Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 13

Unetult voodis lebades kuulatas ta isa samme ja tegi, nagu ta oleks kell. Kui ta voodis kõhuli lebas, oli kell kuus, vasakul küljel oli üheksa ja seljal kesköö. Paremal küljel sai kell kolm ja kui ta taas kõhuli keeras, oli kell kuus. Vasakul küljel üheksa ja seljal uuesti kesköö. Kui ta suudaks kella juhtida, petaks aeg isa ära ja too jätaks ta rahule.

Mees on raske, tema selg on karvane ning ta on higine ja haiseb ammoniaagi järele pärast kaht tundi väetisemasinaga rassimist. Vandumine kostis kuuri alt üles tüdruku tuppa välja.

Mehe puusakondid pressivad vastu tüdruku kõhtu, samal ajal kui tüdruk vahib üle tema jõnksutavate õlgade lakke.

Lage kattev Taani lipp on Peetruse rist ning värvid on veripunane ja luuvalge.

Kõige lihtsam on mehele meele järele olla. Tal selga silitada ja talle kõrva ohata. Kõik käib vähemalt viis minutit kiiremini.

Kui vana voodi raudvedrude krigin on lõppenud ja mees välja läinud, tõuseb tüdruk üles ja läheb tualetti. Sõnnikuhaisust peab lahti saama.

Mees on Holstebrost pärit mehaanik ja tüdruk nimetab teda Holstebro seaks sealse kandi vana tõusea järgi, kes on eriti hea lihaloom.

Mehe nime on ta kirjutanud oma päevikusse koos kõikide teistega, ja nimekirja ülemises otsas on tema seakasvataja, see, kellele ta peaks peavarju eest tänulik olema.

See teine mees on tegelikult haritud, jurist või midagi sellist, ning töötab Rootsis, kui ta parajasti talus sigu ei tapa. Teda nimetab tüdruk Natsiäbarikuks, aga mitte iialgi mehe kuuldes.

Natsiäbarik on uhke, et töötab vanade, järele proovitud meetoditega. Jüütimaa siga tuleb harjaste eemaldamiseks kõrvetada, mitte kuuma veega kupatada.

Tüdruk keerab kraani ja nühib käsi. Tema sõrmeotsad on sigadega töötamisest paistes. Seaharjased jäävad küünte alla kinni ja tekitavad põletiku ja mingit vahet pole, kas kanda kaitsekindaid või mitte.

Ta on neid tapnud. Elektriga uimastanud ja verest tühjaks lasknud, enda järelt koristanud, põrandakaevusid puhastanud ja tapajääke minema vedanud. Ükskord lasi mees tal üht siga poltpüstoliga tulistada ja tüdruk oleks äärepealt seda mehe enda peal proovinud. Ainult selleks et näha, kas tolle pilk oleks muutunud sama tühjaks kui sigadel.

Pärast seda, kui ta on end kuidagimoodi puhtaks küürinud, kuivatab ta ennast ja läheb tagasi oma tuppa.

Ma ei pea vastu, mõtleb ta. Ma pean siit minema pääsema.

Riietudes kuuleb ta, kuidas Holstebro sea vana autopann käima läheb. Ta nihutab kardinaid ja vaatab välja. Auto sõidab õuest välja ja Natsiäbarik läheb kuuri tagasi, et sõnniku lahutamisega edasi mässata.

Tüdruk otsustab minna Grisetåuddeni neemele ja ehk üle silla Oddesundigi.

Tuul tungib riiete alla ja kuigi tal on seljas nii kampsun kui jope, väriseb ta juba enne, kui maja taha jõuab.

Ta kõnnib edasi raudtee poole ja mööda raudteetammi neemele. Aeg-ajalt möödub ta Teise maailmasõja ajast pärit kaitserajatistest ja betoonpunkritest. Neem muutub kitsamaks, peagi on vesi juba mõlemal pool, ning kui raudtee vasakule silla poole keerab, näeb ta paarisaja meetri kaugusel enda ees majakat.

Ta läheb randa ja märkab, et on ihuüksi. Väikese punavalge majaka juures heidab ta murule ja vaatab selgesse taevasse. Talle meenub, et ükskord lamas ta samamoodi ja kuulis metsast hääli.

Täpselt samamoodi oli ilm olnud tuuline ja kuulnud oli ta Martini lalisevat häält.

Miks poiss ära oli kadunud?

Ta ei tea, aga ta arvab, et keegi uputas ta ära. Ta oli kadunud paadisillal samal ajal, kui Varesetüdruk sinna oli tulnud.

Ent mälupildid on hägusad. Seal on must lünk.

Ta keerutab rohukõrt aeglaselt sõrmede vahel ja jälgib, kuidas see päikese käes keereldes värvi vahetab. Kõrre tipus näeb ta kastepiiska ja selle all kükitab liikumatult sipelgas. Ta näeb, et sellel on üks tagumine jalg puudu.

„Mille peale sa mõtled, väike sipelgas?” sosistab ta ja puhub õrnalt kõrrele.

Ta keerab end külili ja paneb rohukõrre ettevaatlikult enda kõrvale kivile. Sipelgas hakkab liikuma ja ronib kivi peale. Jala puudumine ei paista teda häirivat.

„Mis sina siin teed?”

Tema näole langeb vari, kui ta enda kohal mehe häält kuuleb. Mehe pea kohal möödub linnuparv.

Tüdruk tõuseb püsti ja läheb koos temaga varjendisse. See võtab kümme minutit, mees ei ole kuigi pika pidamisega.

Ta jutustab tüdrukule sõjast, kõikidest kannatustest, mida Taani pidi Saksa okupatsiooni ajal taluma, ning kuidas naisi vägistati ja rüvetati.

„Ja kõik need natside madratsid,” ohkab mees. „Litsid, seda nad olid. Viis tuhat värdjat sünnitasid siia.”

Ta on tüdrukule korduvalt rääkinud taani naistest, kes olid vabatahtlikult alustanud suhet saksa sõduritega, ja tüdruk on juba ammu taibanud, et mees ise on samuti sakslase laps, natsiäbarik.

Kui nad tagasi lähevad, hoidub ta mehest paar sammu tahapoole ja sätib oma määrdunud riideid. Pluus on katki ja ta loodab, et keegi ei tule neile vastu. Siit ja sealt tuikab natuke, sest mees oli tavapärasest jõhkram, ja lisaks on maapind siin kivine.

Taani on maapealne põrgu, mõtleb ta.