Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 6

Välk lööb maapinnale sada korda sekundis, mis tähendab umbes kaheksa miljonit korda päevas. Aasta kõige ägedam äikesetorm jõuab Stockholmi kohale ja kell kümme kakskümmend kaks lööb välk korraga kahte kohta. Linnast lõuna pool asuvasse Bandhagenisse ja Solnas asuva Karolinska haigla lähedusse.

Konstaabel Jens Hurtig seisab haigla parklas ja asutab koju sõitma, kui telefon heliseb. Enne vastamist avab ta autoukse ja hüppab juhiistmele. Ta näeb, et helistaja on politseiülem Dennis Billing, ning oletab, et peab andma toimunu kohta infot.

Ta pistab kuulari kõrva ja vastab. „Hurtig.”

„Ma kuulsin, et leidsite Jeanette’i poisi üles. Kuidas temaga on?” Politseiülema hääl tundub murelik.

„Ta sai rohtu ja magab praegu, Jeanette on tema juures.” Hurtig paneb võtme süütelukku ja käivitab auto. „Jumal tänatud, paistab, et midagi eluohtlikku ei ole.”

„Hästi. Siis on Jeanette vast paari päeva pärast tagasi.” Politseiülem matsutab suuga. „Ja kuidas sinuga on?”

„Miks sa küsid?”

„Oled sa väsinud või jaksad sõita Bandhagenisse väljakutsele?”

„Mis juhtunud on?”

„No nüüd, kui Kihlberg on mängust väljas, avaneb sul võimalus end proovile panna. Paberites võib päris kena välja näha, saad ju aru.”

„Saan aru.” Jens Hurtig keerab Norra Länkenile. „Mis juhtus?”

„Leiti üks surnud naine, võib-olla vägistatud.”

„Okei, ma sõidan kohe.”

„See suhtumine mulle meeldib. Tubli mees oled, Jens. Homme näeme.”

„Ikka.”

„Ja kuule…” Politseiülem Dennis Billing neelatab. „Ütle Janne Kihlbergile edasi, et minu poolest võib ta vabalt mõneks ajaks koju jääda ja poja eest hoolitseda. Ausalt öeldes tundub mulle, et ta peaks rohkem oma perekonnaga tegelema. Käivad jutud, et Åke läks ta juurest ära.”

„Mida sa öelda tahad?” Hurtigit hakkavad politseiülema vihjed tüütama. „Kas sa tahad, et ma paluksin tal koju jääda, kuna sinu arvates ei peaks naised tööl käima, vaid peaksid kodus mehe ja laste eest hoolitsema?”

„No mis sa nüüd, Jens. Ma mõtlesin, et me saame ikka teineteisest aru…”

„Ainult sellepärast, et me oleme mehed,” katkestab Hurtig teda, „ei pea me veel ühel meelel olema.”

„Seda muidugi.” Politseiülem ohkab. „Ma mõtlesin, et äkki…”

„Ma ei oska midagi arvata. Kohtumiseni.” Hurtig lõpetab kõne, enne kui Dennis Billing veel midagi mõtlematut või üle mõistuse jaburat jõuab öelda.

Solna mahasõidul heidab ta pilgu üle Pampas Marina sadama ja jahtide ridade.

Paat, mõtleb ta. Peaksin paadi soetama.

Vihma kallab Bandhageni gümnaasiumi staadionile ning konstaabel Jens Hurtig tõmbab kapuutsi pähe ja lööb autoukse tagantkätt kinni. Ta vaatab ringi ja koht tuleb talle tuttav ette.

Ta on käinud siin mitu korda mängu vaatamas, kui Jeanette Kihlberg mängis politsei segavõistkonnas. Talle meenub, et teda oli üllatanud, kui osav kolleeg on, jah, isegi parem kui enamik meesmängijaid, ning jõulise kesktormaja positsioonil oli ta olnud neist kõikidest kõige loomingulisem. See, kes oli andnud resultatiivseid sööte, näinud võimalusi, mis jäid teistele märkamata.

Mingil kummalisel moel oli Hurtig näinud, kuidas naise omadused ülemusena peegeldusid tema tegevuses platsil. Tal oli mõjuvõimu, ilma et ta olnuks domineeriv.

Kui võistkonnakaaslased olid ühel hetkel ärritunult kohtuniku otsuse peale kaevanud, oli tema sekkunud ja olukorra maha rahustanud. Isegi kohtunik oli teda kuulda võtnud.

Hurtig mõtleb, kuidas Jeanette ennast tunneb. Kuigi tal endal lapsi ei ole ja pole plaanis isegi hankida, annab ta endale aru, et naisel peab praegu olema raske aeg. Kes tema eest nüüd hoolitseb, kui Åke on ära läinud?

Ta teab, et mõrvatud poiste juhtumeid elas Jeanette väga üle.

Ja nüüd on juhtunud midagi tema enda pojaga, mis paneb Hurtigit soovima, et ta võiks olla Jeanette’ile midagi enamat kui assistent. Sõber.

Ta vihkab hierarhiaid, kuigi on ise pidanud kogu elu nendega arvestama. Inimestel ei ole ühesugune väärtus ja lõppude lõpuks taandub kõik ühele ja samale. Rahale. Sa oled oma palganumber.

