Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 4

Nagu inimestel, kes pole terve elu jooksul saanud tunda õnne, aga kes on ikkagi suutelised pidevalt lootuse külge klammerduma, on Jeanette Kihlbergil tööga seotud olukordades kompromissitult negatiivne hoiak kõikide arvamuste suhtes, millest hoovab kübekestki pessimismi.

Sellepärast ei annagi ta kunagi alla ja sellepärast ta niimoodi reageeribki, kui konstaabel Schwarz provotseerival toonil kehva ilma, väsimuse ja Johani otsingute tulutuse üle kaebab.

Jeanette Kihlbergil läheb kops üle maksa.

„No kurat! Sõida koju, meil ei ole sinust siin midagi kasu!”

See avaldab mõju. Schwarz põrkab eemale nagu häbenev koer, Åhlund seisab halvatult kõrval. Raev paneb haava komissari laubal sideme all tugevasti tuikama.

Jeanette rahuneb mõnevõrra, ohkab ja teeb Schwarzi poole tõrjuva liigutuse. „Saad aru? Oled ajutiselt tööülesannetest vabastatud.”

„Tule…” Åhlund võtab Schwarzil käe alt kinni ja nad hakkavad ära minema.

Mõne sammu järel pöörab Åhlund end Jeanette’i poole ja proovib positiivsust üles näidata. „Me läheme Beckholmenile teistele appi, äkki on meist seal rohkem kasu?”

„Sina, mitte teie. Schwarz sõidab koju. Arusaadav?”

Åhlund noogutab vaikselt vastuseks ja peagi on Jeanette üksi.

Ta seisab aukus silmadega ja jääpurikaks külmununa Vasamuseeti ahtrikastelli juures ja ootab Jens Hurtigit, kes otsinguteks osalemiseks katkestas oma puhkuse samal hetkel, kui teade Johani kadumisest temani jõudis.

Kui Jeanette märkab silmapilgu pärast tähistusteta politseiautot mööda Galärparkeni teed tasakesi lähenemas, teab ta, et see on Hurtig ja temaga on veel keegi kaasas. Tunnistaja, kes väidab end olevat näinud üht poissi hilistel õhtutundidel üksi kalda ääres. Selle põhjal, mis Hurtig oli raadio teel rääkinud, mõistab Jeanette, et liiga suuri lootusi ei tasu tunnistusega seoses hellitada. Siiski sisendab ta endale, et lootust, lihtsameelset või mitte, peab ikkagi olema.

Ta proovib mõtteid koondada ja viimaste tundide sündmusi ritta panna.

Johan ja Sofia olid kadunud, äkitselt neid lihtsalt ei olnud. Poole tunni pärast oli ta tegutsenud määrustepäraselt ja lasknud Johanit tivoli valjuhääldi kaudu taga otsida, seistes ise infoleti juures, närvid viimseni pingul. Iga väiksemgi asi, mis Johanit meenutas, lükkas ta liikvele, aga iga kord pidi ta tagasi leti juurde lonkima. Mõned turvamehed saabusid just enne seda, kui lootuse viimased riismed oleksid ta keha puruks rebinud, ja koos nendega suundus ta sihitutele otsingutele mööda tivolit. Siis olid nad leidnud Sofia ühelt kõnniteelt lamamas, ümbritsetuna inimestest, kelle hulgas Jeanette pidi endale küünarnukkidega teed rajama, et Sofiale silma vaadata. Nägu, mis oli äsja tähistanud pääsemist, oli muutunud näoks, mis rõhutas muret ja teadmatust veelgi. Sofia oli mõistuse kaotanud. Jeanette kahtles, kas ta tedagi ära tundis. Veel vähem suutis ta öelda midagi selle kohta, kus Johan on. Jeanette ei olnud tema juurde jäänud, ta pidi edasi otsima.

Veel kulus pooltunnike, enne kui ta võttis ühendust kolleegidega politseist. Aga ei tema ega üle kahekümne politseiniku, kes olid traalinud tivoli äärset vett ja kamminud läbi Djurgårdeni, ei olnud Johanit leidnud. Nagu ka patrullautod, kellele olid antud poisi tundemärgid ja kes sõitsid mööda kesklinna.

Lisaks teadaanne kohalikus raadios. Tulemusteta veel kolmveerand tunni eest.

Jeanette teab, et ta oli õigesti tegutsenud, aga et ta oli tegutsenud nagu robot. Tunnetest halvatud robot. Vastuoluline. Pealtnäha kalk, külm ja ratsionaalne, ent tegusid juhivad kaootilised impulsid. Viha, ärritus, hirm, äng, segadus ja jõuetus, mida ta on öö jooksul tundnud, voogab kõik kokku ühtlaseks massiks.

Ainus püsiv tunne on ebapiisavus.

Ja mitte ainult Johani suhtes.

Jeanette mõtleb Sofia peale.

Kuidas tal on?

Jeanette on talle korduvalt helistanud, vastust saamata. Kui tema Johani kohta midagi teaks, annaks ta vast ise märku? Või teab ta midagi sellist, mille teatamiseks tuleb jõudu koguda?

Vahet pole, mõtleb ta ja tõrjub peast mõtted, mida ei ole võimalik mõelda. Keskendu.

Auto peatub ja Hurtig tuleb välja.

„Kurat,” ütleb ta. „Jama lugu.” Ta noogutab Jeanette’i sidemes pea poole.

