Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 29

ARMUVAHENDID ehk mediae salutis on laiemas mõttes kõik need konkreetsed antused, mille kaudu inimene saab osa Kristuses ilmutatud Jumala õndsakstegevast armust. Sääraste vahendite vajalikkus ja olemasolu on tingitud kristliku ilmutuse ajaloolisusest. Religioosne müstika, mis arvab, et Jumal sisemise valgusena vahetult inimeses toimib, ei vaja seega Jumala armust osasaamiseks mingeid välispidiseid vahendeid ega ka ajaloolist ilmutust kui niisugust. Ent Jumala tõeline õndsustegu Kristuses on meile antud üksnes ajaloolises vahenduses, kusjuures vahendid selleks on seatud Jumala enese poolt, mis ühtlasi tagab, et inimene Jumala õndsuspakkumise võltsimatult kätte saab.

Armuvahendite õpetuses ja praktikas on konfessioonide vahel suuri erinevusi: roomakatoliikluses tunnistatakse peamisteks armuvahenditeks ainult sakramente, mille kaudu Jumala õndsakstegev ning õigeksmõistev arm inimesse valatakse. Laiemas mõttes loetakse armuvahendite hulka veel mitmesugused pühitsemisriitused, palved ja sakramentaalid. Evangeelne kirik seevastu tunnistab armuvahendina põhiliselt üksnes Jumala sõna: et kirik Kristust kuulutab, siis on Kristus siin ise kuulutatava sõna kaudu Jumala õndsakstegeva armu teadaandja ning jagaja. Kuna see toimub põhiliselt kiriku kuulutavas tegevuses, siis on faktilisiks armuvahendeiks jutlus kui kuulutatav Sõna ja sakramendid (ristimine ja armulaud), nagu need on Kristuse enese poolt seatud. Sakramendis kui nähtavas Sõnas on aga Sõna samuti konstitutiivne element. Ja üldse ei vahenda ei jutlus ega sakrament Jumala armu mehaaniliselt, ex opere operato, vaid üksnes usu kaudu, mistõttu armuvahendite toime on lahutamatult seotud Püha Vaimu tegevusega. Et armuvahendite armu edastav toime on nõnda seoses usuga, siis võib viimaks ka usku ennast teatud mõttes nimetada „vastuvõtvaks armuvahendiks”. Reformeeritud kiriku õpetuses loetakse mõnikord ka kirikukari armuvahendite hulka, kuid üldiselt ei asetata siin armuvahendeile nii suurt rõhku kui luterlikus kirikus. (Vt ka JUMALA ARM, JUMALA SÕNA, PÜHAKIRI, SAKRAMENT, SAKRAMENTAALID.)