Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 31

ASEUSUND on sekulariseerunud ühiskonnas esinev nähtus, mis kas teadlikult või (enamasti) ebateadlikult taotleb olla senise (või seniste) usundite aseaineks. Aseusundiks võivad osutuda mõnesugused maailmavaatelised kujundid, nagu nt omal ajal materialistlik monism, samuti maailmavaatelis-poliitilised ideoloogiad ja utoopiad. Kõikidel aseusundeil on usundile eriomased tunnused: vaieldamatult tunnustatavad dogmad, oma prohvetid ja pühakud, isikukultus, sageli ka oma riitused (noorte pühitsemine täisikka jõudmisel, sünni, abiellumise ja surma tähistamised jne). Kõik aseusundid tahavad seejuures olla ateistlikud. Sisuliselt on piir aseusundi ja lihtsa ebausu vahel tihti üsna hajuv, kuigi aseusundid sageli oma vaateid ja õpetusi teaduslikeks tembeldada püüavad. Samuti võib nende juures täheldada suuremat sallimatust nii teiste aseusundite kui ka ehtsate usundite suhtes kui ehtsate usundite juures, seejuures on nad sageli seotud natsionalistlike tendentsidega. (Vt ka ATEISM, EBAUSK.)