Jeanette teab, et see näeb hullem välja, kui tegelikult on. Pudelilöögist saadud haav õmmeldi kohapeal kinni ja side on verine, nagu ka jakk ja pluus. „Pole hullu,” vastab ta. „Ja sina ei oleks pidanud minu pärast küll Kvikkjokki minemata jätma.”

Mees kehitab õlgu. „Mis sa seletad. Ja mida ma su arvates seal põhjas tegema peaks. Lumememme või?”

Esimest korda viimase kaheteist tunni jooksul Jeanette naeratab. „Kaugele sa jõudsid?”

„Långselesse. Hüppasin lihtsalt perrooni pealt alla ja läksin lõuna poole sõitva bussi peale.”

Rutakas embus. Sõnu polegi vaja, sest Jeanette teab, et mees mõistab tänulikkust, mida ta sisimas tema saabumise üle tunneb.

Jeanette teeb kõrvalukse lahti ja aitab autost välja ühe vanadaami. Hurtig oli näidanud naisele Johani pilti ja Jeanette mõistab, et naise tunnistus on nigelavõitu. Ta ei ole suutnud isegi Johani riiete täpset värvi öelda.

„Kas te siin nägitegi teda?” Jeanette osutab kivise ranna poole paadisilla juures, kuhu on kinnitatud tulelaev Finngrund.

Vana naine noogutab, ise külmast vabisedes. „Ta oli kivide vahel pikali ja magas ja ma raputasin talle elu sisse. On ikka mood, ütlesin ma talle. Ennast täis juua, nii noor ja juba…”

„Jajah,” katkestab Jeanette. „Kas ta vastas midagi?”

„Ei, ainult pomises. Kui ka ütles, siis mina ei kuulnud.”

Hurtig võtab välja Johani pildi ja näitab seda uuesti naisele. „Ja te pole päris kindel, kas see oli ikka sama poiss?”

„Nojah, nagu ma ütlesin, siis juuksed olid sama värvi, aga nägu… Raske öelda. Ta oli ju purjus.”

Jeanette ohkab ja kõnnib ranna ääres kulgeva tee poole. Purjus? mõtleb ta. Johan? Nonsenss.

Ta silmitseb üle vee paistvat Skeppsholmenit, mis on mattunud hallikasse uttu.

Kuidas nii kuradi külm saab olla?

Ta läheb veepiirile ja ronib kivide otsa. „Kas ta siin lamaski? Olete kindel?”

„Jah,” ütleb naine veendunult. „Umbes siin.”

Umbes? mõtleb Jeanette lootuse kaotanult ja silmitseb vanadaami, kes oma pakse prilliklaase mantlikäisesse puhastab.

Ta tunneb, et hakkab alla andma. Nende ainus juhtlõng on kehva silmanägemisega vana naine, kes on tõeliselt kehv tunnistaja, kui väga Jeanette ka vastupidist ei sooviks.

Ta kükitab maha ja otsib mingitki tõendit selle kohta, et Johan on seal olnud. Mõni rõivaese, tema väike kott, koduvõtmed. Ükskõik mis.

Aga ta näeb üksnes lainetest siledaks uhutud kive ja vihmavett.

Hurtig pöördub naise poole. „Ja kõndis ta siit edasi? Junibackeni poole?”

„Ei…” Naine võtab mantlitaskust ninarätiku ja nuuskab häälekalt. „Ta taarus minema. Oli nii täis, et püsis vaevu püsti…”

Jeanette ärritub. „Aga ta läks sinnapoole? Junibackeni poole?”

Vanadaam noogutab ja löristab uuesti taskurätikusse.

Samal hetkel möödub eemal Djurgårdsvägenil üks kiirabiauto, teel saare sisemusse, kui sireenide järgi otsustada.

„Kas jälle valehäire?” küsib Hurtig ja silmitseb rusutult Jeanette’i, kes raputab mornilt pead.

Kolmas kord juba kuuleb ta kiirabisireenide heli, aga kumbki eelmistest väljakutsetest ei olnud Johaniga seotud.

„Ma helistan Mikkelsenile,” ütleb Jeanette.

„Kriposse?” Hurtig näib üllatunud.

„Jah. Minu arvates on tema selliste asjade jaoks õige inimene.” Jeanette ajab end püsti ja hüppab mööda kive tagasi kõnniteele.

„Lastevastaseid kuritegusid mõtled või?” Näib, nagu kahetseks Hurtig kohe oma sõnu. „Tähendab, me ju ei tea veel, millega tegu on.”

„Võib-olla küll, aga vale oleks sellest hüpoteesist mitte lähtuda. Mikkelsen on koordineerinud otsinguid Beckholmenis, Gröna Lundis ja Waldemarsuddel.”

Hurtig noogutab ja vaatab teda kaastundlikult.

Lõpeta ära, mõtleb Jeanette ja pöörab pilgu ära. Ei mingit neetud kaastunnet. See murraks mu.

„Ma helistan talle.”

Kui Jeanette mobiiltelefoni võtab, näeb ta, et see on välja lülitatud, ja samal hetkel kostab kümne meetri kauguselt Hurtigi autost politseiraadio raginat.

Kui ta taipab, langeb tema peale tohutu raskus.

Otsekui vajuks veri kehas allapoole ja prooviks teda maa sisse vajutada.

Johan on üles leitud.