Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 9

valetab ja vassib ning Gao Lian Wuhanist peab olema ettevaatlik selle suhtes, mida inimesed ütlevad.

Miski ei üllata teda, sest ohjad on tema käes ja ta ei ole loom.

Ta teab, et loomad ei oska arvestada tavapärasest erineva olukorraga. Oravad korjavad enne talve pähkleid puutüve sisse, aga kui auk kinni külmub, ei saa nad enam millestki aru. Pähkleid pole kunagi olemas olnud, sest neid ei saa kätte. Orav annab alla ja saab hukka.

Gao Lian mõistab, et ta peab olema valmis tavapärasest erinevaks olukorraks.

silmad näevad keelatut ning Gao peab silmad sulgema ja ootama, kuni see kaob.

Aeg on sama mis ootamine ja seetõttu mitte miski.

Aeg ei ole üldse mitte miski. Olematu. Null. Tühjus.

See, mis pärast juhtub, on aja täielik vastand.

Kui lihased pingulduvad, kõht tõmbub kokku ja hingamine on pinnapealne, ent hapnikurikas, saab ta kõigega üheks. Pulss, mis varem oli aeglane, kiireneb kõrvulukustavaks kõminaks ja kõik toimub korraga.

Sel hetkel ei ole aeg enam tobe, siis on aeg kõik.

Iga sekund saab oma elu, oma alguse ja lõpuga loo. Sajandiksekundi jagu kõhklemist toob kaasa saatuslikud tagajärjed. Elu ja surma vahe.

Aeg on tahtejõuetute ja teovõimetute parim sõber.

Naine on andnud talle paberit ja pliiatsi ning ta võib tundide kaupa pimedas istuda ja joonistada. Motiivid leiab ta oma seesmisest mälupangast. Inimesed, keda ta on kohanud, asjad, millest ta puudust tunneb, ning tunded, mille olemasolu on ta unustanud.

Väike linnuke pesas koos oma poegadega.

Kui ta valmis on saanud, paneb ta paberi ära ja alustab otsast.

Ta ei peatu iialgi ega silmitse oma kätetööd.

Naine, kes teda sünnitab, ei ole päris ega mängult, ja Gao jaoks pole enam olemas aega enne teda. Pole enne ja pole pärast. Aeg ei ole mitte miski.

Kõik tema juures on pöördunud sissepoole, mälestuste enda mehaanika poole.