Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 3

Kriminaalkomissar Jeanette Kihlberg teab täpselt, kus ta oli hetkel, kui sai teada, et peaminister Olof Palme on Sveavägenil mõrvatud.

Ta oli istunud taksos teel Farstasse ja mees tema kõrval oli suitsetanud mentooliga sigarette. Väike vihmasabin ja iiveldus pärast õllega liialdamist.

Thomas Ravelli penaltitõrjet Rumeenia vastu 1994. aasta jalgpalli MM-il oli ta näinud mustvalgest televiisorist ühes Kornhamnstorgi baaris ja baarimees oli õlle välja teinud.

Kui Estonia põhja läks, oli ta voodis haige ja vaatas „Ristiisa”.

Tema eredaimate mälestuste hulka kuuluvad Clashi kontsert Hoveti jäähallis, huuleläikeligane suudlus kolmanda klassi klassiõhtul ning esimene kord, kui ta keeras lukust lahti Gamla Enskedes asuva maja ukse ja nimetas seda koduks.

Ent hetk, mil Johan ära kaob, ei meenu talle iialgi.

See jääbki mustaks laiguks. Kümme kadunud minutit. Mille varastas temalt mingi joodik Gröna Lundi tivolis. Mingi juua täis Fleni torumees, kes oli pealinnas käimas.

Samm kõrvale, pilk ainiti kõrgustes. Johan ja Sofia ripuvad gondlis teel ülespoole ja tal käib pea ringi ainuüksi sellest pildist, kuigi jalad on kindlalt maas. See on peapöörituse tagurpidine vorm. Alt üles, mitte vastupidi. Torn näib habras, istmed nii lihtsa konstruktsiooniga ja rikke tagajärjed tunduvad nii katastroofilised.

Ja siis äkitselt puruneva klaasi heli.

Ärritatud hääled.

Keegi nutab ja Jeanette näeb gondlit ülespoole sõitmas. Üks mees tormab tema poole, ta põikab eest ära. Johan naerab millegi üle.

Varsti on nad tipus.

„Ma tapan su raisa ära!”

Keegi tõukab teda selja tagant. Jeanette näeb, et mees ei valitse oma keha. Alkoholi mõjul on jalad muutunud liiga pikaks, liikmed liiga kangeks ja tema tuimastatud närvisüsteem pisut liiga aeglaseks.

Mees komistab ja kukub otseti maha.

Jeanette heidab pilgu ülespoole. Johani ja Sofia jalad altpoolt. Kõlguvad.

Gondel peatub.

Mees ajab end püsti ja tema näol on kruusast ja asfaldist saadud kriimud.

Mõned lapsed nutavad.

„Isa!”

Üks väike tüdruk, mitte üle kuue aasta vana, roosa suhkruvatt käes.

„Lähme ära! Ma tahan koju.”

Mees ei vasta, vaid vaatab ringi, otsib vastast, kedagi, kelle peal oma ängi välja elada.

Politseinikurefleks sunnib Jeanette’i kõhklemata tegutsema. Ta haarab mehel käsivarrest. „Kuule,” ütleb ta ettevaatlikult, „rahune maha.” Eesmärk on mehe mõtted mujale viia. Mitte etteheiteid teha.

Mees pöörab ringi ja Jeanette näeb, et tema silmad on ähmased ja punased. Kurvad ja pettunud, peaaegu häbelikud.

„Isa…” kordab väike tüdruk, aga mees ei reageeri, ainult jõllitab tühjalt, pilk fookustamata.

„Ja kes kurat sina veel oled?” Ta sikutab end Jeanette’i haardest lahti. „Käi põrgu!”

Tema hingeõhul on kirbe hais ja huuli katab õhuke valge kelme.

„Ma tahtsin ainult…”

Samal hetkel kuuleb Jeanette, kuidas gondel ülevalt lahti pääseb, ning vaimustunud, hirmuga segatud rõõmukarjed ajavad ta segadusse, häirivad keskendumist.

Ta näeb Johanit, juuksed püsti peas ja suu karjumisest pärani.

Ja ta näeb Sofiat.

Ta kuuleb väikese tüdruku häält. „Ei, isa! Ei!”

Seevastu ei taju ta, kuidas mees tema kõrval käe tõstab.

Pudel tabab Jeanette’i meelekohta ja kõik lööb mustaks.