Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 12

Sofia Zetterlund lülitab arvuti välja ja paneb kaane kinni. Nüüd, kui ta on otsustanud Victoria failid siiski kustutamata jätta, tunneb ta kergendust.

Aga on see õnnetunne? Ta ei tea.

Vähem kui aasta eest oli ta olnud õnnelik. Vähemalt oli ta nii uskunud, ja see ju ongi ometi oluline?

Hiljem ilmnenud tõsiasi, et kõik on üksnes ilus fassaad, ei muuda tema tollast tunnet veel võltsiks. Ta oli olnud tões ja vaimus valmis tegema kõike Lasse heaks, kellega ta koos elas. Aga Lasse oli nende elu tükkhaaval koost lammutanud ja temal jäi üle ainult pealt vaadata, võimetuna midagi ette võtma.

Kõik oli kokku kukkunud ja porri trambitud.

Paljud tema mälestused on hägusad ja kui ta mõtleb tagasi möödunud poolele aastale, näeb ta ainult uduste joontega pilte. Ebateravaid, fookustamata pilte.

Ta tõuseb püsti, läheb kraanikausi juurde ja laseb selle vett täis.

Lars Pettersson, kes oli üle kümne aasta tema elukaaslane, parim sõber ja mees, kellega olid seotud kõik tema unistused. Müügijuht Lars, kes töötas üle nädala Saksamaal ja oli üle nädala kodus. Turvaline Lasse, kellest pidi saama tema laste isa. Kes tõi talle alati lilli.

Käenahk tõmbub kuuma vee mõjul kokku, kipitab ja läheb punaseks, aga ta sunnib ennast käsi edasi vees hoidma. Ta paneb iseend proovile, sunnib välja kannatama.

Lars Pettersson oli ka mees, kes oli juba abielus ning kellel oli Saltsjöbadenis maja ja pere. Kes sõitis üle nädala ära, mitte Saksamaale, vaid oma pere juurde, ja kellel ei olnud iialgi aega koos temaga puhkusele minna.

Lars Pettersson, kes oli Mikaeli isa.

Ainus põhjus, miks Sofia oli alustanud suhet Mikaeliga, oli soov Lassele kätte maksta. Nüüd tundub see kõik mõttetu. Tühi ja närune. Lasse on surnud ning Mikael on aeglaselt, aga kindlalt tema jaoks üha igavamaks muutunud, kuigi suur kiusatus oleks talle oma tegelik isik paljastada.

Viimastel kuudel on nad kohtunud üksnes juhuslikult, sest Mikaelil on olnud tööl kiired ajad ja ta on olnud kaua komandeeringus. Kui Mikael on kodus, on Sofial omakorda palju tegemist, ja nendel vähestel kordadel, kui nad on vestelnud, on mees olnud tusane ja tõrges, mis on viinud Sofia mõttele, et tal on ehk keegi teine.

Ma lõpetan selle suhte ära, mõtleb Sofia ja võtab lõpuks ometi käed kraanikausist välja. Ta keerab kraani lahti ja hoiab käsi jääkülma veejoa all. Algul on mõnus ja jahutav, pärast pääseb külm mõjule ja taas sunnib ta end välja kannatama. Valust tuleb võitu saada.

Mida rohkem ta sellele mõtleb, seda vähem ta Mikaelist puudust tunneb. Ma olen tema võõrasema, mõtleb ta, ja ühtlasi armuke. Aga tõde ei ole võimalik talle avaldada.

Ta keerab kraani kinni ja laseb kraanikausi tühjaks. Mõne aja pärast hakkab käte normaalne värv taastuma ja kui valu täiesti kadunud on, istub ta taas köögilaua taha.

Telefon on tema ees ja ta teab, et peaks Jeanette’ile helistama. Aga ei oska õieti. Ta ei tea, mida öelda. Mida peaks ütlema.

Paanika tabab teda otse päikesepõimikusse ja ta haarab kõhust kinni. Ta väriseb, süda hakkab kloppima ja jõud voolab temast välja, nagu oleks keegi veeni läbi lõiganud. Pea tulitab ja ta tunneb, kuidas kontroll kaob, kuidas tal ei ole aimugi, mida tema keha tegema hakkab.

Pead vastu seina taguma? End aknast välja heitma? Karjuma?

Ei, ta peab kuulma päris häält. Häält, mis tõestaks, et ta on ikka veel olemas, et ta on füüsiliselt tajutav. See on praegu ainus asi, mis suudaks panna hääled tema sees vaikima, ja ta sirutab käe telefoni järele. Jeanette Kihlberg vastab kümmekonna signaali järel.

Ta kuuleb liinil raginat. Taustamüra, mille katkestab läbilõikav vilin.

„Kuidas tal läheb?” toob Sofia läbi raskuste kuuldavale.

Jeanette Kihlbergi hääl kõlab sama kehvalt kui liini kvaliteet. „Me leidsime ta üles. Ta on elus ja lamab siin minu juures. Nii palju oskan praegu öelda.”

Sinu laps lamab sinu juures, mõtleb ta. Ja Gao on siin minu juures.

Sofia huuled liiguvad. „Ma võin täna tulla,” kuuleb ta iseend ütlemas.

„Tore, tule paari tunni pärast.”

„Ma võin täna tulla.” Tema enda hääl kajab köögiseintelt vastu. Kas ta kordas oma sõnu? „Ma võin täna tulla. Ma võin…”

Johan oli olnud terve öö kadunud, Sofia oli veetnud selle kodus koos Gaoga. Nad magasid. See oli kõik. Või kas ikka oli?

„Ma võin täna tulla.”

Ebakindlus võtab maad ja äkitselt taipab ta, et tal ei ole õrna aimugi, mis juhtus pärast seda, kui nad Johaniga Vabalangemise gondlisse istusid.

Kaugusest kuuleb ta Jeanette’i häält. „Hästi, siis näeme. Ma igatsen sinu järele.”

„Ma võin täna tulla.” Telefon vaikib ja kui ta ekraani vaatab, näeb ta, et kõne oli kestnud kakskümmend kolm sekundit.

Ta läheb esikusse, et kingad jalga ja jakk selga panna. Kui ta saapad riiulilt alla võtab, tunneb ta, et need on niisked, otsekui oleks neid äsja kasutatud.

Ta takseerib neid. Koltunud leht on kleepunud vasaku kontsa alla, mõlema saapa nöörid on täis kuuseoksi ja rohuliblesid ning tallad on porised.

Rahu, mõtleb ta. Sadas kolinal. Kui kiiresti nahast jalatsid siis ära peaksid kuivama?

Ta sirutab käe jaki järele. Ka see on niiske ja ta silmitseb seda lähemalt.

Ühes varrukas on rebend, nii viie sentimeetri pikkune. Puuvillase voodri küljest leiab ta kruusakivikesi.

Miski paistab ühest taskust.

Mis nüüd siis?

Polaroidfoto.

Kui ta näeb, mida see kujutab, ei oska ta enam midagi arvata.

Pilt kujutab teda ennast, vast kümneaastasena, seismas tühjal rannal. Tuul puhub ja tema pikad heledad juuksed on peaaegu täisnurga all peas püsti. Liiva seest paistab rida katkisi puust poste ja taustal on näha väike punase-valgetriibuline majakas. Üksikute kajakate siluetid vilksatavad halli taeva taustal.

Süda klopib. Pilt ei ütle talle midagi ja koht on täiesti võõras.