Читать книгу Süstemaatilise teoloogia käsiraamat ehk dogmaatika märksõnades - Elmar Salumaa - Страница 16

ANALOOGIA mõiste tähendab algselt „logosele vastav”, kuid seda mõistet kasutatakse filosoofilises mõtlemises mitmeti. Üldiselt tähistatakse sellega sarnasust kahe või mitme antuse vahel; kitsamas mõttes tähendab analoogia üksnes piiratud sarnasust antuste vahel, mõnikord ka ainult suhete ja funktsioonide sarnasust. Analoogia mõiste esineb juba antiikses filosoofias. Platon leidis, et reaalne tegelikkus on üksnes ideaalse olemise jäljend (vastupeegeldus) või selle analoogia. Gnoosise järgi jõudis analoogia mõiste ka vanakiriklikku teoloogiasse, kus seda rakendati peamiselt inimese jumalanäosuse käsitluses. Uusplatonistlikud ja hiljem Aristotelese mõjud süvendasid analoogia mõiste rakendamist kristlikus teoloogias, millele viimaks klassikalise kuju andis Thomas Aquinost analogia entis õpetusega: Jumala olemine ja kreatuuri olemine seisavad analoogia vahekorras, st nad pole ei samastatavad ega ka täiesti erinevad. Sellisena on analogia entis heaks baasiks nn loomulikule teoloogiale, nagu seda on viljeldud ka evangeelses teoloogias.

Analoogia mõtte vastu on kriitiliselt välja astunud Dietrich Bonhoeffer ja eriti põhjalikult Karl Barth, kelle arvates ei ole võimalik olemisest lähtudes kõnelda mingist analoogiast Jumala ja loodu vahel, nagu seda mõeldakse analogia entis (ehk „ontoloogilise analoogia”) puhul, kui üldse analoogiast saab juttu olla, siis ainult usust lähtudes kui analogia fidei. Seda edasi arendades teeb Barth vahet kahe analoogiavõimaluse vahel: ühelt poolt on see analogia relationis, mis puudutab jumalanäosust Kristuses, teiselt poolt aga analogia operationis, mis puudutab tegevuse vastavust Jumala ja loodu vahel. Sel viisil säästab ka Barth vähemalt teatud määral – nimelt ainult usus tunnetatava – Looja vastupeegelduse loodus, kuid eitab sellele mis tahes laadi loomuliku teoloogia rajamist. (Vt ka LOOMULIK TEOLOOGIA.)