Читать книгу Südamelõõm. Triloogia Victoria Bergmani nõrkus. Teine raamat - Erik Axl Sund - Страница 2

Õudusunenägu saabub Stockholmi koobaltsinises mantlis, mis on Djurgårdeni ja Ladugårdslandsvikeni kohal kõrguvast õhtutaevast pisut tumedam. See on heledapäine, siniste silmadega, väike kott üle õla. Liiga väikesed kingad on punased ja hõõruvad kanda, aga ta on harjunud ja haavadest on saanud juba tema isiksuse osa. Valu hoiab teda ärkvel.

Ta teab, et suudaks ta vaid andestada, siis saaks ta vabaks, nii tema kui need, kellele andestatakse. Aastaid on ta proovinud unustada, ent tulutult.

Ise ta seda ei näe, aga tema kättemaks on ahelreaktsioon.

Lumepall lükati veerema veerand elu tagasi Sigtuna humanitaarkooli tööriistakuuris ja tee peal püüdis see ta kinni, enne kui jätkas teed edasi möödapääsmatu poole.

Võiks küsida, kui palju teavad need, kes lumepalli oma peos valmis tegid, selle edasisest teekonnast. Küllap mitte midagi. Nemad on vist lihtsalt edasi astunud. Unustanud selle sündmuse, otsekui oleks tegu süütu mänguga, mis nii algas kui ka lõppes seal kuuri all.

Ise on ta pidevas liikumises. Aeg on tema jaoks ebaoluline, ravitoimet sel ei ole.

Viha ei sula ära. Vastupidi, see muutub tahkemaks, teravateks jääkristallideks, mis ümbritsevad kogu tema olemust.

Õhtu on jahe ning õhk niiske üksikutest vihmasagaratest, mis on pärastlõuna ja õhtu jooksul üksteisele järgnenud. Ameerika mägedelt kostab karjeid, ta tõuseb püsti, klopib rõivad puhtaks ja vaatab ringi. Peatub korraks, hingab sügavalt sisse ja mäletab nii selgesti, miks ta seal on.

Tal on ülesanne ja ta teab, mida teha tuleb.

Kõrge ümberehitatud vaatetorni alt vaatab ta eemal aset leidnud vahejuhtumit. Kaks turvameest viivad üht meest ära ja nende kõrval jookseb väike nuttev tüdruk. Küllap mehe tütar.

Maha jääb lebama naine, kelle kõrval on katkine pudel, ja hulk inimesi kummardub tema kohale. Keegi hõikab arsti.

Klaasikillud heidavad vihmamärjalt asfaldilt teravaid peegeldusi.

Ta mõistab, et õige pea on käes hetk, mil ta peab tegutsema, kuigi tegelikult polnud ta üldse nii mõelnud. Juhus on talle kaardid kätte mänginud. Nii lihtne, et keegi ei saa arugi, mis juhtub.

Ta näeb poissi pisut eemal, üksinda Vabalangemise atraktsiooni väravate juures.

Andestamine millegi eest, mida on võimalik andestada, ei olegi tegelikult andestamine, mõtleb ta. Tõeline andestamine on millegi andestamatu andestamine. Võime, mis võib olla ainult jumalal.

Poiss näib segaduses ja naine hakkab vaikselt sinnapoole liikuma, samal ajal pöörab poiss ringi, temast eemale.

Selle liigutusega tegi poiss endale selja taha hiilimise lausa naeruväärselt lihtsaks ning nüüd on naine temast veel vaid paari meetri kaugusel. Poiss seisab ikka veel seljaga tema poole ja näib kedagi pilguga otsivat.

Tõeline andestamine on võimatu, pöörane ja alateadlik, mõtleb ta. Ja kuna ta eeldab, et süüdlased võiksid ilmutada kahetsust, ei saa seda kunagi toimuda. Mälu on lahtine haav ja jääb selleks igavesti.

Ta võtab poisil kõvasti käsivarrest kinni.

Poiss võpatab ja keerab ringi, samal ajal kui talle süstal vasaku õlavarre sisse vajutatakse.

Mõne hetke vaatab ta naisele üllatunult silma, enne kui jalad nõrgaks muutuvad. Naine püüab ta kinni ja paneb ettevaatlikult pingile istuma.

Seda manöövrit ei pannud keegi tähele.

Kõik on täiesti normaalne.

Samal ajal kui ta näeb, et maas lamav naine hakkab end liigutama, võtab ta midagi oma kotist ja tõmbab ettevaatlikult poisile pähe.

Mask on roosast plastist ja kujutab seakärssa.