Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 7

Kui Ivo Andrić Bandhageni gümnaasiumi parklasse keerab, märkab ta Hurtigit, Schwarzi ja Åhlundi. Nad istuvad politseiautos ja on parajasti lahkumas. Kui Jens Hurtig tervituseks käe tõstab, vastab ta tervitusele, enne kui koolimaja ette pöörab ja auto suure tellishoone kõrvale pargib.

Andrić istub autos ja vaatab üle pimeda märja palliplatsi. Ühes nurgas tehnikute väike telk, teises üksildane nukker katkise võrguga jalgpallivärav. Vihma muudkui kallab ja sadu ei näita lakkamise märki, nii et ta kavatseb autos edasi istuda nii kaua kui võimalik. Ta tunneb end väsinult ja mõtleb, mida ta seal õieti teeb. Ta teab, et paljud peavad teda üheks riigi paremaks kohtuarstiks ja et tema kogemusepagasit on vähestel, aga siiski. Tema välismaal töötamise kogemus võiks anda talle ju teist tüüpi ülesandeid.

Välismaal, mõtleb ta. See tähendab Bosniat. Mida ta omal ajal koduks nimetas.

Nüüd istub ta siin, väsimus tuikab ja silmad kipitavad. Ta mõtleb hiljutistele sündmustele ja surnud poiste juhtumitele.

Esimene oli leitud Thorildsplani metroopeatuse juurest põõsastest ja ta oli olnud peaaegu mumifitseerunud.

Siis oli Svartsjölandet ja valgevene poiss, kellele järgnes palsameeritud laip Danvikstulli kuulimänguplatsil. Kõiki kolme ühendas see, et neil olid rängad kehavigastused.

Lõpetuseks Samuel Bai, lapssõdur, kes leiti rippumas Monumenteti kvartalis ühel Skanstulli pööningul.

Paaril soojal suvenädalal olid need neli juhtumit hõivanud kogu tema ärkvel oldud aja ning Ivo Andrić on endiselt veendunud, et tegemist on ühe ja sama kurjategijaga.

Uurimist juhtis Jeanette Kihlberg ja temale ei olnud midagi ette heita. Kihlberg oli head tööd teinud, aga muidu oli uurimine täis eksimusi ja tegematajätmisi. Pärast nädalatepikkust tööd oli sellest lõpuks saanud lõpetatud uurimine.

Üks politseiülem ja üks prokurör ei olnud oma ülesannete kõrgusel ning lugupeetud inimesed olid oma alibite kohta valetanud. See energiapuudus, mida ta oli täheldanud, koos tahtmatusega võtta kasutusele olemasolevaid meetodeid, oli purustanud kõik tema illusioonid, ja kuigi tema usaldus õigussüsteemi vastu oli alati kaunis kesine olnud, pudenes see nüüd lõplikult põrmuks.

Kui prokurör uurimise kalevi alla pani, vajusid ta käed jõuetult rippu.

Ivo Andrić tõmbab jope tihedamalt ümber ja paneb nokkmütsi pähe. Ta avab autoukse, astub paduvihma kätte ja hakkab pooljoostes politseipiirete poole minema.

Elisabeth Karlsson lebab külili Bandhageni gümnaasiumi jalgpalliväljaku kõrval märjal kruusal ja tema vasak käsivars on nii ebaloomulikus asendis, et luu on kahtlemata murdunud. Muidu kehal nähtavaid kahjustusi ei ole.

Ivo Andrić konstateerib seda, mida sündmuskohalt esmapilgul välja lugeda saab. Naine on sattunud seksuaalkuriteo ohvriks, aga surma põhjuse selgitamine peab ootama seni, kuni surnukeha on Solna patoloogiaosakonnas kuivas kohas. Ta annab korralduse surnud naine ära viia ja sanitarid pakivad laiba halli kilekotti.

Tagasi oma auto juurde läheb Ivo Andrić veelgi kiiremal sammul.

Äsja nähtud pilt oli viinud ta mõttele, millele ta tahaks ruttu kinnitust leida.