Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 33

AUTORITEET – Lad mõistel auctoritas ei leidu vastet Piibli algkeeltes, see on kristlikku keelepruuki kandunud rooma õiguse mõttevallast, kus seda kasutati keisrite, senati ja nende otsuste suhtes, tihti ka filosoofide ja nende õpetuste tõepärasuse kinnitamiseks. Viimases tähenduses esineb see ka kristlikus õpetuses, kusjuures katoliiklik ja evangeelne autoriteedikäsitlus teravalt lahku lähevad. Roomakatoliikliku õpetuse järgi on ainsaks õpetusautoriteediks kirik ise, mistõttu siin Pühakirja kõrval samaväärseks ja mitmeti isegi tugevamaks autoriteediks osutub kiriklik õpetustraditsioon (isegi kui jätkuv ilmutus), niisiis see, kuidas kirik Pühakirja tõlgendab ja tõlgendusi formuleerib; sellele lisandub paavsti kui Kristuse asemiku autoriteet, kelle õpetuslikud otsused ex cathedra on vaieldamatult kehtivad. Evangeelses autoriteedikäsitluses on ainsaks kiriklikuks õpetusautoriteediks Pühakiri. Viimane legaliseerib omakorda kiriku relatiivse autoriteedi. Kiriku kui institutsiooni autoriteeti seega ei eitata, kuid selle relatiivistamisega välistatakse kujutlus, nagu võiks kirik olla mingi tema kätte usaldatud õndsusvara jagaja ning valitseja või nagu oleks Pühakiri aare, mida kirik võiks suvaliselt tõlgendada ja kasutada. Kirik kogu oma õpetuse ja eksistentsiga ei kõrgu üle Pühakirja, vaid allub sellele. Kuivõrd ta sellele allub, võib tema õpetus Pühakirja õige tõlgendamisena ka traditsioonina teatud relatiivset autoriteeti omada. (Vt ka KIRIK, PIIBLI KAANON, PÜHAKIRI, TRADITSIOON.)