Ta mõtleb nendele nimetutele poistele. Rootsi ühiskonnas väärtusetud. Süsteemivälised. Aga kui on olemas tagaotsitavad inimesed, siis peab olema veel keegi, kes taga otsib.

Klassiühiskond ei ole likvideeritud, klassid on lihtsalt nime vahetanud. Aadel, kirik, kodanlus ja talunikud või ülem- ja alamklass. Töölised või kapitalistid.

Mehed või naised. Vahet pole.

Nüüd nimetavad Mõõdukad end uueks töölisparteiks, kuigi eelkõige kaitsevad nad kõige paksemate rahakottide huve. Kõige sügavamal ühiskonna põhjakihis on need, kellel pole rahakottigi. Paberiteta inimesed.

Kui Jens Hurtig väljaku ääres asuvate hoonete poole kiirustab, on ta tujust ära.

Schwarz ja Åhlund seisavad ja ootavad riietusruumide juures katuse all ning viipavad ta enda juurde.

„On ikka kuradi ilm!” Hurtig tõmbab käega üle lauba ja pühib silmist vihmavett. Välk lööb taeva helendama ja ta võpatab.

„Kardad äikest või, boss?” Schwarz tonksab talle vastu käsivart ja naeratab.

„Mis siin juhtus?”

Åhlund kehitab õlgu. „Surnud naine. Vist vägistatud, enne kui tapeti. Praegu on natuke kehv vaadata, aga poisid panevad just telki üles. Ootame natuke.”

Hurtig noogutab ja tõmbab jope tihedamalt ümber. Ta näeb suuri prožektoreid jalgpalliväljaku servas ja juurdleb, kas peaks kohale kamandama mõne valvuri, kes need põlema saaks panna. Pole mõtet, sellega tekitaks liigseid probleeme. Press on niikuinii kutsungit juba politseiraadiost kuulnud ja jõuab õige pea kohale. Ümbruse elanike lärmakas mobilisatsioon on viimane, mida tal praegu vaja läheks. Kõige parem oleks, kui nad saaksid siin töötada võimalikult tähelepandamatult.

„Kes tuleb? Rydén vist mitte?”

Åhlund raputab pead. „Ei, Billing ütles, et Ivo Andrić, sest me oleme temaga varem ka töötanud.”

„Kas ta puhkusel ei pidanud olema?”

Kui Hurtig viimati bosnialasest kohtuarstiga rääkis, oli too vihjanud, et pärast surnud poiste uurimise lõppu lubab ta endale pika ja väljateenitud puhkuse.

Kui aga tuli teade, et politsei on juhtumi lõpetanud, oli Ivo Andrić võtnud seda kui isiklikku ebaõnnestumist.

„Ei, ma ei usu.” Åhlund võtab nätsupaki. „Küll aga kuulsin ma räägitavat, et ta andis lahkumisavalduse, kui me olime sunnitud põgenikelaste uurimise lõpetama. Kurat teab, äkki oleks isegi pidanud niimoodi tegema. Tahate?” Ta ulatab paki teiste poole.

Hurtig oli ise ka samasugust jõuetust ja nördimust tundnud.

Käsk tuli ülaltpoolt ja ta oli aru saanud, et lõpetamise põhjus oli see, et poisid olid illegaalsed põgenikud. Nad olid ilma identiteedita lapsed, keegi ei otsinud neid, ja seetõttu ei olnud nende juhtum sama oluline kui siis, kui mängus oleks olnud heledapäised ja sinisilmsed Mörby või Bromma lapsed. Kuradi idioodid, mõtleb ta. Emotsionaalse puudega.

Isegi kui mõrtsukat ei õnnestu leida, oleksid nad vähemalt võinud oma nime tagasi saada. Aga kõik maksab raha ja need lapsed ei tähendanud kellelegi midagi.

Persona non grata.

Inimeste võrdne väärtus on modifitseeritud tõde.

Hurtig teeb tiiru tehnikute väikese valge telgi juurde ja küsib olukorrast ülevaadet, tuleb siis tagasi ja laiutab käsi täpselt samal hetkel, kui tugev välgusähvatus staadioni valgeks lööb.

Ta võpatab ja kibrutab kulmu, andes selgelt märku, et tunneb end ebamugavalt.

„Andrić jõuab kohe siia ja tehnikute jutu järgi pole midagi segast. Olukord on kontrolli all. Saame esialgse hinnangu paari tunni pärast.”

„Mis mõttes pole midagi segast?” Schwarzi ilme on küsiv.

„Naine on juba tuvastatud. Kott koos rahakotiga oli ta kõrval. Juhiloa järgi on ta nimi Elisabeth Karlsson. Kõik viitab sellele, et ta on vägistatud ja seejärel tapetud. Aga seda teab täpsemalt Andrić öelda, kui ta on surnukeha läbi vaadanud.” Hurtig hõõrub oma külmunud käsi. „Tehnikud teevad oma tööd, kaks koeraga patrulli kammivad ümbrust läbi ja jaoskonnas otsitakse võimalikke sugulasi. Mis me veel teha saaksime?”

„Näiteks ühe kohvi?” Schwarz astub enesekindlalt auto poole.

Vesi jookseb sorinal läbi vihmaveetorude ja moodustab kruusa sisse suuri lompe.

Mida ta endale lubab? mõtleb Hurtig ja läheb Schwarzile järele.