Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 24

APOKATASTASIS – see mõiste esineb UT-s vaid üksainus kord, nimelt Ap 3:21, kus kõneldakse „kõikide asjade taastamisest” (apokatastasis pantwn) ja mida on teoloogiliselt püütud tõlgendada universaalsuse tähenduses, mille kohaselt kord kõige lõpul ka hukkamõistetuile halastatakse ja nad igavesse õndsusse vastu võetakse. Kuid konteksti arvestades on seda märksa tõenäosem tõlgendada seoses Kristusega, keda ülestõusmisjärgselt peetakse taevas nii kaua, kuni „korda seatakse” või „täide viiakse” kõik, mida Jumal on tõotanud oma prohvetite kaudu. Universaalse õndsakssaamise mõttes tõlgendas seda Origenes, kelle õpetus ei leidnud tunnustust, kuid kelle mõte on püsinud osaliselt tänaseni: reformatsiooniajal esindasid seda spiritualistlikud ringkonnad ja taasristijad, hiljem ka mõni biblitsist, nagu Johann Albrecht Bengel, Friedrich Christoph von Oetinger, samuti Friedrich Schleiermacher, kelle jälgedes mitmed teisedki dogmaatikud varieeruvalt on viljelnud apokatastasise mõtet.

Seoses õpetusega Jumala kõikehõlmavast armust, äravalimisest ja Kristuse lepitusteo universaalsusest kerkib see probleem ikka ja uuesti esile. Ometi ei saa siin kirjatõestuse varal argumenteerida, kuna need vähesed kohad, mis võiksid apokatastasisele viidata, on asjakohasemas eksegeetikas teisiti tõlgendatavad. Karl Barth märgib, et „kirik ei pea kuulutama apokatastasist, kuid samal ajal ei tohi ta kuulutada ka Kristuse võimetut armu, mille kõrval inimese kurjus osutuks ülivõimsaks”. Vaatamata mõningaile katsetele lülitada apokatastasise õpetust kristlikku eshatoloogiasse selle harmoonilise „lõppakordina”, kuulub apokatastasise probleem ikkagi dogmaatika perifeeriasse ega oma normatiivset tähendust. (Vt ka ESHATOLOOGIA, LEPITUS.)