Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 38

DEISM on peamiselt religioonifilosoofiline mõttesuund, mis vastandina ateismile tunnustab jumalausku, kuid näeb Jumalas üksnes kõige elava algpõhjust – demiurgi või Loojat, kes aga pärast loomist või algtõuke andmist enam ei sekku ei maailma ega inimese käekäiku, vaid laseb neil kujuneda neis endis peituvate seaduspärasuste järgi.

Deismi mõiste kerkis esile XVI saj inglise filosoofias, kujunedes lõplikult välja XVII sajandil. Deistliku mõtteviisi algatajaks peetakse Herbert Cherburyt (1581–1648). Deismi väljakujunemisele aitas kaasa ka empiristliku filosoofia tekkimine: kuna kogu tunnetust määrab üksnes kogemus, siis ei saa juttugi olla vahetust jumalatunnetusest, sest Jumal on igati kogemusväline, tajumatu, mistõttu tema eksistentsi saab üksnes kaudselt järeldada. Õige suhtumine Jumalasse lähtub seega mitte jumalatunnetusest kui niisugusest, vaid pigem kuuletumisest „tervele inimmõistusele”. Seda silmas pidades suhtub deism kriitiliselt kõigesse müstilisse ning irratsionaalsesse, võitleb igasuguse maagia ja ebausu vastu. Isegi palvetamist pidasid deistid vaid inimese ülbuseks Jumala suhtes. Tuntuimaks deismi arendajaks oli John Toland (1670–1722), keda muide ka esimesena vabamõtlejaks nimetati. Evangeelsele teoloogiale pole deism nimetamisväärset mõju avaldanud, küll aga on ta mõnevõrra viljastavalt mõjunud religioonifilosoofia ja hiljem religioonipsühholoogia arengule. (Vt ka JUMAL, JUMALATUNNETUS, LOOMINE.)