis paratamatult suubub moralismi, hiljem ratsionalismis ebamäärasesse humanismi. Pietism toob mõningase paranduse, ent peagi kaldutakse siingi teise äärmusse, hakates toonitama emotsionaalsust. Ühelt poolt vallandas see küll armastusele omase dünaamilise aktiivsuse (diakonia!), teiselt poolt aga soodustas harrast sukeldumist erootilise alatooniga müstikasse (Nikolaus Ludwig von Zinzendorf). XIX saj teoloogias valitseb armastuse käsitluses domineerivalt psühhologiseeriv kallak, mis taas toonitab emotsionaalsust ja püüab armastust seosesse viia näiteks sümpaatiatundega. Uusimalt on just Piibli teaduslikud uurimused kaasa aidanud armastuse algse tähenduse väljaselgitamisele, samuti erose ja agape erinevuste kindlakstegemisele (Anders Nygren).

3. Süstemaatilist

Armastuses on tegemist kristliku elu keskseima ning kandvaima teguriga, mistõttu temaga seostuvate probleemide käsitelu kuulub eelkõige eetika valdkonda. „Elukujundamine, milleks inimesed Jumala poolt Kristuses on kutsutud ja uueks sünnitatud, on kokkuvõetav ühteainsasse sõnasse: agape” (Niels Hansen Søe). Mis armastus sisuliselt on, see on meile antud üksnes ilmutuses, mille kaudu Jumal ennast meile kui armastus tunda annab. Seetõttu on kristlikus mõttes kogu armastuse lätteks Jumala armastav lähenemine inimesele, mille kõrgeimaks ning kirkaimaks kujuks on selle armastuse ilmsikssaamine Jeesuses Kristuses. Armastus on põhiliselt vahekorramõiste, isikutevaheline antus. See asjaolu välistab otsemaid kaks võimalikku (religioosset) väärtõlgendust: müstilise sukeldumise Jumalasse (või „jumalikku”), nii et sukelduja isik seejuures hajub, ja samuti erootilise hõivamise, milles armastaja hajutab armastatu personaalse iseseisvuse ja omapära. Vahekorramõistena on kristlik armastus, nagu sellele viitab kahepoolne armastusekäsk UT-s, ühelt poolt määrav antus Jumala ja inimeste vahekorras, teiselt poolt mitte vähem määrav tegur ka inimeste omavahelises vahekorras: (1) äratab Jumala armastus inimese vastuarmastuse, mis taotleb samasugust tingimusteta totaalsust, nagu on Jumala armastus inimese suhtes („armasta Jumalat üle kõigi asjade”), ja (2) suunab selle armastuse vahetult ning valikut tegemata kaasinimesele, nii et mõlemad konkretiseeruvad palves, tänus ja kiituses, Jumala sõna kuulmises ja sellele kuuletumises nii individuaalses elus kui ka koguduse jumalateenistustel; armastus kaasinimese vastu saab konkreetseks abistavalt teenivas sekkumises tema ellu igas situatsioonis ning isikute vahel vahet tegemata kõikjal, kus kaasinimene abi vajab (halastaja samaarlane!).

Armastus Jumala vastu vabastab inimese loomuomasest enesearmastusest ja juhib ta kõikides eluvahekordades loodupärasele kooselule teiste inimestega. Sellisena on ligimesearmastus alandlik, abivalmis, isetu, teeniv, halastaja ning andeksandev, dünaamiline suurus, kvalitatiivselt erinev igasugusest humaansusest, milleni ei ulatu kunagi kui tahes hästi korraldatud sotsiaalne hoolekanne. Olles abistav tegu vastavalt igakordse situatsiooni konkreetsele vajadusele, ei saagi kristliku armastuse jaoks olla mingeid eeskirju, vaid ta teostub spontaanselt. Alles säärasest tingimusteta armastusest kvalifitseeritud inimlik tegu on tõeliselt „hea” tegu, olles sellisena ühtlasi Jumala tahte täitmine, tunnistuse andmine Jumala armastusest. Sellele pole suletud ükski eluvaldkond. Kõikides eluvahekordades on armastusele avatud tegevusväli: abielus, perekonnas, koguduses, töökaasluses, rahvuskaasluses ja viimaks kogu inimkondlikus olemiskaasluses, kus armastus realiseerub tõeliselt pühitseva jõuna. Seda suudab kristlik armastus ent üksnes seetõttu, et tema kaudu tegutseb viimselt mitte inimene ise, vaid ikkagi Jumal oma Püha Vaimu läbi. Seetõttu on ehtsal kristlikul armastusel alati karismaatiline iseloom, oma täiuslikemal kujul tõeline harisma. (Vt ka HARISMA, JUMALA OMADUSED, PÜHITSUS, UUS ELU.)