Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 14

Pool kümme heliseb Jens Hurtigi telefon ja ta näeb, et helistajaks on Ivo Andrić Solna patoloogiaosakonnast.

„Tere, Ivo! Mis sul täna mulle öelda on?” Ta tunneb, et naudib juhirolli, kuigi see on üksnes ajutine.

„Elisabeth Karlsson. Kas sina tegeled sellega?”

„Kuni Jeanette ära on, juhin uurimist mina. Mis sul selgunud on?”

Ivo Andrić hingab raskelt torusse. „Hea küll. Esiteks oli tal vahetult enne surma seksuaalvahekord.”

„Et siis enne kui ta tapeti?”

„Asi pole nii lihtne.” Hurtig kuuleb, kuidas teine raskelt ohkab. „Kõik on märksa keerulisem.”

„Ma kuulan.”

Jens Hurtig teab, et ta võib Ivo Andrićit usaldada, ning kohtuarsti mõtlikust kõnemaneerist järeldab ta, et edasine jutt on tähtis.

„Nagu öeldud, oli ta vahekorras. Võib-olla vabatahtlikult, võibolla mitte. Praegu ma ei tea, kas…”

„Aga ta riided olid ju puruks rebitud.”

„Pea nüüd hoogu. Las ma seletan.”

Hurtig kahetseb, et oli teist katkestanud. Nüüdseks peaks ta juba olema õppinud, et Andrić on hoolikas, isegi kui ta on tüütult põhjalik.

„Vabandust,” ütleb ta. „Räägi edasi.”

„Kuhu ma jäingi? Jah. Ta oli kellegagi vahekorras. Võib-olla vastu oma tahtmist. Tal on istmikul punased jäljed, nagu oleks teda piitsutatud. Aga kas tegu on vägistamisega, ei ole mul võimalik kindlaks teha. Inimestel võib igasugu mõtteid pähe tulla, aga tema seljal ja reitel olevate marrastuste järgi võib oletada, et see toimus väljas. Me oleme leidnud nii okkaid kui kruusa. Aga nüüd tuleb see uskumatu osa.” Ivo Andrić jääb vait.