Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 35

BIBLITSISM – Mitte päris ühemõtteline nimetus teoloogilise meetodi ja mõtteviisi kohta, mis oma usulise ja õpetusliku sisu püüab ammutada ainuüksi Piiblist ja mis kujundab nii dogmaatika kui ka eetika piibellike mõtete harmoniseeritud ning süstematiseeritud reproduktsioonina. Teoloogiat, mis selle kõrval kasutab filosoofilisi mõisteid, kiriklikku traditsiooni või ka subjektiivseid usukogemusi, biblitsism ei tunnusta. Laiemas mõttes on aga biblitsistlik iga teoloogia, mis tunnustab Pühakirja ainulist autoriteeti: selles mõttes on kiriku- ja teoloogiaajaloos alati esinenud biblitsistliku mõtteviisiga teolooge ja suundi, nende hulka võiks lugeda ka reformaatoreid, samuti vanaprotestantlikku ortodokslust ja mõnevõrra pietismigi.

Biblitsism kitsamas mõttes kui (enam-vähem) piiritletav mõttesuund pärineb reformeeritud teoloogiast, ulatudes juba Johannes Coccejusest (1603–1669) üle Johann Albrecht Bengeli, Friedrich Christoph von Oetingeri ja Johann Tobias Becki kuni Martin Kähleri (kellelt arvatavasti pärineb ka mõiste „biblitsism”) ja tema õpilasteni XX sajandil. Põhiliselt orienteerub biblitsistlik teoloogia õndsuslooliselt: maailma ajalugu alates loomisest kuni eshatoloogilise lõpuleviimiseni kujutab endast astmeliselt arenevat Jumala õndsusökonoomiat, mille keskmeks on Jeesus Kristus. Sellele vastavalt pole ka Piibel ise mitte mingi jumaliku õpetuse ajatu süsteem, nagu seda püüdis näha ortodokslus, vaid õndsusloo enesega seoses ajalooliselt toimuva ilmutuse tunnistus, õndsusloo ürik. Oma ajaloolisis tunnistusis, õpetuslikes seletusis ja ettekuulutavais tõotusis on Piibel Püha Vaimu kaudu antud õndsusloo kujutus loomisest maailma lõpuni, sealjuures küll ajalooliselt seotud ja vahendatud.

Kahtlemata võimaldab biblitsism Piibli ajaloolist mõistmist, pidades seejuures silmas ka piibelliku ilmutuse sisulist ühtsust ning terviklikkust ja toonitades ühtlasi Piibli iseennast seletavat autoriteetsust. Sellele vaatamata jääb biblitsism ühekülgseks ning meelevaldseks, puhtteoreetiliseks ajalooliseks konstruktsiooniks, mis ei arvesta Piibli puhtinimlik-ajaloolist külge, nagu viitab ajaloolis-kriitiline piibliteadus. Biblitsismis jääb vajaka ka piibelliku sõnumi edastamisest tänapäevale arusaadavas vormis ja väljenduslaadis, mistõttu biblitsistlikult orienteerunud teoloogia ja dogmaatika ei saa olla piisav töövahend tegeliku kuulutuse tarvis. (Vt ka PÜHAKIRI, TRADITSIOON, ÕNDSUSLUGU.)