Читать книгу Valitseda elu - Georg Hackenschmidt - Страница 14

Äsjakirjeldatud protsess, mis lähtus vaistlikust hoiakust, erineb tublisti niisugusest, mis võiks järgneda mõistusega suunatud hoiakule. Toome näite mõistuspärase hoiaku kohta ja võrdleme neid kaht.

Oletame, et mees, kes ronib mäkke, on oma tegevust jälginud ja teab, et ülesmäge minnes tuleb hingata kiiremini ja sügavamalt. Seetõttu teeb ta veel enne, kui keha seda nõuab, mõistuspärase otsuse niimoodi hingama hakata. Ta tõmbab kopsudesse rohkem õhku. Selleks peavad kopsud suurenema, otsekui läbiks nende kudet senisest rohkem verd. Kuid rakusüsteem ei olnud selleks valmis. See tähendab, et verehulk pole jõudnud suureneda, et paisuvaid kudesid varustada. Veri ei reageeri kopsude paisumisele enne, kui rakud, millele saab osaks suurem koormus, seda nõudma hakkavad. Mingi ajahetke jooksul toimub paisumine seepärast ilma täiendava verevarustuseta. Asjade loomulik käik on pöördunud pahupidi. Selle asemel, et kopsude veresooned oleksid toimuvaks ette valmistatud ning võiksid suurema verehulga kergesti ja loomulikult vastu võtta, lastakse esmalt kopsudel paisuda, ja seejärel jõuab kohale veri, mis ei reageerinud mõistuse suunamisele, kuid peab nüüd vastama laienemisele. Niisugune asjakäik põhjustab ülepingeid. Edaspidi, kui mõistuspäraseid hoiakuid lähemalt vaatleme, näeme seda veelgi selgemini.